Kunstnik Agu Pilt ja tema kired

Kunstnik Agu Pilt (50) tähistas oma esimest juubelit kahe näitusega Tallinna kesklinnas. Galeriis «Sammas» kureeris Pildi näitust «XIX sajand» Linnar Priimägi, samal ajal võis külastada ka «Kire geomeetriat» Tallinna Ärikeskuse aatriumis. Meie põikasime Pildiga intervjuud tegema uude trendipaika Coffik, kus stiilimees Pilt võtab ühe espresso ja kostitab end sinna juurde sigarilloga.

Milline oleks üks hea kingitus sulle?
Soovin, et iga mu sõber võtaks kaasa pudeli veini enda jaoks, sest mina olen juba seitse aastat vee peal, ja unustaks igasuguse pudi-padi, mille ma nagunii salaja toimetan prügikasti, sest majja koguneb tarbetuid asju niigi.

Ometi reetsid sa mulle, et üks tõsisem kingitus ikka on.
See on vaimustav kingitus härra Priimäe poolt mulle juubeliks. Nimelt teine suurejooneline kunstnik Toomas Volkmann on teinud minust portree. Seda tööd on võimalik näha ka näitusel.

Kas meeste sõprus on üle kõige?
Ei, milleks? See on kultuursete inimeste sõprus.

Kui kaua sa Linnar Priimäega, oma näituse kuraatoriga tuttav oled?
Tean teda väga kaua, aga isiklikult tuttav olen umbes viis aastat. Tutvusime kohviku tasandil ja mingi aja möödudes pakkusin talle oma kostüümi-performance`i lavastust, mille korraldasin Lillepaviljonis Avoni päevadel, ja härra Priimägi, edasise nimega Linnar, soostus sellega. Selle töö käigus me tutvusime. Sest ajast peale suhtleme väga lähedalt. Töötame palju koos, aga kohtume harva.

Nii sina kui ka Linnar Priimägi tegelete erootilise maailmaga. Kas see vihje juhatab meid gay-maailma?
Minu kunstis on homoerootiline maailm üks pool. Alustasin naisaktidega ning ühel päeval võtsin julguse kokku ja proovisin ka meesakti teha. Olen iseõppija, mul puudub akadeemiline kool ja anatoomia joonistamine pole lihtne asi. Enda julgustajaks pean hoopis Tõnis Vinti kui erootilise kunsti meistrit, Eduard Wiiralt on mu lemmik olnud juba väga kaua, ka Mai Levin on mind alati toetanud kunstnikuks olemise teel. See pole alati lihtne olnud. Ei vaimselt, ei finantsiliselt. Mind on tihti nimetatud kitðiklassikuks. Ma ei tea, mis see täpselt tähendab, aga why not? Äkki ma meeldin inimestele.

Tuled oma töödega harva avalikkuse ette...
Ei tea, vähemalt üks kord aastas ikka teen mingi väikese näituse. Kord on see, tõsi küll, väga lähedalt kokku puutunud gayde maailmaga. Kui avati eesti esimene gaybaar X-Baar, siis andsin omanikele nõu sisekujunduse osas ning samas tekkis mõte, miks ei võiks seal ka näitus olla. Sellest kujunes küll gay-teemaline näitus, kus olid üleval esimesed julged meesaktid.

Kas sina oled gay?
Minu voodisaladused on minu mängumaa. Veel vähem arvan, et minu voodielu võiks kedagi huvitada. Ma ei ole enam kahekümnene, mis sest et olen tõesti joonistanud lugematuid seisvaid falloseid.
Muidugi on kunstimaailmas palju andekaid inimesi, kes on juhtumisi ka gayd, ja sageli tuuakse see ka ðokeeriva imagona välja. Mul muidugi puudub igasugune eelarvamus inimeste suhtes, igaüks teeb oma era- ja intiimeluga just seda, mida tahab.

Kelleks sa ise ennast kunstnikuna pead?
Tunnetan, et olen siiski kunstnik, kes vahel lubab endale luksust riietada kedagi, vahel naudingut ja luksust teha mõni lavastus, kui seda pakutakse. Tahaks olla muidugi maa-ilmavaateliselt rohkem mõjutav tegelane. Tahaks olla guru... Takistab raha. Väga intrigeerivad projektid jäävad raha taha pidama. Kui ma olen lubanud endale suurt joont, näiteks rentinud Niguliste kirikut oma moeperformance’i tegemiseks, siis need üritused lõpevad mitmekuuliste rahaliste aukudega ja tõelise kokkuhoiuga, kus peab mõtlema, kas keedad seljankat või värskekapsasuppi.

Oled hea kokk?
Jaa, vanad head vene supid, kuhu käib kuusteist sorti liha, teen ära. Kui raha on vähe, siis kõlbab sibulasupp kah.

Aga modellid? On sul oma kindlad modellid?
Mul on mõlemast soost modelle. See pole jälle see gay-maailm. Ma eelistan palgata modelle — siis jääb sõnaõigus mulle.

Mõned arvavad, et erekteerunud peenis on sinu kaubamärk?
Väga tihti inimesed, kes süvenemata pilti näevad seal ainult peenist, toovad paralleeli Tom of Finlandiga, kelle ees ma muidugi mütsi maha võtan, ta on vaimustav joonistaja. Mind on nimetatud ka leebeks sadomasohhistiks. Mis see veel on, ma ei tea. See on sama, mis pereemade piitsutamine — naeruväärne. Ja kui on vaja erekteerunud peenist, siis selle ma pildi peale ka võtan.

Kust sa selle siis saad?
Ol-la-laa! Kus siis enamik meestest... Tänapäeval on ju Viagragi leiutatud!

Kes on sinu tööde ostjad?
Inimesed, kes tahavad oma ruumidesse erootilist kunsti.

Kui tähtis on erootika su enda elus?
Ma ei elaks ilma erootikata, see on minu jaoks üks liikumapanev hoob.

Oled sa kirglik mees?
Kindlasti. Armukade olin viimati küll viisteist aastat tagasi. Aastatega negatiivsed näitajad, mida armukadedus kindlasti on, vähenevad. Ka juua ma ei oska, seepärast joon juba seitse aastat vett.

Üdini linnainimene, kes nüüd on vee peal...
Käin päeval linnas ja öösel linnas, ma ei kujuta elu ilma linnata ette. Aga ma pole grupi-
inimene, tihti istun üksinda ja vaatan inimesi. Ja kui õnnestub seda teha veel New Yorgis, siis olen eriti õnnelik. Minu õde elab Washingtonis, ta abiellus Grabbide perekonda, aga minu koht on ikka New York, seda ma tunnen.

Millised on sinu tugevad küljed su enda meelest?
Julgus jääda iseendaks. Ka töövõime ja kangekaelsus.

Kuidas sa ennast vormis hoiad?
Ma jumaldan tantsimist. Igal võimalusel külastan ööklubi, eriline klubilõvi olen New Yorgis, leides üles paigad, kus käivad kõige «mustemad» inimesed. Tantsin ja tantsin... Nagu ütles kunagi Marlon Brando, kui ta oli kolmkümmend kilo ülekaalus ja kui küsiti, mida ta teeb, et alla võtta. Siis ta vastas, et latiino, latiino... tantsib tðatðat võib-olla. Nii ka mina. Pean olema omas vanuses sama sädelev, sama heas vormis kui nooremad. Loomulikult omas hinnaklassis.

Kas võiks olla veel mõni väljakutse?
Olen mõelnud, et võiks tegelda fotograafiaga, hakata Ly Lestbergi õpilaseks näiteks. Inimene, kostüüm, liikumine, keha... Nende elementidega mängimine viitaks kinokunsti poole. Minu uue kostüümikollektsiooni ettevalmistamine võiks teostuda. Selle praktiline tulemus oleks muidugi null. Vaimsete mängude puhul unustan iseenda. Kindlasti vist jään edasi elama oma väiksesse korterisse linna ääres.
Elu on suur maskipidu tegelikult, ja uhke on avastada erinevaid kihte maskide all. Ka iseenda puhul on see huvitav.

Lea Veelmaa

Mees armuloost mehega: «Ma olin tema muusa.»

«Aitasin tal joomise maha jätta. Olin talle muusaks. Korra olen ta ka silmusest välja võtnud,» räägib kunstnik Agu Pildi viimane elukaaslane nende armastusloost.

Homosuhet endast 15 aastat vanema Pildiga meenutab kunstnikule modelliks ja armukeseks olnud noormees kaheti - lõputu naer ja rõõm või otsatu mure, et Pilt endalt elu ei võtaks. Muretsemisest aga ei aidanud.

Millal sa Agu Pildiga esimest korda kohtusid?
Sellest peaks olema nüüd üheksa aastat. Oli minu sünnipäev. Olin kehvas tujus ja lonkisin üksinda öösel mööda kõrtse. Tol ajal oli hästi kuum koht Hell Hunt ja kõndisin sinna. Seal hakkasin suvaliselt mingi tüübiga juttu ajama ja päris huvitav oli.

Milline ta oli?
Tal oli see periood, kui ta jõi. Ta oli väga purjus ja nägi suhteliselt katkine välja. Tavalist päeva alustas ta poole liitri viinaga - see oli tõusmiseks vajalik. Ta sõi väga harva ja vähe. Kange kohv kuulus ka ärkamise juurde. See oli totaalne enesehävitamine.

Ta oli hästi kummaliselt, suisa naljakalt riides. Suhteliselt paadialuse väljanägemisega. Rääkis, et on kunstnik. Olin kunstiringkonnaga enne kokku puutunud, aga teda ei teadnud. Mõtlesin: «Mis fucking kunstnik sa oled, mis sa siin seletad?»

Kuidas taas kokku saite?
Otsisin suvalist vestluspartnerit, ei kujutanud üldse ette, et me võiksime uuesti kokku saada. Tegelikult trehvasime kaks päeva hiljem ja suhtlesime edasi. Ta teadis väga palju ja oli hea rääkija.

Kas ikka veendusid, et ta on kunstnik?
Mingil hetkel sattusin ateljeesse külla. Kui ma ta pilte nägin, siis tuli muidugi meelde, et tegelikult olen tema töid näinud.

Kas ta palus sind modelliks?
Jah. Kohe suhteliselt tutvumise alguses, sest siis ta valmistas ette näitust Falgi baaris. See oligi esimene kord vist, mil ta pani välja meesakte. Muidugi ma poseerisin talle. Mul polnud raske modell olla, olin enne ka modelliks olnud. Vahel me ajasime juttu, siis jälle võis täiesti iseenesest tekkida vaikus.

Millal sa aru said, et sõbratunnetest on saanud midagi rohkemat?
Mina ehk ei tabanud kõiki momente kohe ja mingites teemades olin ka suhteliselt roheline. Aga tema tõenäoliselt armus üsna alguses.

Kuidas teie suhe edasi arenes?
Kuna minu esimene reaktsioon oli, et ei saa olla, et nii andekas inimene on omadega kraavis, siis püüdsin teda aidata. Punkt üks oli muidugi joomise mahajätmine.

Nagu ma aru saan, see õnnestus?
Jah. Ja ta väitis, et tänu minule. Kuid hiljem ma olen hakanud teisiti mõtlema - et asjad on väga peeglis. Sisimas ta ju joomisest päris lahti ei saanudki, sest see oli tema jaoks ikkagi väljaelamise vahend. Ta ei saanud endast emotsioone välja ja ehk just sellega on traagiline lõpplahendus seotud. Samas on mul hea meel, et mingid aastad õnnestus mul talle juurde anda.

Kuidas iseloomustaksid teievahelist armastust?
Minust kirjutati kunst.ee-s kui muusast. See tegi mulle natuke nalja, aga niimoodi vist ikka oli. Kui see lahti kirjutada, siis tundub küll võõrastav, et mis muusa ma olen, aga igatahes Agu väitis, et oma parimad pildid tegi ta just siis, kui me tutvunud olime.

Meil oli vaimne klapp väga tugev, suhtlesime tihti läbi vaikuse. Saime näiteks kuskil linna peal kohvikus kokku, jäime mõlemad vait ja hakkasime naerma. Tuli välja, et mõtlesime ja naersime ühte ja sama asja.

Kuidas te koos elama hakkasite?
Tema elas oma ateljees, mis tegelikult oli endine pesuköök keldris. See tehti ükskord lihtsalt tühjaks - seal käisid vargad. Ust polnud enam ees, kadusid isegi kraanid ja elektrijuhtmed. Siis tal ei olnud kuskil elada. Mul oli üüritud kahetoaline korter ja ma kutsusin ta enda juurde. Olime tuttavad olnud mingi paar aastat. Joomine oli ka selleks ajaks maha jäetud. Õigemini langes see vist ajaliselt enam-vähem kokku. See oli just see aeg, mil ta otsustas, et enam mitte tilkagi. Keegi teine teda taltsutada poleks suutnud, mõjus tegelikult tema enda otsus ja tahtejõud.

Milline nägi välja teie kooselu argipäev?
Me elasime mingil määral erinevatel re?iimidel. Mina olen alati olnud hilise re?iimiga. Tema muutus aga üha varasemaks. Ta töötas endale isegi mingi rutiini välja: lõunani töötas, siis käis turul, luges ja tegi meile süüa. Talle meeldis kohutavalt süüa teha ja ta tegi seda väga hästi. Firmaroog oli mõruðokolaadi ja valge veini kastmes hautatud lõhe suurte krevettidega. Minule oli see tema tehtud söök lõunasöök, temale kõik söögikorrad korraga, sest ta sõigi vaid korra päevas.

Oli teil kirglik suhe?
Suhe arenes kuidagi kummaliselt, sest mina võtsin seda pikka aega kui väga olulist sõprussuhet. Püüdsin aidata nii palju kui oskasin. Vahel on aitamine ka see, kui sa oled õigel ajas õiges kohas, kui sa oled olemas.

Kas te tegite teineteisele kingitusi?
Mingite tähtpäevade puhul lilled ikka. Väga pehmet romantikat küll mitte. Kinkis ta põhiliselt pilte ja kostüümikavandeid ja tema enda disainitud riideid mulle. Suurema osa pilte jagas ta laiali, aga minu kätte tahtis ta vist tekitada kollektsiooni või arhiivi.

Kas te tülitsesite ka?
Me kaklesime küll, eriti algul. Korda paarkümmend vähemalt on mõlemad tõotanud endale, et never ever me enam ei kohtu, ja tagasi vaatamata minema astunud. Aga paar päeva hiljem jooksid kuskil tänaval temaga kokku ja siis hakkasid mõlemad lihtsalt naerma. Tülide ajal ei pruukinud me ka kodus kohtuda, sest elasime eraldi tubades. Tegelikult olime mõlemad tugeva egoga, tegime asju kumbki oma äranägemise järgi. Isikuvabadus oli mõlemale ülimalt oluline.

Kas lahkumineku ohtu ei tekkinud?
Mitu korda me lihtsalt otsustasime, et elaks eraldi ja jääme sõpradeks. Aga tegelikult ta ise otsustas korduvalt ümber. Ta väitis, et ei saa enam tööd teha, kui mind pole läheduses.

Kas te olite koos ka enne Agu surma?
Tegelikult me enam päris koos ei olnud. Mingil hetkel hakkas tal tekkima palju rohkem psüühilisi pingeid ja ta rääkis, et me peaksime eraldi elama, et ta saaks üksinduses järele mõelda. Siis me oma kolm kuud elasimegi tegelikult eraldi, aga suhtlesime edasi. Vaatamata sellele, et me iga päev kokku saime, helistasime ka oma viis korda päevas. Sellest ajast tekkis mul harjumus, et ma oma telefoni kunagi välja ei lülita. Meil oli kokkulepe: kui on vaja, siis ükskõik mis kell ja kus kohast võib ta alati mulle helistada.

Kas mingit aimdust polnud, et ta kavatseb siitilmast lahkuda?
Vahepeal oli väga karm periood, mil ma tegelikult ei julgenud teda üksinda jätta, sest meie teisel või kolmandal kohtumisel olin juba korra ta sõna otseses mõttes silmusest välja võtnud.

Aga enne seda viimast korda... Meil oli plaanis panna käima oma moemaja. Said leitud ruumid ja ostetud tööstuslikud õmblusmasinad. Nüüd nad seisavad mu ateljees. Perspektiivi oli sel hetkel rohkem kui kunagi varem. Raha oli ka, nii et elada sai.

Nõnda andiski ohutunne järele. Antidepressante oli ta niikuinii aastaid kasutanud.

Sina siis leidsid ta?
Hommikul ta ei vastanud mu kõnedele ja ise ka ei helistanud. Helistasin mõnele teisele tuttavale, kas nad on päeva jooksul suhelnud või ei. Tulekul oli Mai Levini (kunstikuraator - toim.) sünnipäevapidu, kuhu ka Agu pidi minema. Mõtlesin, et lähen sealt läbi... Aga seal teda polnud... Ja siis ma läksin tema poole, sest võtmed olid mul olemas...

Ivar Sild

Rex Stout " Kõik algas Omahas"

Rex Stout "Öigus surra"

Juhan Paju "Sankt Peterburgi viirastused"

Erle Stanley Gardner "Laenatud brüneti juhtum"

Jüri Selirand "Esivanemate kalmeküngastel"

Thomas Andersen "Udu tiheneb"

Erich Loest "Oakins teeb karlääri"

Ross Macdonald "Sinine vasar"

Ross Macdonald "Hukatuslik bassein"

Veiko Belials "Ashinari kroonikad"