Michelangelo (1475 -1564)

Itaalia skulptor, maalikunstnik ja arhitekt; oma mitmekülgsuses lõppeva renessansiajastu universaalgeenius; barokkstiili teerajajaid. 1488 õppis Michelangelo Firenzes maalikunstniku D.Ghirlandaio juures, skulptuurialase väljaõppe sai 1489 Bertoldo di Giovannilt.

Kunstniku varast loomingut mõjutasid antiigiuuringud (tutvumine Lorenzo de`Medici antiigikoguga ) ning Giotto, Masaccio, Donatello ja J.de Quercia teosed.Tähtsamad noorpõlvetööd on "Pieta`" Roomas Peetri kirikus (u.1498-1501) ja "Taavet" Firenze Akadeemia muuseumis (1501- 1504); viimases avaldub tugev antiikskulptuuri mõju. Michelangelo hilisemas skulptuuriloomingus ilmnevad järkjärguline eemaldumine antiigiideaalidest ning üha suurenevad maneristlikud kalduvused.

Kuus erakordselt mahukat tööd hõivasid järgnevaks 60 aastaks kogu ta loomejõu; seejuures tegutses ta esmajoones skulptorina.
1505 kutsuti Michelangelo Rooma paavst Julius teise hauamonumenti looma.

Selle jaoks tegi ta mh. "Moosese" (1515/16) ja "Aheldatud orja" (1513). Hauamärk , mille kallal ta 30 aastat töötas, jäi lõpetamata, katkestatuna aina uutest tellimustest.Aa.1508- 1512 maalis Michelangelo Vatikanis Sixtuse kabeli laefreskod, 1534- 1541 lisandus Viimse kohtupäeva stseen altariseinal. Sixtuse kabeli maalingud kuuluvad Michelangelo kui maalija tähtsemate teoste hulka.

1532 valmis Michelangelo joonistuste ja luuletuste kogu, mis koosneb suuremalt jaolt armastuslauludest soneti vormis ning mis olid peamiselt pühendatud Rooma aadlikule Tommaso Cavalierile.

Kunstniku loodud lüürikas avaneb vapustav sisevaade üha üksikumaks jääva inimese hinge.- Michelangelo loomingut imetlesid juba ta kaasaegsed, nimetades teda "jumalikuks".

Armastuse valgus

Ma näen sinu silmades õrna koivalu,
mida mu sõgedad silmad muidu ei näe,
Kergem kanda on koorem, käies sinuga käsi-käes,
mida mu rammad jalad muidu ei talu.

Me lendame kõrgusse koos, kuigi tiivutu olen,
ränd sinna meid viib, kus lõpp meie teed ei sulge,
Kuis soovid sa eales: ma olen kas arg või julge,
ma päikeses kõrben ja pakases põlen.

Sa oled minu isand ja tahe mu,
minu mõttedki on sinu südame teha,
mu sõnad ei iial kordamast väsi.

Üksijäetuna olen kui silmitu kuu,
mida taevas pole kunagi ennem näha,
kui paitanud pole teda päikese käsi

Arm pole aina surmapatt,
kui sihiks ilu taevalik;
kel süda aval, lapselik,
tee lõpul näeb ta jumalat...

Seepeale Tommaso seisis pea norus, siis tõstis pilgu ja:
"Ma ei ole väärt niisugust armastust, kuid ma teen kõik, mis võimalik, et seda pälvida"
"Kui vaid meie oma teenitud palka kätte ei saaks", ütles Michelangelo, "sest muidu on "Viimne kohtupäev" talumatu."

Michelangelo kirjutas Sixtuse kabeli laemaali tegemise aegu, kui ta oli öösiti unetu, valust vaevatud, põdes koduigatsust ja oli väga üksildane:

Siin koopas mul kasvanud hõõtsikukael,
nagu kassil Lombardia roiskunud veest,
või mujal, kus haigus võib tabada meest,
kõht lõuani kerkind kui vettinud tael

Habe taevasse tikub. Kukal jõuetuna
otsib tuge seljalt. Mul küljeluud
on nagu harpüial. Mu nägu ja suud
katab värvikiht, kirju kui tedremuna

Mul reied on peened ja kiitsakad all
ja tagumik aukus kui setukal,
ma jalustki nõder ja käin kui va' ramb

Ees ripub mul nahk kui lõtvunud kumm,
taga pringib seevastu kui pingul trumm,
mu keha on kõver kui süüria amb

... tule ja
aita nüüd meest, kes ise on läbi,
kes maalimisestki tunneb vaid häbi.

Armastuse lõõsk

Nii armas on tuli, mis piikivist löödud
ja sädemest paisunud leekide mereks,
et põletab kivi; ja tuhk on seks vereks,
mis suure kiviga liidab väikest.

Ta trotsib nii pakast kui igavest päikest
ja kõvemaks muutub aastate läbi
kui hing, mida on puhastand põrguhäbi

Las hinge mu tules, mis südame ligi
mul miilab, küll hävingu kest,
kuid õilsam ma olen pärast puhastustuld.

Järgi on jäänud must suits ja tuhk, kuid ometigi
käinud läbi suurest karastusest,
mus põlenud raud, kuid säilinud kuld.