Lehte Hainsalu

VENE KEELT KUI VETT
SAKSA KEELT KUI SAVI
ARMAS MAAKEEL AVITA
eesti keel viib Valka välja
vene keel viib Valgast välja
viru keel viib "Virusse"
ingliskeel viib ümber ilma
ehk küll dollareist sa ilma
vene keel toob tagasi
sinu ja su pagasi
emakeel on põlva keel
tükki leiba küsida
juured mullas püsida
põlva keel on ise keel
see on püsimise keel
teised keeled teised meeled
need on veeremise keeled

Juta Kaidla

Ma kardan, sõber,
meie armastus
on liiga ilus seks, et kesta,
ja liiga suur,
et kanda kitsast kesta
kulunud hellitussõnadest.

Ma kardan sõber,
et kõik kaob,
enne kui ma suudan sellega harjuda,
või et kõik osutub valeks,
enne veel kui ma leian sellest tõe.

Ma kardan sõber,
et ma purustan meie armastuse
hirmust selle ees,
et ta võiks
puruneda.

Sellepärast sõber,
hoia kinni mu käsi,
et ma ei embaks sind liiga tugevasti.
ja sellepärast ära suudle mind iga päev,

Vaid lase mul harjuda mõttega,
et mu hirm on asjatu
ja meie armastus
ei lõpe ära.

Kerkokell

Gustav Suits



Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!

Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.

Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus,
so emäs võitsi tagasi.

Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kõhn.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.

Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.

Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.

So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell!

LUGEJALE
Walt Whitman

Sinus, lugeja seesama uhkus, elu ja armastus
tuksub mis minus,
seepärast on sulle need laulud.

SINULE
Walt Whitman

Võõras, kui sa teed käies vastu juhtud ja tekib sul

soov kõnelda minuga, miks ei peaks sa
kõnetama mind?
Ja miks ei peaks mina kõnetama sind?

ÜLISTAN INIMESE MINA
Walt Whitman

Ülistan inimese mina, lihtsat üksikut inimest,
ometi lausun: Demokraatlik, lausun: Hulkade Jõud.
Ülistan ihu üleni,
pole näojooned ainsad ega ajugi ainus, mis väärivad
Muusat,

ma ütlen: täiuslik Keha on rohkem väärt;
ja võrdselt Mehega ülistan Naist.

Ääretut elu täis kirgi, käärimist, kangust,
rõõmsat, teos kõige vabamat kõrgeima seaduse
all,

Uut Inimest ülistan.

MÕNIKORD ARMSAMA JUURES
Walt Whitman

Mõnikord armsama juures muutun meeletuks hirmust,
Et pillan armastust saamata vastu,
Kuid nüüd arvan, et vastamata armastust polegi,
Et tasu tuleb siiski, ükskõik mil viisil.
(olin kogu hingest kord kiindunud ning
mulle ei vastatud ning sellest sündisid need laulud).

Juhan Viiding


ELOLE

kiosk oli kuradi kujusid täis -
sarvedega ja ilma
lapseke asjata leti ees käis -
ingleid ei torganud silma

miks on küll ühed ja teisi ei näe -
on nad ju samast maailmast
laps surus taskusse väikese käe -
langes üks pisar ta silmast

siis aga meenus üks jalutuskäik
Pirita poole ja kohe
silmisse ilmuski naerune läik
kerge ja sügav sai ohe

ema poolt hommikul triigitud rätt
pühkis need pisarad ära
ingel -
ta sirutas tiibu ja kätt
oli -
ei lennanud ära

Jüri Üdi


SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui hüüti et ma käimist takistan
DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS
ja ütles: Helmut teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI
kus igas aines viied kevadeks
ma tundsin nähes seda viimast andi
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks

Artur Alliksaar

Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.

On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.

Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena!

Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi:
"Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad."