sa õpetasid, armastama,
armastama sind,
õpeta ka unustama,
nagu unustasid mind.

Nii vaikseks kõik on jäänud



Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu a’aks -
Ei mõista, siiski kõigest
Ss nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi -
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

Ära küsi



Ära küsi, kus ma käisin;
Ära päri, kust ma tulin;
Käik ei olnud oma käia;
Tulek polnud oma tulla;
Takistusi oli tuhat,
Sada tõket sammudele;
Vanker alla vari raske,
Hobu ette "hoia ennast",
Ise pääl sa oma koorem.

Mu tunded...



Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes läevad elu halli teed
Ning viisi ots'vad kuldsest kroonist,
Mis kinni katsid mure veed.

Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes salakutset kuulevad
Ning unenäos oma krooni kandvad
Ning päeval eksi rändavad

Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes koju ei iialgi saa
Ja siiski oma teed ei jäta
Nii iseendas otsida.

Mina


Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja, rändaja.

Kus on minu tunde vaiksed allikad,
Kuhu merre kustuma mõtted sõuavad?

Igavesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe vahuva, toitja haruga:

Ühes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!

Teises rõõm nii läiklevat sära hinge koob:
Valgus, valgus vabadust kuldset ühes toob!

rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
Kahest kokku igatsev laulja rändaja.

Jutluse ajal



Heinalõhn magus lendab niidu päält,
Metsas kumin, äostus, lindude laul,
Põllul tõusleb õietolm,
Kiirtesse vaibunud maailm.

Tasane sumin kasel, niinepuul -
Isa sõnad kõnnivad jumala teed,
Väsis kuulates minu meel,
Muinasjutt üksi veel jäi...

Haldjas tasa tuleb niidu poolt,
Kaarnakivi kannab ta sammaldund käes.
Surub kivi mu südame -
Kivi see minule jääb!...

Ma tulen hilja


Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,-
Ma unistaja nagu muinasjutt.

See oli mahajäetud aed
kasvanud üles varemete vahel
lokkas maltsapuhmastikke
ja siin-seal märgati kividel sajajalgseid
mustaks põlenud katel
oli sangadeni täis
kõdunenud leherisu
äkitselt kostis lähedusest nukrat vihmalinnu laulu
ning siinsamas olid inimesed avastanud
suure saladuse
kummaliselt sulni ja vaid tunnetatava
saladuse
mida polnud võimalik isegi
tervet kultuuri keeleks kokku pressides
adekvaatselt anda edasi

Sergei Jessenin

Leebest saab kannataja,
Jõhker saab edasi.
Mul pole isegi vaja
leinata kedagi.

Kahju on enesest pisut,
koertest, kes koduta.
Tee aina edasi kisub.
Kõrtse on roduna.

Mida te sõimate, saatanad?
Kas vähesed elavad nii?
Kui pudelid nõnda sind vaatavad,
siis püksid või panti viid.

Aknad on ähmaselt kõrgel.
Rinnas on põletav vaev.
Leitsakus kooldund ja kõrbend
tänav õõtsub kui laev.

Räpane poiss selles lõõmus
möödujaid uudistab.
Nägu tal elav ja rõõmus.
Nina ta uuristab.

Uurista pealegi, ninna
pista või kogu sõrm.
Hinge vaid torkima minna
ei tohi, sest hing on õrn.

Minagi enam ei torgi.
Nüüd ma pean julgema
korjata kõrtsidest korgid
aukusid sulgema.

(1923?)

tõlge Artur Alliksaar

Ma kirjutasin maha, liivale
Su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.

Doris Kareva