Ma olen ses maailmas suures
Nii ihuüksinda
Ma täna Sinu juures, kuid
Homme üksinda
Kes küll minust hoolib
Seda ma ei tea
Mu hüvesid vaid noolib
Mu sülle paneb pea
Ma olen ses maailmas suures
Ãks väike putukas
Ma olen sinu juures
Ma olen ööliblikas
Nimi:
Doris Kareva
21.04.2004
E-Mail:
08:26
käib aimamatut rada
Armastus
kuid ometi näib viibivat ta vaim
peaaegu kõiges
mida puudutad
nii tasa tõuseb
taeva poole taim
ja päeva järgi
pöörab oma pale
vist kõigist vaistudest
see sügavaim
Nimi:
Sergei Jessenin
17.04.2004
E-Mail:
00:49
Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.
Ãrkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.
Ãhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.
Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees värises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.
Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi üks tema kutsikaist.
Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud päi.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.
Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.
Nimi:
Sergei Jessenin
17.04.2004
E-Mail:
00:48
Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja väreleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.
see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.
Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Ãksik kuljus veel ärkab, siis tardub
vaikses aias täis uinuvaid puid.
Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,
või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!
Nimi:
Sergei Jessenin
17.04.2004
E-Mail:
00:46
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.
Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.
Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.
Siniõhu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, õlgu, suud!
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Mää, memmeke mää!
See lilleke pole ju hää!
Suu tegi mõrudaks,
kõhugi valusaks.
Hää memmeke, mää!
Pää, pojuke, pää!
See, katsu, siin õieti hää!
On magus maitseda,
sööd, paneb kõpsuma.
Hää pojuke, pää!
Mää, memmeke, mää!
See lilleke pole ka hää!
Suus on veel mõrudam,
kõht palju valusam,
hää memmeke, mää!
Pää, pojuke, pää!
See rohuks siin kõhule hää!
Rips, tõmba ribinal,
kraps, tõmba krabinal,
hää, pojuke, pää!
Mää, memmeke, mää!
Pipp kõhule üksi on hää!
Suu teeb nii magusaks,
kõht ei jää valusaks,
hää memmeke, mää!
****
Nimi:
Ernst Enno
23.03.2004
E-Mail:
14:10
JUSS OLI VÃIKE PEREMEES
ERNST ENNO
Juss oli väike peremees,
talu liivaaugu sees,
adraks kõver kapsaraud,
äkkeks silgupüti laud,
külvab kivikildusid,
maltsa väikseid marjasid;
kivist tõuseb rukis hää,
maltsamarjast odrapää-
siis läheb väike peremees,
käsi püksitasku sees,
nurme vilja vaatama,
pikka piipu tõmbama.
Nimi:
Ave Alavainu
23.03.2004
E-Mail:
13:33
Ave Alavainu
Sa ära näita mulle pragu selles müüris
ja ära anna võtmeid ka mu kätte.
Sa ära osuta mul uksi selles müüris -
võib juhtuda, et müür ei jäägi ette.
ja kui ma lähen muretumal meelel,
kui meelest unub valu, tusk ja lein,
kui sellel hetkel kerkib müür mu teele,
ma olen muretu, sest usun - see on sein.
Ja sein ei ole müür. Ta lõpp ja algus
on ikka ringi minna andnud loa.
On majal sein. On majal lõpp ja algus.
Ning neli seina on ju igal toal.
On majas toad. Ja toal on uksed.
Ja igal toal on aken, või ka paar:
kui uksed kannavadki raskeid lukke,
siis akna kaudu ikka välja saab!
Sa ära mulle üldse räägi müürist -
on parem, kui ma midagi ei tea.
Ja kui ma ühel päeval kohtan müüri,
on parem, kui ma seda seinaks pean.