Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Kui sina jääd, kui teie jääte, siis Ma saan päästa Eestimaa,
06.07.2000
TIINA EIER
Elu Sõna Leht

 
kuulis tollal 22-aastane Albert Türnpu Jumalat hetkel, mil ta seda kõige vähem ootas. Oli aasta 1988.

Teades, et peab kolme kuu jooksul Eestist lahkuma, tõlkis ta palavikulise kiirusega audio- ja videokassette ning kuulutas sõna, palju jõudis.

Ta arvas, et tema missioon Eestis on lõpule jõudmas.

Tegelikult see alles algas, aga ei Albert Tünpu ise ega Anti Taluri, tollaaegne Tartu KGB ülem, teadnud seda. Viimane ütles, et avalike ülesastumiste eest võib saada kuni viisteist aastat Siberit - ja noor pastor Albert oli selleks ajaks jõudnud astuda üles Tartu Raekoja platsil, rääkides suurele inimhulgale, et nad peavad pöörduma ära kurjusest ja andma oma elud Jeesusele, öelnud, et Eesti peab ütlema lahti N.Liidust ega tohi koos sellega minna Iisraeli vastu, kõige tipuks aga lugenud koos nende kõigiga päästmispalve.

Ta oli kuulutanud juura tudengitele Tartu Ülikoolis, kes olid elusõnalased dispuudile kutsunud ning pääsenud imekombel mitmest kinnivõtmisest, sest inimhulk oskas õigel ajal moodustada liikuva jõemüüri miilitsate ja kaitstavate vahele.

Palju muidki patte oli KGB meelest selle noore mehe hingel: jutlused tänavanurkadel, usulaulude laulmine, noorte inimeste kaasa tõmbamine usku, palvekoosolekute pidamine ja helistamised välismaale. Siin on väljasõidudokumendid, kolme kuu pärast peab ta "siit kadunud olema", ütles Taluri, võttes tema passi ning teatades N.Liidu kodakondsusest ilmajäämisest.

Ja nii ei olnud pastor Albertil midagi, mis oleks teda kohutanud. Lindpriina ei olnud tal mingeid takistusi Jumala teenimise ees. Ääretu usujulgus ja vabadus kuulutada Jumala sõna vapustas neid, kes seda nägid.

Elu Sõna võttis ette pööraseid asju, millest pööraseim oli Jeesusest rääkimine ja lahtiütlemine Nõukogude Liidu kodakondsusest, väites, et seda maad tabab kohutav kohus. Rein Metsaga eesotsas oli käidud Toompeal ja loetud seal meie-isa-palvet, keegi elusõnalastest oli ratsutanud hobusel läbi vanalinna Toompeale, sini-must-valge lipp lehvimas...

Et nad selle juures rõõmsad olid ja justkui ei hoolinud, missugused on jõud, mille vastu läksid, kuulus asja juurde. Ning see kõik võitis Jumalale inimesi, eriti noori, kes olid ammu oodanud päris-usku ja päris-pühendumist, hoolimata, mis see enesega kaasa toob.

Üksteise järel oli maalt välja saadetud Elu Sõna Koguduse Tallinna juhid: Hubert Jakobs ja Rein Metsa. Noored, kes kogunesid endiselt Jakobsite majja Hiie tänaval, palvetasid inimeste ja Eestimaa pärast, kogesid suurt rõõmu, vabadust ja ...valmistusid lahkuma.

Nüüd oli Albert Türnpu kord.

Aabrahami ja Moosese palve

Augustis 1988 tõlkis ta kassetti, kus Benny Hinn rääkis, kuidas Aabraham tegi eestpalveid Soodoma ja Gomorra eest ning kuidas Jumal oli valmis kümne inimese pärast linnad päästma. Seda vaadates koges ta enneolematut Jumala ligiolu ja palus: "Nagu Aabraham sai paluda Soodoma ja Gomorra pärast, palun ma Sind, Jumal, päästa Eestimaa!"

Ootamatult ja vaikselt ütles Püha Vaim: "Albert, kui sina jääd, kui teie jääte, siis ma saan päästa Eestimaa!"

See oli shokk. Jäämine tähendanuks uusi ülekuulamisi, uusi vintsutusi, võib-olla ka Siberit. Kas Jumal tahtis seda?

1989. novembriks oli tal taskus Austria viisa ja pilet Moskvast Viini. Sõit võinuks sama hästi kui alata ning lõpuks ometi teostuda unistused käia piiblikoolis, õppida Jumala sulastelt, keda seni ainult kassettidelt kuulda ja näha oli võinud. Enne ärasõitu vanematega hüvasti jätma sõitnud - aga vanemad olid murest murtud, sest teadsid, et ei näe oma poega enam kunagi - luges ta veel Lester Sumralli raamatut maailmamuutvast usust.

Sumrall kirjutas Moosesest, kes loobus troonist vahetult enne sellele saamist: "Usk on otsus, usk on valik mitte minna kaasa koos üldise vooluga, vaid teha Jumala tahtmist."

Albert sai seda lugedes aru, et seisab ilmselt oma elu suurima valiku ees. Usk oli otsus - ja Mooses oli pidanud paremaks kannatada oma rahvaga kui nautida üürikest aega patu rõõmu. Nüüd seisis sama tõsine valik tema ees.

Pärast tohutut võitlust ütles ta: "Jah, Jumal, kui ma pean surema, kui see on see, mida on vaja, et päästa Eestit, siis olen valmis."

Varsti avaldas Õhtuleht teate, et Albert Türnpu keeldub maalt lahkumast. Passi tagasi andes ähvardas OVIRi ülem, et teeb isiklikult kõik, et ta mitte iialgi välismaale ei saaks. See oli sööstmine, pea ees, tundmatusse, kuid veelgi ohtlikum oleks olnud mitte Jumala sõna kuulata.

Kohtu asemel ärkamine

Tegelikult oli mõte: jah, meie ja meie palved saavad muuta Eestimaad ja selle vaimset atmosfääri, mis siis, et kõik näib ütlevat, et üksi ei jaksa me midagi, tabanud lootuskiirena Apteegi tänaval metodisti kirikusse kogunenud kristlasi juba 1986. aasta sügisel, kui Rootsi Elu Sõna piiblikooli õpetaja Johnny Foglander seal oma esimese vaimse sõjapidamise seminari korraldas.

Hiljuti päästetud saanud Albert Türnpu koges siis esimest korda, et Eesti võib vabaks saada. Samal korral õpetas Foglander veel, et Jumal otsib ühte inimest müüripraos, kes tahab teha eestpalvet oma maa päästmise eest ja Taanielist, kes palvetas Paabeli vangipõlve lõppemise pärast juutide jaoks, kui oli leidnud Jeremija raamatust märke, et vangipõlv kestab 70 aastat.

1986. aasta lõpus hakkas saama ümber 70 aastat suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist.

Ta mäletab ennast ütlemas: “Jumal, kui sa kedagi teist ei leia, siis leia mind, siin ma olen.” Samas sai ta ristitud Püha Vaimuga ja koges üleloomulikku, kõikemuutvat vabanemist ja rõõmu. Hirm lahkus.

Kõik need hetked said mõne aja pärast suures pildis kokku. Võimsaim kinnitus sellele, et Jumalal oli sellel maal tõepoolest midagi plaanis, tuli kolme aasta pärast jutlustaja Carl-Gustaf Severiniga mööda Venemaad reisides ja nähes, kuidas Jumal muutis hoopis KGB ohvitsere, kuidas inimesed said terveks ja vabaks, kuidas seesama ärkamise tuli, mis oli hakanud puudutama inimesi Eestis, puudutas venelasi, et alanud oli enneolematu, erakordne aeg ning inimestele oli antud võimalus saada osa Jumala armust.

Ühe jutluse ajal rääkis Severin Joosuast ja Kaalebist, kellel oli usu vaim ja kes uskusid, et saavad vallutada maa, samal ajal kui teised kümme maakuulajat seda ei uskunud ning surid tõotatud maale jõudmata kõrbes. See oli viimane mõõk. Viie tulipunase sekundi jooksul ütles ta: “Jumal, jah ma usun, ma ei taha surra ühes uskmatutega, ma usun, et Sina tood ärkamise Nõukogude Liitu!”

Nii läks.

Selle asemel, et minna nagu üks mees Iisraelile kallale, hakkas N.Liit ilmutama lagunemise märke. Tartus sündinud kogudus, mis kandis Elu Sõna nime, võttis silmad ära hartalt ja pani need uute ülesannete peale. Varsti ütles Jumal, et algab piiblikool, ja kõigile üllatuseks olid selle esimesed õpilased peamiselt Venemaalt tulnud - näljased Jumala sõna, näljased Jumala järgi. See siin oli uus algus, alanud aastal 1990, mida nimetame Elu Sõna ametlikuks alguseks.


TIINA EIER
Elu Sõna Leht

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002