Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Luulefoorum
09.12.2002

Vastu tulles oma DELFI söprade soovile, avan luulefoorumi. Tänud ANNile ettepaneku eest, mille siin ANNi loodetavasti lahkel loal ära toon.

Tere tulemast luuletama ja luuletustega!

[Sissekandeid kokku: 531]


Nimi: tuleke
30.07.2005
E-Mail:
13:02

Rahulolematus

Aina löön end
vastu iseennast
nagu vastu akent
pekslev lind.
Ise narriks teen
ja pilkan ennast,
lootes - keegi
õigeks mõistab mind.
Seni naeran, nutan,
vaikin, karjun,
kuni keegi minu sisse usub.
Pikkamisi narrirüüga
harjun,
ehkki kitsas on
ja õlgu kisub...

/Aita Kivi/


Nimi: Lille Liivia Lootus
24.07.2005
E-Mail:
18:03

VÄRVILINE LIPULAUL

Kui mina käisin koolis, kandsin ma punast kaelarätti
partei passis pingsalt, et kellestki meist ei tuleks
pätti:

kooli lõpuks iga poiss ja plika on kommunistlik noor!
ei ärimees pankur president ja ammugi mitte hoor.

Aeg liikus ja muutus ja valitsus valge sinine must
saatis pikalt, näitas punasel lipul ja rätikul ust.

Punane parteimees valitsuses kirjus leidis varju,
teine tublilt kiriku kommete, tavadega harjus.

Hakkas sõda sini-kollase tähelipu eest - vastu
parteilased leidsid, et kasu ei ole miskit tast ju.

Ei lapsed aru saa selles saginas värviderohkes
mis peitub ema ja isa sügavas tüdinud ohkes.

Minu ema uhke oli, kui lehvis sini-must-valge.
Isale punalipp naeru naelutas näkku ja palge

(ema ammu oma lipu peitis pliidiaugu alla).
Tuli aeg, tirisime triibulise lipu taas valla.

Nüüd mastides lehvib ja laiutab tähelipp sinine,
kas ja kauaks ja kuhu peita kolm värvi – see
eelmine?


Ei tea me, mis värvi järgmine lipp või valitsus
tuleb

ja kelle tee vale lipu hoidmine kunagi suleb.

Oleks targem ehk valitseda lipu ja värvideta?
Olla nahavärvi ja lippude suhtes närvideta?


Nimi: Lille Liivia Lootus
24.07.2005
E-Mail:
18:00

LOOTUS ON LUBADUS

Mis tähendab lootus? Ei ainult see ootus,
kuid ootust ta sisaldab, sest lootus –
unistuste täitumise ootus.

Lootus on see,
mis tõusma ja edasi liikuma sunnib
usk silmis, et kuskile jõuab sel tunnil.

Lootus on meel –
ajule teatab, et unistus võimalik,
kurja ja koledat kirjeldab – jumalik.

Lootus on kee,
millel armastus, õnn, ulm, edu säravad –
lahti on lükata vaja vaid väravad.

Lootus on teed,
mis kitsust, käänaklust, künklikkust trotsivad,
Eedeni aeda viidad suunda näitavad.

Lootus on veed,
seiskunult, roiskunult sillerdust ootavad –
pea lained, torm, elu tuksed sind puutuvad.

Lootus on need,
kes mures, kurbuses üles su leiavad
toetavad, aitavad, armuga hoiavad.

Lootus on reed
hallid, härmatanud ja üksildasel teel
veavad väsinud valu – veidi usku veel.


Nimi: Lille Liivia Lootus
24.07.2005
E-Mail:
17:58

OLEKS MUL TIIVAD

Ma suren selle sumeda halluse kätte
mil täituvad ükskord mu unistuslätted
mul kuskil on saar ja meri ja kalju
kus armastust ootamas ääretult palju
seal liiv on nii valge, et pimestab silmi
ja mäetipud suudlevad unelmais pilvi
õhk sirendab heledas hommikus värskes
ja päiksekiir õhkab kui neitsi karske
tuul vaikselt liigutab laineid ja hinge
mu ligi ei pääse maised pinged
oleks mul tiivad, ma läheksin sinna
ja uneski unustaks sombuse linna
kas loetud on imeni jõudmise päevad
või seda unelmais silmad vaid näevad


Nimi: Lille Liivia Lootus
24.07.2005
E-Mail:
17:57

SEOTUS

Teise põhjalikuks põlgamiseks piisavalt põhjuseid
meil kellelgi pole

kõik ühe loodud, samas ilmas, igal üks elu,
kõrvuti kena - kole


kõik teel me samasse ainsasse pärastisse
päikselisse paradiisi

teed tormised tuulised turvalised, otsime oma jõudmise
viisi.


Me kohtume armume lahkume, miks mustaks peab saama me
lembelugu?

Las olla see puhas püha kuma – see õilistaks
õelat inimsugu.


Ei ole naine halvem, et ta hallast hapram õhust õhem
õhkab õrnust

kallima kaitseks võib ta vabalt vapralt fööniksina
tõusta tuhast, põrmust.


Ei ole mees halvem, et ta kohmakas tunnetes tuim tülikas
vähe teab

tähtsal töisel teel tal tavaliselt tulu, vahel
naistega vaid viltu veab.


Naine, ära ärple, ära ärrita narrita – mees
kriitikat ei talu!

Mees, õilista naist õigel hetkel, siis valmis kandma
on ta ka sinu valu!


Vahel viperuste järel tigedust tõredust tõrjumist
tuba on täis

sõimu sigineb sõgedus süveneb vastikus vihinal
üle meist käis.


Andesta andetule haukujale, unusta loll lapsik labane laim
tähises taevas elatavas elus sügaval südames seotud
me vaim.



Nimi: Lille Liivia Lootus
24.07.2005
E-Mail: liivia@pol.ee
17:55

KUI TULEKSID NÜÜD

Sa kauaks jäid, sa üldse tulemata jäid
ja mina liiga kaua võõraid radu käin
kui tuleksid nüüd kuskilt sa
ja leiaksid, et ootamas veel ikka ma
siis ilmselt tundeid kauneid häid
sa mujal ilmas üleliia näind
ei suudaks anda sulle ma
ükskõik, mis unistanud sa
me tunded kaugeks minevikuks said,
neist unustus ja kurbus ainult jäid


Nimi: sokrates/Rein Mets
17.07.2005
E-Mail:
13:22

Hando Runnel

Kuna elab ema veel,
kestab ikka emakeel.
Kellel veel on isa ka,
hoitud on ta isamaa.
Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid emakeel?
Ema?
Kauaks teda veel.



Nimi: sokrates/Rein Mets
17.07.2005
E-Mail:
13:21

Kingi mulle kinopilet
Hando Runnel

Kingi mulle kinopilet,
anna akna taga vilet,
vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi,
pargis meid ei passi keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu? meil on kommituutu,
teepeal seda me ei puutu,
annan kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku,
ära karda, anna käsi,
võta komm, kuid vaikselt näsi.


Nimi: sokrates/Rein Mets
17.07.2005
E-Mail:
13:20

"Ei mullast sul olegi enam suurt lugu"
Hando Runnel 1976

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
kui pooleni ööni sa unne ei jää.

Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.



Nimi: mimmi
17.07.2005
E-Mail:
13:19

MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS
Lydia Koidula
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime!

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
"Laps oota", kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema!"

Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!


<< | 1-10 | 11-20 | 21-30 | 31-40 | 41-50 | 51-60 | 61-70 | 71-80 | 81-90 | 91-100 | 101-110 | 111-120 | 121-130 | 131-140 | 141-150 | 151-160 | 161-170 | 171-180 | 181-190 | 191-200 | 201-210 | 211-220 | 221-230 | 231-240 | 241-250 | 251-260 | 261-270 | 271-280 | 281-290 | 291-300 | 301-310 | 311-320 | 321-330 | 331-340 | 341-350 | 351-360 | 361-370 | 371-380 | 381-390 | 391-400 | 401-410 | 411-420 | 421-430 | 431-440 | 441-450 | 451-460 | 461-470 | 471-480 | 481-490 | 491-500 | 501-510 | 511-520 | 521-530 | >>
© Rein Mets 2002