Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Luulefoorum
09.12.2002

Vastu tulles oma DELFI söprade soovile, avan luulefoorumi. Tänud ANNile ettepaneku eest, mille siin ANNi loodetavasti lahkel loal ära toon.

Tere tulemast luuletama ja luuletustega!

[Sissekandeid kokku: 531]


Nimi: Põdramaja
22.03.2004
E-Mail:
11:14

Metsa all kus noored kuused seisvad
linnud lõbusasti võsas laulvad,
väike jõgi voolab läbi heinamaa,
seal peab mu maja olema.

Kive nüüd kokku kandke,
teineteise peale pange.
Kui on seinad juba tõusnud kõrgele,
sarikad siis panen peale.

Pehme sammal, mis on metsast kantud,
maja seinte vahele saab pandud,
siis on majakeses mõnus elada,
tuuled ei saa sisse puhuda.

Varsti, mu väike maja,
on sul juba katust vaja,
katusele tuleb valge korsten ka,
maja ongi valmis, trall-lal-laa.



Nimi: Ott Arder
18.03.2004
E-Mail:
07:43

CHANSON D`AMOUR

Me pilgud kord
viis õrnalt ühte
rauge vikerkaar.

Kauge saar -
siinsamas
õrnalt põimuv kätepaar.

Käsikäes,
ja haardeulatuses
silmapiir.

Käsikäes,
vaid teise vaikne soov -
see ainus piir.

(O. Arder)


Nimi: August Sang
16.03.2004
E-Mail:
23:29

Ometi lõpuks! Me kaks ühes kambris,
kaks, kes kunagi KOKKU ei saa,
sina, kel tunded on tujude klambris,
ja mina, kel alati kuskil on "paa"

Tapeti lillepuhmad on pleekind,
mööblit on purend aeg ja koid.
Hämarus, talvine eha on leekind,
tuba on soe, mõte valusalt roid

Küllalt end elu kireval laval
valskuse okaspiitsaga pekst
Täna tahan olla lapsena aval,
sentimentaalne kui Å¡laagritekst

Aga oh häda! Taas sõnu vaid - silte -
leian, jutt laabubki nii ja naa.
Istume, vaatame albumist pilte-
kaks, kes KUNAGI kokku ei saa

:(

(a. sang)


Nimi: koit loo
15.03.2004
E-Mail:
17:17

Ma elasin luuleta, meel oli must -
kuid elu kinkis mulle halastust.
Olen ülbust vältinud, ka suletust
tean, minuski on vahel nõmedust
nüüd avali hoian oma täksitud ust
ja kordan oma igavest küsimust:
miks lahti ei tehta oma südameust
vaid eelistatakse tunda üksindust
on minuski üksinduse vajadust
kuid see ei tooda mus pimedust
Kurjus nagu sõelast voolab läbi must
sest olen saanud vastavat õpetust:
et kui avatuna hoida südame ust
ja kasutada enamasti ka andestust,
siis puhkeb iga koiduk , täis sädelust
ja sa kirjutad elust suurt luuletust




Nimi: K.J.Petersonilt tema sünnipäeval
15.03.2004
E-Mail:
08:32

Pastoraal,
Nii kui vahuse jõe
Mürisevad lained,
Mis kalju pealta
Langevad oru sisse;
Nii kui taeva pikne
Musta pilvede alla
Hirmsasti kärgatab:
Nõnda on jooksmas laulu
Ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas
Seisab austatud laulja
Oma vendade keskeella.
Kärgatab pikne,
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Suusta laulukastet,
Ja tema ümber
Vait kui mere kaljud


Nimi: Alliksaar
11.02.2004
E-Mail:
19:21

Vabadus



Raske on vabadust kanda,

sest vabadus tähendab

maalide mõtlemist,

laulude loomist

ja viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,

tundmist oma südamega

ja astumist oma jalgadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim
veene.


Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud
valmida,


ja südamevalu kergeima võimaluse pärast, mis ikka
jäi peale.


Vabadus on otsimine.

Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu
küllastamatus,


Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise
keel.


Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,

kuigi neil on kergem.

Ka vangina on ta vaba.





*





Suur on see, mis särab end säästmata.

Põlemiseks pole vaja põhjust.

Palumiseks pole vaja põhjendust.

Ei ole tarbetud tiibu.

Ei ole liigseid laule.

Ei ole mõttetut miilamist.

Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad

kivikamakad

ei kisuks teda tükkideks.

Julgus on suurim tarkus.

Oma hingeloomule ustav tee tugevamaks

enese ja elu.





Alliksaar


Nimi: sh.
01.02.2004
E-Mail:
00:55

MARIE UNDER

KÄSK

Ja äkki tuli käsk. Kas ülevalt,
kus vaagitud on iga samm ja pala,
et ukse lahti lõid ja panid jala
ristteele somnambuulselt kuulekalt?

Või tuli see kui mesisõnum alt
kuumpunast lille kandvast mullast sala?
Või mingi koduhõllause hala
sind veres kutsus üha painavalt?

Sa läksid, et sa p i d i d : Tulinool
ees juhtis sinu hingust, südant, silma,
ning maha jäi su elu kergem pool.

Nii läksid läbi Hirmu värava
ja tõstsid üles kandle särava
ning sööstsid lauldes - valude maailma.



Nimi: ANNilt veel
17.01.2004
E-Mail:
01:19

Ernst Enno

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu -
Ju lapsena kõndida armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.


Nimi: Annilt
17.01.2004
E-Mail:
00:20

Ave Alavainu

Ei, ära ütle!
Ära ütle.
Vaiki.
Ma tean.
Sa näed mu silmist,
et ma tean.
Just selle pärast, sõber,
vaiki,
vaiki.
On vaikimine mõnikord
nii hea.
Sest sõnad saand on kaubaks
mustal turul.
Neist tõe jaoks pole enam
ükski hea.
Ja tõde sõnaks saades
ruttu kulub.
Sa ära ütle,
vaiki,
ole hea.


Nimi: veel
13.01.2004
E-Mail:
15:02

Igatsuse laul
mere kõrgel rannal laulda

Ernst Enno

Oo hing, kas tunned, kuhu surevad
Kõik sihita teed?
Oo hing, kasd tead, kuhu lõpevad
Kõik teeta sihid?
Vaata mulle silmi, armas otsatus!
Vaata mulle silmi, minu sõber!

Sinu kõne on kui naer saatuseks
Minu kurvale küsimiselaulule;
Sinu kõne on kui nutt kostuseks
Minu härdale pärimisemõttele:
Midagi ei jõua pärale!
Kõik on seotud iseendasse:
Meri ja maa, taevas ja päike,
Kõik, mis elab ja on -
Otsata, lõpmata!

Oo viige tervisi, viige tervisi,
Jumala randadele, valged lagled
Oo, viige tervisi, viige tervisi,
Valguse vainudele, valged purjed!
Kõik need tunded kogusin lagledeks
Laiale küsimiselagendikule!
Kõik need mõtted punusin purjedeks
Lugemata pärimisepaatidele!
Sind ma armastan, jumala rand,
Kihlatud üheks mere ja päikesega
Minu hinge kõrgemaks eneseks,
Läikide läigiks, helkide helgiks,
Koduta igatseda,
Üksi igatseda!

Oo, minu kauge, kauge jumala rand!
Viige tervisi, valged lagled!
Viige tervisi, valged purjed!
Sinna surevad kõik sihita teed,
Sinna lõpevad kõik teeta sihid -
Ja laul, see lendab üksi!



<< | 1-10 | 11-20 | 21-30 | 31-40 | 41-50 | 51-60 | 61-70 | 71-80 | 81-90 | 91-100 | 101-110 | 111-120 | 121-130 | 131-140 | 141-150 | 151-160 | 161-170 | 171-180 | 181-190 | 191-200 | 201-210 | 211-220 | 221-230 | 231-240 | 241-250 | 251-260 | 261-270 | 271-280 | 281-290 | 291-300 | 301-310 | 311-320 | 321-330 | 331-340 | 341-350 | 351-360 | 361-370 | 371-380 | 381-390 | 391-400 | 401-410 | 411-420 | 421-430 | 431-440 | 441-450 | 451-460 | 461-470 | 471-480 | 481-490 | 491-500 | 501-510 | 511-520 | 521-530 | >>
© Rein Mets 2002