Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Luulefoorum
09.12.2002

Vastu tulles oma DELFI söprade soovile, avan luulefoorumi. Tänud ANNile ettepaneku eest, mille siin ANNi loodetavasti lahkel loal ära toon.

Tere tulemast luuletama ja luuletustega!

[Sissekandeid kokku: 531]


Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
23:30

Löiguke Jessenini eluloost , mis peagi leiab koha ka
sellel webilehel , palavate tervirtustega ANNile ja
köigile söpradele ...


...Sergei leidis kiiresti uue austajanna, kelle vahetas
varsti välja Tolstoi lapselaps Sofia Tolstaja, kellega
Jesseinin abiellus Isadorast lahutamata. Nagu arvata, polnud
seegi abielu õnnelik. /Poeet on tunnistanud, et ei suuda
armastada ühtki naist rohkem kui kunsti. Kuna Jesseninil
oli palju meessõpru, on oletatud ka tema allasurutud
homoseksuaalsust./ Sergei langes üha sügavamale
depressiooni ja üritas end mitu korda tappa. 28.
detsembril 1925 see tal ka õnnestus.


Sergei surmast löödud Isadora lükkas ümber jutud
tülidest ja abielulahutusest. Ta ennustas, et luuletaja
hing elab igavesti kõigis nendes, kes teda armastavad. Ta
ei eksinud – Jesseninist sai kultusisik, kelle haual
sooritas enesetapu mitu inimest.




Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
22:53

KALEVIPOEG jätkub

Taara taevalised targad
Istusivad isekeskis
Salakambri seina taga
Nöudenötkutuse nurgas ,
Pidasivad paari päeva ,
Paari ööda puhkamata
Salanöu ja sönaldasid ,

Kuidas Kalevite poega
Taevas tööle toimetada .
Taara taevalised targad
Mötlesivad yhel meelel
Seltsis viimaks seaduseksi :
Kalevite kanget poega
Pörgu vahiposiks panna
Alta- ilma hoidemaie ,
Väravaida vahtimaie ,
Sarvikuda söitlemaie ,
Et ei selli sidemesta ,
Kuri pääseks kytketesta.

Hangund kehast lahkund vaimu ,
Taeva töusnud tuvikesta
Sunnitie sedamaida
Kylma kehasse köndima ,
Asupaika alustama.

Kalevite kylma keha
Töusis jälle toibumaie
Peast saadik pölvedeni ,
Aga jökke jäänud jalgu ,
Kyljest katkend kintsusida
Vöind ei jumalate vägi ,
Taara tarkus terveks teha ,
keha kylge kinnitada.

Kalevite poega pandi
Ratsul valge hobu selga ,
Saadetie salateedel
Pörguriigi piiridelle
Väravada valvamaie ,
Sarvikuda söitlemaie ,
Et ei selli sidemesta ,
Kuri pääseks kytketesta.

Kui siis Kalevite poega
Veeres kaljuväravasse ,
Alta - ilma ukse ette ,
Hyyetie ylevalta :
"Raksa kaljut rusikaga!"

Raske käega rabadessa
Löi ta kalju löhkemaie ,-
Aga käpp jäi kalju kytke ,
Rusik kinni kivirahnu.

Sealap istub hobu seljas
Praegu Kalevite poega ,
käsi kytkes kalju kyljes ,
Valvab vahil väravada ,

Kaitseb kytkes teiste kytkeid.

Pörgulastest pyyetakse
Kahel otsal pölend piirul
Ahelaida habrastada ,
Kytkeida katkendella .

Jöulu ajal lähvad lylid
Peene hiuksekarva paksuks ;
Kui saab hyydma koidukukke

Vanaisa väravalta
Jöulupyha tulekuda :
Lähvad ahelate lylid
Järsku jälle jämedamaks.
Kalevipoeg pyyab kätta
Vahevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kisku ,
Raputab ja raksateleb
Maapöhja mydisema ,
Kynkaida köikumaie ,
Mere valget vahutama ;

M a n a käsi hoiab meesta ,
Et ei vahti väravasta ,
Kaitsev poega pörgust pääseks.

Aga ykskord algab aega ,
Kus köik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lökendama ;
Lausa tuleleeki löikab
Käe kaljukammitsasta -
Kyll siis Kalev jöuab koju
Oma lastel`önne tooma ,
eesti pölve uueks looma.





Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
22:50

KALEVIPOEG


Kalevite kiljatused ,
Hädas appihyydemised ,
Valusurma vingumised
Paisusivad pilvedesse ,
Kerkisivad körgemalle ;
Töusenesid taeva`asse
Körge isa kamberisse.

Kalevipoja kiljatus ,
Valupiinas vingumine
Kostab ikka kustumata ,
Vältab ala vaikimata
Eesti pere poegadelle ,
Eesti talu tyttereile!

Tavalikud tutvad tulid
Vennikesta vaatamaie ,
Tulid valu vaigistama ,
Panid rohtu haava peale ,
Valuvötjat vermetelle .
Siiski sigis haavust surma ,
Veri vöttis vennikese ,
Närtsiteles mehe noore .

Kalev kemples surmakytkes ,
Vaakus hinge valusasti ;
Veri tarretanud väljal
Pani koha punetama .
Keha juba kylm ja kange ,
Vaikis vere voolamine ,
Siiski Kalevite silmad
Sirasivad selge `esti
Taevataadi tubadesse ,
Vanaisa kamberisse.
Pörmu paelust pääsnud vaimu
Lendas lustil linnuna
Pikil tiivul pilvedesse ,
Töusis yles taevasse,

Taevas tehti terve keha
Varjuks Kalevi vaimule ,
Miska vöidumeeste mängil ,
Pikkerlaste lustipidul
Önnepäevil höisatelles
Magusamat pölve maitses ,
Pörmupölve vaeva puhkas.

Tema istus tule paistel
Taara kangelaste keskel ,
Kuulas käsipösakille
Laulikute lugusida ,
Miska tema tegusida ,
Jumedaida juhtumisi ,
Ilmas ilmund imesida
Tule paistel pajatati ,
Kuldakeelil kuulutati.

Vanaisa isetarka ,
Kyllap kandis murekoormat ,
Kui ta peadki pähitselle
Mitmel ööl ei vöinud panna
Mötteida mölgutelles :
Mis ta kangele mehele
Taevas tööksi töstaneksi ,
Ametiksi arvaneksi ?

Poega oli pörmupölves
Eluilmas enne koolu
Suuri töösid synnitanud ,
Vägevaida valmistanud ,
Pörgutaati paelutanud :
Vöind ei vöimsat vedelema ,
Tugevamat jätta tööta -
Laiskel taevas luusimaie .

Vanaisa , isetarka ,
Kutsus perepoegi kokku
Salanöusid synnitama ,
Targemaida toimetama.





Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
21:27

BERNARD KONGRO , tolle härraga on mul au olnud au
möned korrad kohtuda siin Rootsis , algul , kui tulin
Rootsi , suurepärane inimene oli !

Sic!


Põllumehe surm
Ah, kui kollane ümber on kõik!
Seinas tiksutab toonesepp.
Aknast valendab põllulõik,
kollane, ootab just sirpi.
Kraavipervel roostetab lepp.
Küll need valmivad põllusiilud,
mida niitnud mu vahe vikat,
küll need valged leivaviilud,
mida on lõigand mu nuga, -
küll need tunduvad pikad!
Otsast alata, lõppu ei näe,
nõnda suur on see viljanurm.
Vikat külmetab vana käe,
noapääst villid lööb pihku
enne kui lõikab surm
ja köidab mu vihku.


Nimi: ANN
16.12.2002
E-Mail:
20:46

Harri Kingo

näe
taamal üksik
pilvepuutuv puu

kes teaks ta tüve kiikumisi tuules
ja lahtilangend lehe lennuretke
sel ajatusse ulatuval hetkel
mil sõnatusse
sulgub inimsuu

kes teaks

--


Nimi: ANN
16.12.2002
E-Mail:
20:39

Tere, armas Sokrates!

olen D´is niitnud heina ja ise saanud niidetud ;-)

vahepeal need heinakuhjad juba kasvasid üle pea..

olgu. jätkan siis Harri luule avaldamisega nende koduste
keldri-võlvide-all.


Tore et keegi siinseist olijaist ka väga hindas seda..
mõnusat õhkkonda siin.. siia on tõepoolest tore oma
"jalajälgi" jätta.. keegi ei tule ega astu neile
peale ega tee neid suuremaks .. ega väiksemaks..


siis Harrilt.


--


me oleme metsadest tulnud
ja hoiame metsade poole
ja meredest oleme tulnud
me silmis on merede toone

ja mullast me oleme mullast
ning muldade poole kaldu
ja kuupaiste kahvatust kullast
on kõik meie ots ja me algus

ja oleme veel sellest linnust
kel oma nime ei ole
kes aga laulab me rinnus
kuid meid enam ammugi pole

/Harri Kingo/



Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
14:32

Siia vöib nyyd häirimatult panna lullasid , mis on
/neli korda varasemast 4000 tähemärki / pikemad ,
ilma , et ära hakiks luuletused !

:-D
Köik minu kallite kylaliste paremaks teenindamiseks ja
meeleheaks!

/tere tulemast luuletustega/

Proovime siis !
;-DD

Ave Alavainu

LEINALIBLIKAS

Kiviaedade vahelt
käib unustud kirikutee,
kiviaedade vahelt
viib
unustud külasse.

Kiviaedade vahel,
kohal
rohtukasvanud tee,
kiviaedade vahel
lendan
unustud külasse.

Mis ma mõtlen?
Kas
liblikas mõtleb?
Minu mõtteks on
ainult
mu lend.

Kiviaedade vahel
ma tõtlen,
teades -
valu on lahkuja vend.

Oma lühi-lühikest
elu,
kohal rohtu-
kasvanud tee,
otsima unustud
elu
unustud külasse.

*Leinaliblikas. Leinaliblikas.
Leina, leina, leina, leina, liblikas!*

Puhkan hetke. Mis naljakad lilled -
metsas pole ma selliseid näind?
Kes ütleks, kes ütleks küll, milleks
on siin kunagi külvaja käind?

Kes ütleks, kes ütleks küll, milleks
siin õunte all lookas on puud?
Ja milleks - jah tõepoolest - milleks
tehti küla, kus elab vaid tuul?

Jah mu väikene süda lööb ruttu,
kui ma taludes ringi kaen -
ühe rehe alt kostaks kui nuttu,
teise kambritest kajaks kui naer.

Külatänav on kasvanud rohtu -
üle nõgeste viib mind mu lend.
Allik pilgub kui peljates ohtu,
kui ta veesilmas peegeldan end.

Kõik on ilus, nii hüljatult ilus,
et ma tahtmatult mõtlema jään:
oleks pisutki pikem mu elu,
ainult SIIA ma elama jääks.

*Leinaliblikas. Leinaliblikas. Leina, leina, leina, leina,
liblikas*!

Äkki leian
veel
hingava maja,
hõljun kohal veel
käidava tee -
ei, mitte just
tee -
kohal raja,
mis juhatab kaevule.

Ja kaevus -
sa imede ime! -
on jahtumas lõunane piim,
Ei, õnn on ju
tõepoolest pime -
ma polegi üksinda siin!

Hõljun ümber
veel
hingava maja, -
maja, millel
veel
tuli on lees,
maja, mida
on
kellelgi vaja -
ja jään
ootama
jorjeni sees.

Tuleb eit,
ta teeb
ehmunud viipe
lille suunas,
kust uudistan
ma.
Tuleb taat,
ta teeb
tõrjuva viipe -
ma pean
edasi lendama.

*Leinaliblikas. Leinaliblikas. Leina, leina, leina, leina,
liblikas*!





Ja nüüd tuhmub mu tiibade sära,
kurku tõusmas on liblikanutt:
miks, oh miks nad mu ajasid ära
just sel hetkel, kui rauges mu rutt!

Pean lahkuma, tiibades raskus,
täis kurbust liblikarind,
saamata iialgi vastust,
miks nad ei sallinud mind.

Lendan tagasi allika juurde.
Ma pole ju ennustus - ei!
Pihin allikasilma nii suurde:
"Olen lein. Olen ilmtõene lein."

*Leinaliblikas. Leinaliblikas*.

Kuid kes leinab leinaliblikat?



/ANNile tervitused , soku/








Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
12:36

JUHAN VIIDING
/Siin/

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.







Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
12:32


JUHAN VIIDING
/Ta kartis iga puhta mõtte puhul/

Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäi





Nimi: sokrates
16.12.2002
E-Mail: sokrates@reinmets.pri.ee
12:29

JUHAN VIIDING

/Nüüd on mul selge (JÄTKUB)



et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust
ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena



<< | 1-10 | 11-20 | 21-30 | 31-40 | 41-50 | 51-60 | 61-70 | 71-80 | 81-90 | 91-100 | 101-110 | 111-120 | 121-130 | 131-140 | 141-150 | 151-160 | 161-170 | 171-180 | 181-190 | 191-200 | 201-210 | 211-220 | 221-230 | 231-240 | 241-250 | 251-260 | 261-270 | 271-280 | 281-290 | 291-300 | 301-310 | 311-320 | 321-330 | 331-340 | 341-350 | 351-360 | 361-370 | 371-380 | 381-390 | 391-400 | 401-410 | 411-420 | 421-430 | 431-440 | 441-450 | 451-460 | 461-470 | 471-480 | 481-490 | 491-500 | 501-510 | 511-520 | 521-530 | >>
© Rein Mets 2002