Su südamepuuris on vaikus ja tuhandeaastane lind,ta oskab
aga ei räägi,sest ta armastab Sind.



Jüri Üdi

Kõik, aga enne muud iga vihmapiisa, iga langeva
lehe; iga lumehelbe, iga tuules võnkuva oksarao; iga
kivi, iga laine meres; iga jalgraja,

iga langenud puu; iga mõtte, iga õnnerikka teo;
iga unistuse ja iga unenäo kingin ma sulle,
kui sa vaid oskad kõike seda vötta.

Mart Helme

09.04.2005
E-Mail: katariina.kr.@mail.ee 22:14

Sina oled lootus, mina meeleheide.
Sina oled rõõm - ja mina kurbus.
Sina oled koolibri, kelle elu on ilu.
Mina olen nahkhiir, kelle elu on öö.

Sina oled lootus, mina meeleheide.
Sina oled rõõm - ja mina kurbus.
Sina oled koolibri, kelle elu on ilu.
Mina olen nahkhiir, kelle elu on öö.

Mart Helme

Linnar Priimägi

KUS ELAB ARMASTUS


Jääb luulet harvemaks, see tähendab: ka elu
ja armastust.
Ja üldse küsimärke.
Ja vähemaks jääb kaunist keskustelu
ja muid neid vanamoodsaid värke.

Lill närbub vaasis, ta ei ole püsi-,
ja pered laiali on kes teab kus.
Mis neid veel lähendab?
Kes seda küsib?
Kes küsib veel, kus elab armastus?

Kirg

Ühe öö soojendab lõke kahte inimest.
Pärast sorivad kaks inimest tuhas
kakskümmend aastat.


Mats Traat, 1963

See aasta tuleb kevad meieta,

tiu-tiu ja meieta...


Taas kiigub valgus peenikestel okstel

ja pungad sumisevad vaigus nagu summ

ja kõuekärki ootab taevatrumm –

nii õhuke, nii sinine ja sitke.

Tiu-tiu!


Teeb sirel lahti väiksed lahked pihud:

et palun, õnne – õnne, palun, palun!

Ja lõhnatolmu mattub öösel tuba

ja poolest ööst on väljas kosta juba:

tiu-tiu!





See on see kevad – kevad meieta...

Ehk annaks kõike parandada veel!

– Ei, mõistad sa: su nool on juba teel.

Tiu-tiu!





Linnar Priimäe peatselt ilmuvast kogust

“Kelle tee on varjul”.

Nägin unes, et ihaldasin sind, ent sina vaid
naeratasid ega lubanud end puutuda.
Nägin unes, et riivasin sind, ent sina ehmusid
ja põrkasid eemale.
Ja nägin unes, et embasin sind, ent sina
puistasid peotäie pärleid kõrgesse rohtu
ega lubanud end enne, kui olen need taas
sulle kinkinud...

Mart Helme

Ballaad

Läksin elu pidi,
tunded olid teemoon.
Kuskil küll mind pidi
varitsema deemon:

inimesed ümber
olid head ja kenad
punusid mu ümber
roosikrantsi nemad,

nende meelest passis
mulle minu teemoon.
Tea, kuskohas passis
ometi see deemon?

Inimesed ümber
olid oh kui head:
paikasid mu rõivaid
paitasid mu pead,

kuri minu meelest
polnud mitte üks,
sestap kadus meelest
mõni väike müks...

Ohh, mis kauneid võtteid -
head ju sooviti -
oh, mis kalleid mõtteid
mulle prooviti!

Sobis kõik mu pähe
tanuks väviliseks.
Millest ma siis lähen
nõnda närviliseks?

Deemon ligi astus,
puudutas mu pead.
Olid ju mu vastu
inimesed head?

Naaber mulle sõnas
hellalt "Kanna tanu!"
Deemon kahest sõnast
tegi kannatanu.

Leelo Tungal

***

Mina üksi, mitte keegi
muu ei tea, et silmapilgul
tagasi saan võõra peegli
klaasistusse jäänud pilgu.

Pean ma matuseid v pühi,
kustutades silmist patu?
Keegi näeb: on peegel tühi.
Mõttetu ja mõtlematu.

Leelo Tungal


to kats: rõõm jahh :)