Joel Peter Witkin (1939 USA)

Tundub, et tänapäeval on kunstnikul suhteliselt raske teha midagi esteetiliselt nauditavat, ilma, et see seostuks kitshi või pornoga, poleks nõus olemasolevaga või poleks ise nilbe ja odav atraktsioon. Witkin on neisse kategooriatesse sattumist osavalt vältinud, ta ei nõustu pakutavaga sellele vastu vaidlemata. Ühe keskmise ilumeele ja moraalinormidega korraliku kodaniku jaoks on Joel Peter Witkini puhul tegemist vaieldamatult shokifotograafi ja -terapeudiga: tema piltidel on läbisegi mehed ja naised, homod ja transeksuaalsed, surnud ja elavad, inimesed ja loomad, kõikvõimalikes ja -võimatutes poosides.

Ajendatuna oma lapsepõlvest, mille hommikuid täitis vanaema gangreenis jala lehk, ja sõdurina polügooni "koristamise" kogemustest, toob ta kehaosad välja nende tavapärasest taustsüsteemist, st. keha küljest. Nii loob Witkin anonüümsetest jäsemetest laibavaikelusid, portreesid ja zhanristseene. On hämmastav, milline emotsionaalne jõud võib olla inimkehas ja selle osades, kui neid vaadelda väljaspool stereotüüpset keskkonda. Kehaosadega natüürmordid meenutavad eelkõige keskaegse kiriku reliikviakambrit, kuhu on läbisegi kuhjatud, mitmesuguses lagunemisstaadiumis pühakute säilmeid ja isiklikke esemeid. Witkin jäädvustab meie aja märtrite säilmeid. Tänapäeva pühak, kes kannatab ja sureb, teeb seda inkognito, ta on nimetu ja näotu. Ühegi nn. püha säilme endist omanikku pole teada. See ongi erinevus tänapäeva ja keskaegse kangelase vahel. Mõned märtrid on ka laiemalt tuntud, näiteks poetess ("Anna Ahmatova"), kes on kannatanud stalinistliku süsteemi surve all ja sellesse surnud ning kelle käe on privaatsäilmena koju viinud luulesõber.Keha surma ja lagunemise nägemise juures on ilmselt kõige valusam teadmine, et seesama juhtub kunagi meie kõigiga. Witkin lihtsalt ennustab paratamatut lõppu, presenteerib ilmekalt protsessi, kuidas kõik mullast tulnu mullaks saab.

Witkini piltidel pole midagi juhuslikku, kõik stseenid on lavastuslikud. Fotograaf on väga tundlikult organiseerinud pildiruumi, hoolikalt ja mõtestatult läbi kombineerinud kompositsiooniskeemid. Genereerimaks visuaalset mõjuvust optimumini, kasutab ta montaazhi ja scratchimist. Witkini fotod kubisevad Lääne-Euroopa kunstiajaloo tsitaatidest. Ta kordab ning mõtestab ümber läbiproovitud kompositsioone, laenab tegelaste poose ja läbivaid narratiive. Selline lähenemine on äärmiselt mitmekihiline ja ootab vaatajalt päris põhjalikku kunstiajalooalast ettevalmistust. Pärnus võib näha fotot Courbet' "Maalikunstniku ateljee", mis on ilmselge hommage mitmele möödunud aja kunstisuurusele, samuti akti "Nerge'i fetiðist kummardusena prantsuse XIX sajandi fotograafile Charles Nerge'ile".

Tahaksin Witkinit võrrelda Baudelaire'iga. Kui Baudelaire'i on nimetatud inetuse ja õuduse poeediks, siis Witkinit võiks nimetada inetuse ja õuduse kunstnikuks. Mõlemad presenteerivad oma teostes võigast ja ebameeldivat: surma, haigusi, puudeid ja kannatusi. Mõlemad poetiseerivad haiglast, ebaloomulikku ja anomaalset. Kui palju oli Baudelaire'i luuletustes igavikulist sõnumit ja mitte ilu, tema kaasaegsed ei küsinud. Vaadates Witkini fotosid, mõeldakse eelkõige nende ilule ja asjaolule, kuidas meie steriilsuseni neutraliseeritud ühiskond seda kõike seedida suudab, mitte niivõrd edastatavale sõnumile. Kohutavaid visioone tekitav Baudelaire'i "Raibe" on ometi üks sügavamaid tekste armastusest, kus on koos tülgastav inetus ja jumalik ilu. Witkini "Klaasija" demonstreerib ja toob teadvusesse Grünewaldi Isenheimi altariga samaväärselt Kristuse kannatused ja ristisurma. Siin pole surm enam lõpuks, vaid heidab uut, elule tõotavat valgust. Lagunemine ja mädanemine on ebameeldivad, kuid mitte ebaloomulikud. Ükskõik kui aktiivselt me surma ei eitaks, ikkagi jääb see elu ja reaalsuse lahutamatuks osaks. Ja selle ütleb Witkin väga ausalt välja."

"Surm elu ja reaalsuse osana"

Joel Peter Witkin kannab tumedate sarvraamidega prille ning jalas on tal mingid kummalised, kalosse meenutavad jalavarjud. 13.septembril 1939. aastal Brooklynis sündinud mees peab praegu New Mexicos rantshot ja räägib heldimusega oma pargist ja roosipõõsastest. Kasvanud üles emapoolt katoliiklikus ja isapoolt juudi perekonnas, kujunes Witkini lapsepõlv vastuoluliseks.

See, kes on varemalt Witkini töödele pilgu heitnud, võib juttu roosipõõsastest kuulata teatud kummastusega, sest midagi nii lihtsat tema fotodelt ei leia. Seal on hiiglased, kääbused, hermafrodiidid, inimeste kehaosad, surnud ja muu säärane, mis inimestes vastuolulisi tundeid esile kutsub. Witkini nimi on kõlanud kõrvuti skandaalsete fotograafide Robert Mapplethorpe'i ja Andres Serranoga. Ometigi pole Witkini peaeesmärk kaaskodanikke shokeerida, vaid ta tunneb tõepoolest kirglikku huvi nende «ebanormaalsete» ja «grotesksete» inimeste vastu.

Surm on osa elust

Esimesed fotod signeeris Witkin 16-aastaselt, kui pildistas kolmejalgset meest, Chicken lady'iks hüütud kääbust ja hermafrodiiti oma venna tarvis, kes maalis parajasti veidrikest pilti. Hiljem astus Witkin armeesse, teenis sõjaväefotograafina Euroopas ja Vietnamis. 1986. aastal omandas ta New Mexico ülikoolis kaunite kunstide magistrikraadi fotograafias.

«Pildistan surma, sest see on osa elust,» vastab katoliiklasest Witkin küsimusele, kust võtab ta õiguse pildistada surnuid. Joel Peter Witkini tööd räägivad ise enda eest.