Rein Mets / sokrates

Prantsuse kirjanik, filmilooja ja kunstnik, kes oli n. n. "see igavene " intelligentselt poseeriv modernist prantsuse kultuurielus. Ta valis tee, mida paljud tema kaasaegsed polnud suutnud - ta lõi endast müüdi juba oma varases elus ja töötas selle müüdi kallal, kogu oma elu. Oma otsingutes, mille ampluaa oli kõige erinevamates kunstistiilides ja kõikvõimalikes -ismides, võlus J. C. paljusid oma kaasaegseid moderniste kuni heliloojateni välja ( näiteks muusika grupp nimega Les Six ), samuti maalikunstnikke, ta oli kauaaegne sõber ja kolleeg Picassoga ja oodatud tema ringkondades. Ta kirjutas libretosid ballettidele, luuletas, kirjutas romaane ja draamasid.

Esitõstmist väärib draamamonoloog "Vox humana" (1930 samuti J. C. teisendatud Orfeuse müüt, "Orpheus" (1927 ). Cocteau illustreeris enamus oma ilukirjanduslikest väljaannetest ise.

Tema filmid on tihti nagu luuletused pildis ja väljendavad isiklikku poeetilist nägemust. Tema filmide seas väärivad märkimist sürrealistlikud eksperimendid ;"Poeedi veri " (1930), " Igaveste tähtede all " (1943), "Tüdruk ja koletis" (1946 ), samuti "Orphee ( 1949 ), ja "Orfeuse testament" (1959).
Kui Jean Cocteau, 1937 aastal otsis oma filmi "Laudkonna rüütlid" näitlejat. Siis meenus talle hea väljanägemisega Jean Marais, keda Charles Dullin oli talle kord soovitanud.

Ja Marais tuli, nägi ja võitis. Sir Galahadi roll oli talle kindlustatud juba kümne minuti pärast. Kui ta siis hiljem Cocteau `d tolle kodus külastas, kohtas ta seal kirjanik Marcel Khilli, kelleaga Cocteau jagas tol ajal nii söögilauda, kui voodit. Marais meenutas seda esimest kohtumist nii : " Cocteau tuli poolpaljana öösärgis sisse ja lõhnas oopiumi järele. "

1936. aastal reisis Cocteau oma armukese, kirjaniku Marcel Killiga 80 päevaga ümber maailma. Kuid ka need suhted katkesid, kui Cocteau kohtas 24 aastast Jean Marais` d põhjamast graatsiat, oma isikustunud unistust. Mõni aeg hiljem mängis Marais Cocteau juures " Kuningas Oidipuses", oma esimest teatrirolli.
Ühel heal päeval helistas Cocteau oma noorele sõbrale ja ütles : "On juhtunud midagi kohutavat ! Ma olen teisse armunud." Marais oli liigutatud, kuid ei suutnud teise tunnetele kohe vastata.

Cocteau andis sharmantsele noormehele aega, et ta jõuaks endas selgusele. Samal ajal lähendas töö neid kahte armastajat üha enam. Cocteau tegi omalt poolt kõik selleks, et teha võrgutavast kangelasest Marais`st staar. Ja see tal ka õnnestus. Koos tehti lavastusi ja filme, esile kerkivamad lavastused "Kirjutusmasin ", "Kahe peaga kotkas", " Andromache", mida tituleeriti Pariisis "homoetenduseks ", ühe Pariisi ajalehe juhtartiklis kirjutati, et Marais olevat hullem, kui inglise lennukipomm, film "Oli kord (1946 ), muinasjutu "Tüdruk ja koletis " kohendas Coctaeu Marais? jaoks loo ümber nii, et too sai oma kaksikosas ka koletist. Paljud kriitikud pidasid seda filmi üheks ilusamaks Cocteau linateoseks.

Mõlema jumala soosiku kuulsaimaks filmiks oli vaieldamatult " Orfeus" ( 1950 ). Mingil määral ja mingis mõttes kajastas film kahe mehe armastust. Kuigi nende endi teed läksid 1947. aastal seksuaalses mõttes lahku, ei kustunud nende armastus teineteise vastu, nad jäid headeks sõpradeks kogu eluks. Nad reisid koos ja jagasid muresid ja rõõme koos...

Marais armus ameerika tantsijasse George R. i ( nii nimetas Marais teda) ja nad elasid koos tervelt kümme aastat. Cocteau armus aga vahepeal noorde Edouard Dermithe´isse, tundud nooresse näitlejasse..

1963. aastal 11. oktoobril lahkus jäädavalt Jean Cocteau. Kõigest mõni tund varem oli surnud kuulus prantsuse lauljatar Edith Piaf. Veel jõudis Cocteau esineda raadios järelhüüdega sajandi suurimale shansoonilauljale, siis sulges ta jäädaval ka oma silmad.

Jean Marais kirjutas oma päevikusse :" Minu jaoks jäi elu seisma. Ah, võtaks surm mu käe ja viiks mind läbi selle peegli, mille taha Jean ? hing rändama läks. Jean, ma armastan sind. "Orfeuse testamendis" ütlesid sa :"Tehke nii, nagu te nutaksite, mu sõbrad, sest luuletaja teeb nii, nagu oleks ta surnud. Jean, ma ei nuta. Ma näen sind magades unes, näen sind suremas. Nüüdsest alates ma ainult teen näo nagu ma elaks""

"Sinu armastus meelitab minust välja karjed, mis nagu tuli ja veri. Ma kingin sulle oma kirjapandud sõnad ja kõik oma kogetud kannatused."

Jean Cocteau`lt Jean Marais´ile

Jean Cocteau autoportree