Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Mu poeg on homo
05.10.2003



Kui aina räägitakse igasugustest vähemustest, miks siis mitte nimetada meid, homopoiste emasid, vähemusemadeks. Tegelikult me ju seda olemegi…
Oma poja puhul märkasin erinemist teistest poistest juba tema varajases lapseeas. Näiteks ei tegelenud ta üldse autode, rongide, lennukite vms mänguasjadega, vaid hoopis nukkude või teiste mittetehniliste leludega. Ka liivakastis mängis ta meelsamini tüdrukutega kodu kui poistega rallit.

Veel meeldis talle õe kleidikesi selga toppida ning siis peegli ees keerutada ja edvistada. Kui suvel maal olles jooksid õepojad aina vanaisa sabas ning tahtsid traktoriga sõita ja auto remontimisel abiks olla, siis minu poeg käis ikka vanaema kannul ja õppis niimoodi tegema naistetöid, näiteks tikkima. Silma torkas ka poja graatsiline, naiselik kõnnak. Ei oskagi öelda, kas see kujunes iseenesest või oli teadlikult õpitud-jäljendatud.

Nii mulle esimesed kahtlused hinge pugesidki. Alguses lootsin ikka, et see kõik on juhuslik ja mööduv ning võib-olla esineb sellist käitumist lapseeas paljudel poistel. Aga edaspidi erinevused teiste poistega aina süvenesid. Kui väiksemana oli pojal sõpru nii tüdrukute kui ka poiste seas, siis koolieas tekkis tal kaaslaste leidmisega probleeme. Poiste tavapärased tegevused teda ei huvitanud ning ega ta oma teistsuguse olekuga poistekampadesse ei sobinudki. Tüdrukud jälle ei võtnud teda enam ühena endi seast, nagu see oli olnud lasteaias. Nii et sel ajal, kui teised poisid tagusid jalgpalli või mängisid sõda, luges tema toas raamatuid.

Murdeeas identiteedikriis süvenes. Ta kas ei osanud või ei julgenud tunnistada endalegi, teistest rääkimata, et on erinev, et on homo.

Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ei algatanud juba sel ajal temaga avameelset jutuajamist. Vist lootuses, õigemini enesepettuses, et “see läheb iseenesest mööda”.

Aga midagi ei läinud mööda, vaid aina hullemaks. Selles mõttes, et kannatas ju minu laps, elades üle oma erinevust “normaalsetest” poistest ning tõenäoliselt kartes, et kui lähedased inimesed tema suundumusest teada saavad, ütlevad nad temast lahti.

Kriis jõudis kulminatsiooni, kui ta pihtis vanemale õele, et ei taha enam elada, ning selgitas, miks… Kui ma siis pojalt küsisin, miks ta mulle juba varem midagi ei rääkinud, vastas ta, et ei tahtnud mind kurvastada, sest arvas, et mulle tema homoseksuaalsus ei meeldiks.

Aga ma ise ju aimasin… Ja ikkagi vältisin seda teemat…

Igatahes enam ei saanud ma jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ning pidin alasti tõele otse silma vaatama. Ütlesin pojale täpselt seda, mida mõtlesin: et mul on temast kahju, sest tal saab olema elus palju raskem kui teistel meestel: ta peab arvestama avaliku hukkamõistuga, võimetusega luua traditsioonilist perekonda ja muretseda lapsi; ka on tal sobiva kaaslase leidmine palju keerulisem kui heteromeestel. Kuid et kõigest hoolimata jääb ta minu kalliks pojaks, keda ma armastan ning kellele püüan olla toeks ja abiks.

Pean tunnistama, et tegelikult oli meie peres vanema õe osa venna eneseteadvuse kujundamisel oluliselt suurem kui minu oma. Just tema oli see, kes tingimusteta aktsepteeris venna homoseksuaalsust ning aitas tal leida endas julgust määratleda ennast just sellena, kes ta on. Õde tutvustas venda ka teiste temataolistega, kelle seltskonnas võis mu poeg ennast tunda vabalt ja hästi ning vabaneda senisest üksindusest.

Aga kõigil taolistel poistel pole ju nii mõistvat ja toetavat suurt õde ning sellepärast vajavad meie lapsed tuge ja abi just meilt, emadelt. Mis isadesse puutub, siis tundub, et nemad elavad poja nii-öelda kõrvalekallet üle veelgi valulisemalt ning seetõttu pole suutelised adekvaatselt reageerima.

Kirjutasingi selle kirja lootuses, et emad, kellel on samalaadilised kahtlused, õpiksid minu vigadest ja r ä ä g i k s i d oma lastega, enne kui juhtub midagi pöördumatut… Olen mõelnud, et võib-olla on nii mõnelgi elust vabatahtlikult loobunud poisil olnud südamel seesama suur mure, mida pole ka kõige lähedasematele inimestele pole julgetud usaldada, kartuses, et nad pöörduvad temast ära. Ja ühel saatuslikul hetkel ei tulegi väike süda nii suure valu ja üksindusega enam toime…

Lähedaste inimeste armastus ja toetus on siis hindamatu tähtsusega.
Lõpetuseks soovin, et keegi meist, vähemusemadest, ei laseks oma emaks olemise rõõmu tumestada sellel, et meie pojad on teistsugused. Olgem õnnelikud, et meil on tublid ja terved lapsed, keda me armastame ja hoiame ning kes vastavad meile samaga.

DNL

[Sissekandeid kokku: 18]


Nimi: Sults
12.08.2004
E-Mail: Sults
12:38

Kui ma sõjaväes raudteeosas teenisin, siis löödi
ühele paadunud pederastile liiprinael perseauku, nii et
naela tervik tuli kubemest välja. Sedasama soovin ma ka
kõikidele siinsetele pervertidela.


Nimi: kõigis meis on teist sugupoolt
27.06.2004
E-Mail:
07:36

Olen küll põhimõtteliselt streight, kuid siiski
olen põnevuse pärast proovinud ka homoseksuaalset
vahekorda. Ja tuleb tunnistada, et see oli kena. Lisaks
sellele tunnen, et mõistan naisi nüüd palju
sügavamalt. Mu "vagiina" on saanud mehe riista ja ma
tean kui kihvt see on.


Nimi: Edasi elus, mitte tagasi...
08.04.2004
E-Mail: biboy20@hot.ee
02:57

Jaa, ma arvan et mul ema on ka sama arusaaja inimene kui
selle poisi ema, kellest ennist juttu oli, kuigi jah emale
pole ma jõudnud seda rääkida veel.

See on lapsele tohutult suur koorem, ning murdeeas võivad
nad murduda ning enesetapu teha, õnneks mina elasin selle
aja üle, kuigi olin juba mingi hetk ääre peal
valmis alla hüppama.

Ma arvan et ühiskond ei mõista olukorra tõsidust
ning määrab paljud inimesed hukule.

Kergendus on siis kui oled juba ühele inimesele sellest
rääkinud, eriti on vedanud kui sul on sõbrad
sellised, kellele võid rääkida, nii nagu tegin seda
mina :)

Suured tänud muidugi minu sõpradele!
Kes neid kommentaare ka ei loeks, kuula hoolega, see ei ole
maailma lõpp, kui sul ei ole piisavalt hea läbisaamine
oma (vanema) õe või vennaga, siis otsi enda sõprade
hulgast kõige tolerantsema suhtumisega sõber, ja
tõesti kes oleks sõber ning võta üks õhtu ja
räägi talle, tee hästi kurb nägu ka, aitab :)

Ning kui sul ei ole sellist sõpra siis otsi mujalt abi,
näiteks kasvõi võid siia oma kommentaari lisada,
ülestunnistuse vms. Ja kui nii ka ei julge siis võid
kasvõi mulle kirjutada, kui kellelegi teisele pole
rääkida või nõu küsidam.

NB! Veel üks soovitus. kui räägid sõbrale siis
soovitavalt oleks see tüdruk, nemad suhtuvad kuidagi
leebemalt sellesse, muidugi on ka erandeid.


Nimi: neiu20
05.04.2004
E-Mail: heart.zz@mail.ee
16:49

On väga kena lugeda sellisest arusaamast,millest ma ise
olen ilma jäänud.Kui vaid minu vanemad oleksid minust
niimoodi aru saanud.Kõige hullem oli see,et ma polnud
nende pärislaps ja see muutis mu veelgi imelikumaks nende
silmis.Nad ei aktsepteeri seda siiani,kes ma olen..lihtsalt
lesbi..


Nimi: tüdruk
02.03.2004
E-Mail: magical54@uno.ee
20:06

Tõesti oleks tore kui ka teised vanemad sedavõrd
arusaajad oleksid =) Ma arvan, et teie poeg peaks õnnelik
olema et talle on saanud omaks omada sellist toredat
perekonda.

SALAJANE- sinu tunnetest saan ka aru, ise samas olukorras
ning samuti 17 aastane... kes teab ehk saavad nad ka
lõpuks aru..


Nimi: Teadja
07.01.2004
E-Mail:
21:41

Kõik inimesed on mingil määral homoseksuaalsed.
Seksuaalne orientatsioon muutub elu jooksul, olenevalt
vanusest ja seltskonnast. Murdeeani ollakse valdavalt
homoseksuaalne ja peale seda heteroseksuaalne. Selles, et
enne murdeiga tuntakse huvi sookaaslase vastu, pole midagi
imeliku. Nii, nagu noored õpivad oma mängudea
vanainimeste järgi, nii tunnevad poisid seksuaalset huvi
suuremate poiste vastu. Näiteks poisi ja mehe suhe on
tavapärane, kuigi seda praegu ühiskonnas eriti hukka
mõistetakse.

Mina imestan, et kirjeldatud homoseksuaalsus nii varakult ja
kindlalt ilmnes. Tegemist on pigem soorolli vahetusega.

Soovin samuti tolerantsust teiste inimeste
seksuaalkäitumise suhtes, kui see ei sisalda
vägivalda- olgem mõistvad.


Nimi: raul
07.11.2003
E-Mail: raul.tamm.006@mail.ee
14:00

pole tükk aega midagi nii head lugenud.oleks kõigil
nii mõistvad emad.igatahes müts maha Teie ees


Nimi: SALAJANE
22.10.2003
E-Mail: juunior@starline.ee
17:02

Tere siis jah.
Kahtlesin selles ennem päris pikalt, et kas kirjutan
sellest või jätan selle oma teada nii nagu ma seda
olen teinud juba 11 aastat.Olen praegu 17 ja samamoodi homo
kuigi eelistan nime gay kui homo.

Oma seksuaalsuse avastasin ma 6 aastaselt kui ma koos oma
sõpradega esimest korda maajasid vaatasime siis nägin
ma seal kah paljaid mehi keda vaadates mul kõvaks
läks, naised mind seal nii palju isegi ei erutanud aga
seda tegid just need mehed.

Mul on olnud raskusi kül selle varjamisega kui seni on
see minu arvates ennast ära tasunud.

Seda kirja lugedes ei teadnud mida kohe mõelda aga
nüüd arvan ma, et see poiss on õnnelik, et tal
esiteks selline ema on ja teiseks, et tal selline
suurepärane õde on.

Oleks vaid kah minul selline tähelepanev ema oleks
kõik teistmoodi nagu ta seda tänapäevaks on.

Loodan, et inimesed saavad aru mida ma selle kirjaga
mõtlesin.Sest et seda saladust kanda on palju raskem kui
sellest kellelegi teada anda.

Palju edu sellele poisile kellest see kiri siin kirjutas ja
talle teadmiseks veel seda, et ta ei ole üksi omasuguste
seas, meiesuguseid on palju rohkem kui tegelikult arvata on,
sest tegelikult on igas mehes natuke gay mehe poolsust.

Ok nüüd läks vist liiga pikaks aga ikkagi sain ma
selle ära ütelda mida ma soovisin.


<< | 1-10 | 11-20 |
© Rein Mets 2002