Tore, et olete tagasi...

Kolme korvi punun.
Ûhte vöid peita oma naeru, teise igatsused;
kolmandasse oma armastuse.
Ja viia need siis sellele,
keda ihaldad köigist enam.

Mart Helme

Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.
Tantsib säde kullakarva
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.

Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.

Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk.

Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte anab töö!

Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend.

Üksik pihlakas
lindude teedel
alasti
veri valgel lumel
hüübinud klompideks
ei usku
ei unistust enam
ei õnnestavat und
ainult tardumus
aeg-ajalt
okste tõmblus tuultes
iilide ohked võras
veri valgel lumel
alasti
lindude teedel
üksik pihlakas

Heljo Mänd
Tuulebarbar

*

Ära huika mind tagasi laantesse oh ära huika
minust ei saa haldjat
nõiaks võin ainult tulla
vahel kui mets minus tuikab
peidan end puuõõne sisse
olen öökull ja huikan
oh ära hüüa mind tagasi laantesse oh ära
hüüa

tulen kui nahkhiir pimedas
keegi mind kinni ei püüa
imen endasse hääli
ja päeval neid välja luikan
ära palu mind tagasi laantesse oh ära palu
laas on lahtine haav
tuikab valu
ära huika mind tagasi laantesse oh ära huika

Heljo Mänd
Tuulebarbar

Heljo Mänd´i "Tuulebarbar" näppu sai

Itsitus

Õunapuu valgus on läbi
võilill sai lendavaks uduks
kasvasin kevadest läbi
suvi mind endasse kudus

olin kui punane mari
mättalt toobiga võtta

mõni hiilis mu juurde kui vari
mõni tormas mu juurde kui sõtta
julgetel veri kuumas
arad olid täis kihku

nüd olen nahk ja luu ma
ainult itsitan pihku

kuidas ma vanas pargis
tahtsin üht õunajussi
käisime sinuga vargil
sina ei näinud mus ussi

Ja siin veel üks Mart Helme oma.

Hommikune vihm on aknaid hüüdmas.
Kibe ja hall on ta nägu. Ja aknad,
need on tuhmid, igavalt tühjad...
Ûksköik, nad on mu silmade peeglid.
Ammu ei kuule ma enam,
ammu ei näe ma enam,
ammu ei löö mu süda
minu jalgadele rütmi,
ent mu mõtted on ikka veel elevil.
Sest sina seisad nende keskel,
oled välk, mis neis loidab,
oled kirg, mis ei pudene tolmu.

Kuidas Sulle meeldib, tuleke?

Kuskil 20 aastat tagasi avastasin enda jaoks ka Mart Helme.
Siin üks tema luuletus.


ARMASTAN SIND, sest Sa
oled:
lumes ukerdav leevike
mere kaldal õitsev moon
hein pärast vihma
tuul minu juustes
oks, mis mind riivab
katus, mis mind varjab
maantee, mida ma iialgi
lõpuni ei käi.

On ju ilus!

Ta on endiselt hea, kuigi ütleksin, et noorem Doris on
mulle südamelähedasem.

veel üks Doris Kareva
ikka mandragora´st
siis tänaseks aitab
ilusat õhtut !

*

Ülem on teine kui üks,
sest teiseta üks ei püsi.

Inimlaps, söö, mis küps.
Mõista, siis räägid, mis tõsi.

Kes kannatab, elab kaua:
elab ja kannatab.

Kes kiiganud üle haua,
kannatust ennetab.