Soku! panen selle siia ka .. mul see nii hirmsast meeldib..

Katkend Dorise luuletusest

VALGUS LÄBI ROHELISE LEHE

Üksi süda tuksub - ühtki tahtmist,
ühtki tõrkumist.
Tõe kõnetus:

KÕIK ON
olemas, ka see, mis tuleb
või ei jõuagi. Ah, käte vahelt
varisemas iga kingitus.
Ainult mõistmine on meie mõõduks,
ainult osadus on meie osa.

Hingan - kõik, jah,
kõik on armastus.

Doris Kareva

Kas tead, et Su kirjade kirkus
ületab tähesära?
Ei jõua, ei jõuagi juua
neid vaikusevarjundeid ära -
öö pooldumas peegleiks.
Neis iga Su sillerdav silp,
see kõlab kui pilgeni karikast
viimaks vallanduv tilk,
kui karjatus, palve, kui leek
üle ristatud käte.

Mu armas, kas tead, et see valu
on ülemlaulude läte?

DORIS KAREVA




Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.

Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.

Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...

Nüüd, lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees.

Poees sõprusest

Ave Alavainu

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
“Kas oled mu sõber?”, –
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
“Kas olen sul ainus?”. –
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi...

JAAN PAAVLE

KAS SA LÄBI PIMEDUSE

Kas sa läbi pimeduse
vastu oskad mulle tulla?
Kas sa naeratades suudad
maha raputada mulla?

Kas sa kavalust ja riski
ühteviisi valitsed?
Kas sa mure topeltviskit
jood ja ennast talitsed?

Kas sa läbi pimeduse
vastu oskad mulle tulla?
Kas sa naeratades suudad
maha raputada mulla?

9/13. nov. 79
Imukvere- Tallinn

JAAN PAAVLE


mul on valgusega oma salaliit
kui ta tahab ära viib mu siit

väljakuid ja nuge haljastab
kindla käega täkku valjastab

mul on valgusega oma side
oma bisness mäng ja pide

mul on valgusega oma teod teha:
valgustada inimhinge keha

mul on valjusega oma salaliit
kui ta tahab ära viib mu siit



1977- 78

JAAN PAAVLE

LUULE


hoiad ja kätel kannad
nagu väsinud last
Suud talle ja rinda annad
omaks hüüad ja kallimaks

see on mida võtta ei saa
ja anda keegi ei jaksa
Üle iilidest valge maa
valu kihutab ratsa


1979

JAAN PAAVLE

Peeter Mudist

On põlev inimene sinu pildil
ja ma ei küsi: kust ta sinna sai?
On sõnad tihti nagu sildid
Kuid sinu hing- kontuurid vaid?

18. 06. 1980

JAAN PAAVLE

LOOMINE


Et on nii kauneid inimesi!
kuidas nad siia said?
Arvan, nad jumal tegi
keset räästatud maid

sõdade vaheajal
kui taevas ei olnud pilvi
selg vaevakaskede najal
välja mõtles meid kinnisilmi




märts 1979

JAAN PAAVLE

TULE!

Raske jääda on endaks
Veel raskem- saada
Välju ringist- ja lenda!
Peksa pilguga- maad sa,

mis kaardumas vinest
ja siit paistab- tumm
Sööstab punane ime
raske päikesetrumm

Pilvetükke, näe- ripub
maakaartide kohal
Miks sinna sa kipud-
tuul traatides kohab?

Jää siia, ja lenda
vennaks hüüda sind võin
Et sa leiaksid enda
selle laulu sul lõin


7. 10. 79





Tipin oma ammuse söbra ja kaaslase, JAAN PAAVLE, möned
lullad siia ...