sa õpetasid, armastama,
armastama sind,
õpeta ka unustama,
nagu unustasid mind.
Nimi:
Ernst Enno
05.09.2005
E-Mail:
22:32
Nii vaikseks kõik on jäänud
Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.
Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aâaks -
Ei mõista, siiski kõigest
Ss nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi -
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...
Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.
Nimi:
Ernst Enno
05.09.2005
E-Mail:
22:30
Ãra küsi
Ãra küsi, kus ma käisin;
Ãra päri, kust ma tulin;
Käik ei olnud oma käia;
Tulek polnud oma tulla;
Takistusi oli tuhat,
Sada tõket sammudele;
Vanker alla vari raske,
Hobu ette "hoia ennast",
Ise pääl sa oma koorem.
Nimi:
Ernst Enno
05.09.2005
E-Mail:
22:29
Mu tunded...
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes läevad elu halli teed
Ning viisi ots'vad kuldsest kroonist,
Mis kinni katsid mure veed.
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes salakutset kuulevad
Ning unenäos oma krooni kandvad
Ning päeval eksi rändavad
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes koju ei iialgi saa
Ja siiski oma teed ei jäta
Nii iseendas otsida.
Nimi:
Ernst Enno
05.09.2005
E-Mail:
22:28
Mina
Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja, rändaja.
Kus on minu tunde vaiksed allikad,
Kuhu merre kustuma mõtted sõuavad?
Igavesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe vahuva, toitja haruga:
Ãhes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!
Teises rõõm nii läiklevat sära hinge koob:
Valgus, valgus vabadust kuldset ühes toob!
rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
Kahest kokku igatsev laulja rändaja.
See oli mahajäetud aed
kasvanud üles varemete vahel
lokkas maltsapuhmastikke
ja siin-seal märgati kividel sajajalgseid
mustaks põlenud katel
oli sangadeni täis
kõdunenud leherisu
äkitselt kostis lähedusest nukrat vihmalinnu laulu
ning siinsamas olid inimesed avastanud
suure saladuse
kummaliselt sulni ja vaid tunnetatava
saladuse
mida polnud võimalik isegi
tervet kultuuri keeleks kokku pressides
adekvaatselt anda edasi
Nimi:
sokrates/Rein Mets
16.08.2005
E-Mail:
09:27
Sergei Jessenin
Leebest saab kannataja,
Jõhker saab edasi.
Mul pole isegi vaja
leinata kedagi.
Kahju on enesest pisut,
koertest, kes koduta.
Tee aina edasi kisub.
Kõrtse on roduna.
Mida te sõimate, saatanad?
Kas vähesed elavad nii?
Kui pudelid nõnda sind vaatavad,
siis püksid või panti viid.
Aknad on ähmaselt kõrgel.
Rinnas on põletav vaev.
Leitsakus kooldund ja kõrbend
tänav õõtsub kui laev.
Räpane poiss selles lõõmus
möödujaid uudistab.
Nägu tal elav ja rõõmus.
Nina ta uuristab.
Uurista pealegi, ninna
pista või kogu sõrm.
Hinge vaid torkima minna
ei tohi, sest hing on õrn.
Minagi enam ei torgi.
Nüüd ma pean julgema
korjata kõrtsidest korgid
aukusid sulgema.
Ma kirjutasin maha, liivale
Su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.