VÕIB-OLLA ARMASTUS ON OOKEAN
Hando Runnel

Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.

ei teadnudki et miski nii imeline koht olemas on:)
Alliksaar, Alender, Jessenin, Liiv.......seda rida võix
jätkata yha...

imeline..
kirjutaks siia isegi kui suudax, aga paber on jätkuvalt
tyhi...ainus mis võib tekkida...pelgalt
read...vähesed, sisutud.


ma ei tahagi olla su tühjade silmade sära
ei taha sest see kaob kunagi ära....

armastuslaul
kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin täis või kas olin laetud
kui tundis ära mis on armastus

Ilus foorum

tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää

punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on kui tume tušš
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss

/Jüri Üdi /

Eesti vanad vanemad
vaimuvallast vaatavad

Teepeenral lokkavad
pakid ja pudelid
männiladvas laulab
lehelinnuke
Gin-long-drink
gin-long-drink

Addinol
Camel
Mars
L & M
Valio piim
Super Toffee
Lehmake
Fanta
Ekstra
Brave New World
Mida külvad seda lõikadr> Kõik loom laulab loojale
kiitust

Gin-long-drink
Gin-long-drink

Rehkendada peab oskama
koolis nagu eluski

Kaks Kerest on üks Hurt
Kaks Tammsaaret on üks Tobias
Kaks Tobiat on üks Koidula
Viis Koidulat on üks Jakobson

peas on nendel elu kroonid
võidulaulud nende suus

Gin-long-drink
Gin-long-drink

Mu lehkav isamaa

*



Jaan Kaplinski
1998

Tahaks panna Jaani ja Kaplinski
käest kui kaks kohvrit,
mida olen tassinud kaasa
aastast aastasse, korterist korterisse,
linnast linna. Panna nad maha
teeäärde märjale rohule
ja minna nimetult, paljajalu
otse sinna ida poole,
vaibuvasse õhtutuule kohinasse,
paisuvasse rohutirtsude sirinasse
mille taga metsa kohal
vilgub üksainuke kahvatu täht.

25. VIII 1996
Jaan Kaplinski

***
Ma tean ma ei unusta
kunagi seda päeva
kui adusin et saan
tänada sind
hea ja halva eest
truuduse ja truudusetuse
rõõmu ja kannatuse
eest - kõige
eest mida olen
saanud tunda
sinu pärast ja
sinuga koos

Jaan Kaplinski

Arvud võivad väljendada kõike, ise midagi
tähendamata.

Sõnad võivad jäljendada mõtete lõike, midagi
suurendamata või

vähendamata.
Udupõõsad põlevad, kui ei mõtlegi põleda
ära.

Kõik, mis tahab eksisteerida, peab tungima läbi
eksituste rägast.

Võikalt võõrast. Võimsast oma jõõras.
Hulkadena hulgume galaktilisil kalambuurmaanteil.
Meid on nii palju, et rakse on iseenaast üles leida.
Meie teod käivad meie järel.
Me pillume neid kividega ja nad hüppavad kraavi, kus
saavad

üha mudasemaks.
Täna ma kohtusin uuesti sinuga tolsamal ööl.
Pakime välja oma pakilised pakitsused, sest aeg on
igavesti üürikene.

Tee viib, kuhu tema tahab, ja kui üldse ei taha,
jätab meid

pahuralt unustusse maha.
Su embus on välkude orel.
Rohkem kui kaua ja rohkem kui jõuna kannan kaasas su
suurt

ja siirast soojust.
Enne kui viimne vastuhelk mälus tuhmub, leina
jõudu veek

kord tulla ja kompida kivinenud tuhka meieelamuse
koldelees.

Kuula, kuidas Apis ahastab!
Temap see ongi, kes samuti teab, kui hea sa oled.
Kaldealased ka teadsid, aga nemad läksid ajalaeva
suitsetamissalongi ja jäid seal suikuma.
Unelmate erutatud linnud libisevad üle kaduvate
mõttemandrite.

Taevajõgi on üksainus dzunkede dzungel.
Sinuga olen valmis sõitma kõigele unede ja unetuste
saartele.

Vaiburid, kainurid, laimurid ja painurid kihutame kuradile.
SInna nad muidugi ei lähe, aga vormitäiteks on vaja
seda nõuda.

Süvaveekalad saadavad meile uimesuudlusi.
Üks neist, vist ikka alles väga noor, palub luba
korraks puutuda

su puusa.
Kehitame õlgu.
Järeldagu ta sellest, mida soovib.
Meie ei kahtle ta diskreetsuses.
Nagu vari, nagu vile, nagu vihje mööduvad kolm
kala

üksteisest aimuse kaugusel, ja kohe tekib empaatiline
kolmkõla.

Sealpool seda sini-sinise saatusega tähte tulen
tagasi ja

tasun oma võla.
Tundevõla.
Uskumusevõla.

Andevõla.
Oskamusevõla.

Ustavusevõla.
Kõlavõla.

Vastusevõla.
Võluvõla.

Aga ometi jääb võlavalu.
Malbusemure.

Lembevaev.


Mänguängistus.

Voodi moodi...

"Mu elu on mulle täis tähendusi. Maailm minu ümber
peab olema tähendusrikas kõigele elavale. Kui ma
ootan, et teised hindaksid minu elu, pean ma esmalt austama
kõike elavat, mida ma ise näen, ükskõik kui
võõrapärane see ka poleks… Meil
läänemaailmas on eetika suurel määral seotud
inimestevaheliste suhetega. Ent see on piiratud eetika. Me
vajame kõikeläbivat eetikat, mis hõlmaks ka kogu
elusloodust."