Võrdlus

Nii küdev kui ahi,
nii külm nagu hang,
nii rikas kui röövel,
nii vaene kui vang -

nii tihke kui tina,
nii sõre kui sõel,
nii pehme kui vaha,
nii terav kui nõel -

nii karge kui kaste,
nii tappev kui taud,
nii lendav kui lootus,
nii raske kui raud -

nii umbne kui udu,
nii vihav kui ving,
nii hull nagu elu
on inimhing

(Betti Alver)

Ma olen ses maailmas suures
Nii ihuüksinda
Ma täna Sinu juures, kuid
Homme üksinda
Kes küll minust hoolib
Seda ma ei tea
Mu hüvesid vaid noolib
Mu sülle paneb pea
Ma olen ses maailmas suures
Üks väike putukas
Ma olen sinu juures
Ma olen ööliblikas

käib aimamatut rada
Armastus

kuid ometi näib viibivat ta vaim
peaaegu kõiges
mida puudutad

nii tasa tõuseb
taeva poole taim

ja päeva järgi
pöörab oma pale

vist kõigist vaistudest
see sügavaim

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees värises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi üks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud päi.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.

Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja väreleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.

see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.

Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Üksik kuljus veel ärkab, siis tardub
vaikses aias täis uinuvaid puid.

Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.

Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.

Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.

Siniõhu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, õlgu, suud!

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

tere mul on vaja luuletust

MÄÄ...

ERNST ENNO

Mää, memmeke mää!
See lilleke pole ju hää!
Suu tegi mõrudaks,
kõhugi valusaks.
Hää memmeke, mää!


Pää, pojuke, pää!
See, katsu, siin õieti hää!
On magus maitseda,
sööd, paneb kõpsuma.
Hää pojuke, pää!


Mää, memmeke, mää!
See lilleke pole ka hää!
Suus on veel mõrudam,
kõht palju valusam,
hää memmeke, mää!


Pää, pojuke, pää!
See rohuks siin kõhule hää!
Rips, tõmba ribinal,
kraps, tõmba krabinal,
hää, pojuke, pää!

Mää, memmeke, mää!
Pipp kõhule üksi on hää!
Suu teeb nii magusaks,
kõht ei jää valusaks,
hää memmeke, mää!


****

JUSS OLI VÄIKE PEREMEES

ERNST ENNO


Juss oli väike peremees,
talu liivaaugu sees,
adraks kõver kapsaraud,
äkkeks silgupüti laud,
külvab kivikildusid,
maltsa väikseid marjasid;
kivist tõuseb rukis hää,
maltsamarjast odrapää-
siis läheb väike peremees,
käsi püksitasku sees,
nurme vilja vaatama,
pikka piipu tõmbama.

Ave Alavainu

Sa ära näita mulle pragu selles müüris
ja ära anna võtmeid ka mu kätte.
Sa ära osuta mul uksi selles müüris -
võib juhtuda, et müür ei jäägi ette.

ja kui ma lähen muretumal meelel,
kui meelest unub valu, tusk ja lein,
kui sellel hetkel kerkib müür mu teele,
ma olen muretu, sest usun - see on sein.

Ja sein ei ole müür. Ta lõpp ja algus
on ikka ringi minna andnud loa.
On majal sein. On majal lõpp ja algus.
Ning neli seina on ju igal toal.

On majas toad. Ja toal on uksed.
Ja igal toal on aken, või ka paar:
kui uksed kannavadki raskeid lukke,
siis akna kaudu ikka välja saab!

Sa ära mulle üldse räägi müürist -
on parem, kui ma midagi ei tea.
Ja kui ma ühel päeval kohtan müüri,
on parem, kui ma seda seinaks pean.