Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle möirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

Doris Kareva

*

Nii kindel kui kivi,
nii kerge, kui sulg
on Sõna - nii selge
ja puhas, kui kuld,
mis sündinud sajandeid
proovitud valust:
nigredo, rubedo, albedo.

On alust
uskuda, et
tõe tuld tundnud nõu
peab veini ja vett.

Doris Kareva


Sinu kord Kats :)
räägid ehk, kuidas sulle meeldib v milliseid tundeid
tekitab tänane (v kas just tänane -tänane on ta
vast täna- aga ikkagi uuem) Kareva

Seda matrat korda, mandragora,
mandragora, varjusurm:
kõik on pöörduv, kõik on mööduv,
kõik on mõeldav.

Ammune aim:
kõigist liigutajaist liigutavaim,
vägevaim
on armastuse vaim.

Doris Kareva

ega mulgi ole vist peale Mandragora
ega mai teagi, kas ta peale seda üldse on miskit välja
andnud - vast ei ole


aga hea meelega :)


*
Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.

Kui tunnistan seda,
see tapab mu.

Taevas, mida ma teen?


*

Kui kirjutan,
karjatan sõnakuulmatuid sõnu
peaaegu võimatul nõlval
vaikuse kuru kõrval.

Kui kirjutan,
harjutan varjude valitsemist
jahedal randmel, rapiiril
viimse pimeda piiril.

Kui kirjutan,
kirjutan üleni keeldumuskeeles;
mu ülim pilgar on paast,
taevast kaevates maast.


*


Pimedus, külm ja nälg.
Ei mõeldagi kellelegi.
Mis mõelda - hale, kui halg,
mida igatsus õgib,
kägaras ogaras valus,
purjus, surmani kurb,
oled sa ahi ja alus,
kus lõket teeb demiurg -

kes otsib,
see juba on leidnud.


*

üks Runneli luuletus
peast kirjutan
seega kindel ei ole, et päris õieti



me armastuse laevuke
läks põhja vastu ööd
ei osanud me ujuda
ei olnud päästetööd

me surmahirmus sumame
ja endil nutt on suus
kui üks meist pääseb
palvetab ka teise eest
kord kuus

See luuletus meeldib mulle ka.


Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Aleksander Suuman

Sa võiksid küll toksida uuemat Karevat, seda mul ei
ole.

mul kahh noorem Kareva üsna peas
ja runnel kahh mul nii meeldib
ma kunagi oma "kodu"foorumisse sellesamagi luuletuse (Ma
tean, et ma tulen kord jälle) viinud.

tegelt on see siin ka olemas mu meeli


mis ma nüüd siia tooks siis?

et siis ikka veel jätkuvalt Karevat
muigan siin, et peaks lihtsalt võtma kogude kaupa ja
kõik (Kareva) luuletused siia toksima



*
Ma olen Sina.
Sellel selgel tunnil
on tähed ehmatavalt lähedal.

Käe sirutan kui üle kuristiku.

Hetk sõrmeotsal peatub - aegkristall,
mis läbi valgustab kõik.
Terve elu.
Oh otsija, kas leidsid midagi?

Jah - lapsesilmil järsku vaatab otsa
me armastuse ärkvel igavik.

Ma tean, et ma tulen kord jälle

Ma tean, et ma tulen kord jälle
ja hakkan sind nõudma taga
ja otsima igat su jälge,
kus kunagi kohtus me rada.

Mu tulek on aimates tunda –
siis kuulda võid öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
neist pidet saan leida ning varjet.

Kõik muistse, mis vajunud liiva,
mu tulek taas äratab üles,
ehk küll teda kurjalt ja kiivalt
aeg-unustus peab oma süles.

Siis nõuan ma taga sind jälle,
me päevi, neid väheseid liiaks.
Ning tundi ma kardan, kus jälle
mu pihust kõik pudeneb liivaks.


Hando Runnel

Vahelduseks kurbusele ja äratundmisele üks
Hando Runneli luuletus.

Küllaga


Mul armastust on küllaga,

ma mõõdan seda süllaga,

ja vaksaga, ja tolliga,

saan sõbraks iga lolliga.

Minus tekitab äratundmist see Kareva luuletus:

Sõnu polnud, polnudki vaja,
ka pilkudes helises pilge.
Lõime puruks koosoldud aja
ja kumbki ei korjanud kilde.

Sinkjas naeratus huulil, sa läksid,
jäi hingeaur rippuma õhku.
Seda vaadates taipasin äkki
kui õudselt külm on see õhtu.


Mul on vist pooled noore Doris Kareva luuletustest
peas.