Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


HARTA 87
01.11.2002
Hubert Jakobs
 
Kindlasti on neid lugejaid palju, kellel puudub isiklik kokkupuude või mälestus Harta 87-st. Ja seda eelkõige noorema põlvkonna seas, kes jäid puutumata nõukogudeaegsest laimukampaaniast, mille tolleaegne võimuladvik ja ajakirjandus meie vastu lahti päästsid. Kuna ei ole olemas sellist asja nagu universaalne ajalugu ega ka universaalset mälu toimunu kohta, siis pakuksin siin lugeda seda, mille salvestasid minu kui ühe asjaosalise meeled, pretendeerimata enamale kui vaid isiklike mälestuste talletamisele.

Kui lapsepõlvekogemused välja arvata, siis minu teekond Jumalaga sai alguse 1981. aastal. Olin noor intellektuaal, kes äsja heideti välja Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonnast, põhjuseks nõukogude üliõpilasele sobimatu tegevus: olin välja andnud põrandaalust poliitilis-kirjanduslikku ja religioosset ajalehte “Poolpäevaleht” ning omakirjastuslikke almanahhe “Tõlet” ning “Keel”. Kuna ma tõrkusin võimude survele järele andmast, siis tõmmati mu karjäärile nõukogude ühiskonnas juba tollal rasvane kriips peale – mind vabastati koheselt ka Kirjanike Liidu Noorte Autorite Koondise esimehe kohalt ning mu luulekogu ilmumine, mis oli juba trükis, peatati. Olin aastatel 1975-77 nõukogude armees aega teenides mitmete tegurite koosmõjul teinud oma tuleviku jaoks ilmalikus ühiskonnas ka teisest aspektist saatusliku vea – olin lasknud end nõukogude julgeolekuorganitel lõa otsa võtta. Ühenduses “Poolpäevalehe” ümber puhkenud skandaaliga otsustasin sõprade nõu kuulda võttes asja avalikkuse ette tuua ja kirjutasin loo “Asja käik”, mis hiljem mitmel pool ka trükis avaldati. See oli mu esimene samm meeleparanduse teel. Olin olnud siiras ja seda enam tegi mulle haiget, et ka paljud nendest, kes tolleaegses valesid täis ühiskonnas ausalt elada püüdsid, mulle nüüd selja pöörasid. Ma ei näinud oma elul perspektiivi. Vesteldes kord oma tolleaegse mentori Jaan (Johnny B.) Isotammega, soovitas ta pea ainsa väljapääsuteena emigreerumise kõrval, mis ei tulnud kõne alla, õpinguid teoloogilises seminaris. Minu küsimusele, et kas ma ei pea siis mitte ka Jumalasse uskuma, vastas ta, et see ei ole ainumäärav. Ehk sai sellest vestlusest lähtepunkt mu teel Jumala juurde, sest mäletamist mööda otsustasin, et kui juba teoloogia, siis pean ka Jumalaga asjad korda ajama.

Olles Tartust tagasi kodulinna Tallinna pöördunud, hakkasin uurima keskaja filosoofiat ja ei suutnud kuidagi ära imestada, kui palju seal arutati Jumala üle ja võeti Tema olemasolu kui midagi täiesti loomulikku. Samal perioodil meeldis mulle väga kuulata Bachi kantaate, mida raadiost lindistasin, ja mis kõik laulsid ülistust Loojale. Mu süda laulis neile miskipärast kaasa. See oli ühel 1981. aasta märtsikuu päeval, mil nagu ikka püüdsin kuulata eestikeelseid raadiosaateid piiri tagant. Aga kuna segajad olid nii tugevad, ei saanud ma ühtegi jaama kätte. Jäin seeasemel kuulama üht ingliskeelset raadiojaama, kus räägiti Jumalast. See jutt jättis mind külmaks, aga kui pandi mängima üks muusikapala, siis toimus midagi erakordset (hiljem sain teada, et see oli Janny Greini lauldud “Praise Him”) – kogu tuba täitus mingi seletamatu ligioluga, tundus, et kusagilt oli ühtäkki tulnud mu tuppa keegi, keda ma ei näinud, aga kellest lähtus tohutu armastuse vägi – teadsin oma südames üheainsa hetke jooksul, et Jumal on olemas, et on olemas taevas ja et on olemas põrgu ja et mina olen patune ja sellisena teel põrgusse. Aga selle isiku ligiolu ei mõistnud mind üldsegi hukka, vaid ma lihtsalt nägin enda hetkeolukorda Tema armastuse valguses ja Ta pakkus mulle mu olukorrast väljapääsuteed. Puhkesin nutma nagu väike laps ja ütlesin midagi taolist: “Jumal, anna mulle andeks, et olen valesti elanud...” Varsti pärast seda see ligiolu kadus ja elu läks vanaviisi edasi. Kuid ometi ei – leidsin endas äkki, et olen paljudes asjades muutunud, kadunud oli vihkamine mu südames, kõrkus, leidsin äkki, et armastan inimesi. Tööpaigas, kus oli mitmeid usklikke, hakkasin äkki otsima nende seltskonda ja tahtsin kuulda ning rääkida Jumalast. Üks usklik naine kutsus mind Oleviste kirikusse noortekoosolekule ja sinna ma ka läksin. See oli 1981. aasta mais. Ja kui koosoleku lõpus esitati kutse neile, kes tahavad oma elu Jumalale anda, siis loomulikult olin mina nende hulgas. Nii algas mu teadlik teekond koos Jumalaga.

Ühinesin Oleviste kogudusega ja hakkasin varsti aktiivselt osalema koguduse noortetöös, mida juhtis vend Rein Uuemõis. See oli tõeline kool ja vaimse kasvamise koht. Pärast Püha Vaimuga ristitud saamist hakkasin suure entusiasmiga käima tänavatel evangeeliumi kuulutamas, kus mu sagedaseks kaaslaseks oli sõber Jaanus Meriküll. See tegevus kestis mitmeid aastaid ja palju noori usklikke osales selles meiega koos. Külastasime ka mitmeid teisi Eestimaa paiku ja kogudusi. Jumal oli mu vastu mu pöördumisest peale erakordselt hea ja mu süda oli täis armastust Tema vastu. Olin üles kasvanud ilma isata, aga nüüd olin ma leidnud tõelise Isa. See ärgitas mind veetma tunde Tema ligiolus, rääkides Temaga kõigest ja kuulates seda, mis oli Tema südamel. Püha Vaim õhutas mind lugema ja uurima Piiblit ja oma üllatuseks hakkasin seal nägema selliseid asju, millest kunagi midagi varem ei olnud kuulnud – uskliku õigsusest ja meelevallast, meie seisundist Kristuses jne. Palju sellest oli isegi vastuolus baptisti kirikus kuulduga. Olin kimbatuses – kuidas on see võimalik, et mina, noor usklik, näen Jumala Sõnas asju, millest mitte keegi teine ei räägi ja mis on tihtipeale vastuolus sellega, mida kirikus jutlustatakse. Olin peaaegu valmis nendest Piibli ilmutustest loobuma, kui ühel päeval helistas mulle vend Priit Kaljapulk Oleviste kogudusest, kellega meil olid lähedased perekondlikud suhted ja kutsus mind endale külla. Nimelt oli keegi Norra liberaalteoloog salaja Leningradi kaudu maale toimetanud usulist kirjandust – peamiselt teoloogilisi käsiraamatuid, Piibli kommentaare jms. Aga seal oli ka üks väike raamatuke kelleltki Kenneth E. Haginilt, “The Authority of the Believer” (“Uskliku meelevald”). Priit andis selle mulle ja kui koju läksin ja seda lugema hakkasin, siis kõik hõiskas mu sees – siin oli süstemaatilisel kujul olemas palju sellest, mida Jumal mulle Piiblist oli näidanud ja milles olin kahtlema hakanud. Tahtsin, et kõik saaksid sellest vapustavast raamatust osa. Nii sai alguse mu tõlketeenistus (olin küll varemgi juba tõlkinud mõned T. L. Osborni evangelismialased raamatud eesti keelde). Mõne järgneva aasta jooksul jõudis minu kätte ja minu kaudu eesti keelde panduna teisteni mitukümmend õpetuslikku raamatut sellistelt autoritelt nagu K. E. Hagin, Kenneth Copeland, John Osteen, Jerry Savelle jt. Kuigi paljundamine toimus läbi kopeerpaberi kirjutusmasinatel, hakkas see revolutsiooniline õpetus levima mitmel pool meie maal. Minu jaoks tähendas see lõppu Oleviste koguduse liikmeskonnas, kuna minult võeti õpetuslikel põhjustel ära õigus koguduses jutlustada.

Mul oli tekkinud hea kontakt Tallinna metodisti koguduse pastori Heigo Ritsbekiga ja tema pakkus mulle võimalust töötada nende kirikus. Ühinesingi metodisti kogudusega ja hakkasin pidama iganädalasi Võiduseminari-nimelisi koosolekuid metodistide majas Apteegi tänaval. Kuna olin väga huvitatud misjonitööst terves maailmas, hakkasid meid külastama mitmed Youth With A Mission (Noored Missiooniga) nimelise misjoniorganisatsiooni õpetajad. Tõlkisin ka eesti keelde nende õpetaja Dean Shermani kursuse vaimsest sõjapidamisest. Külalisi hakkas käima ka teisi. Üheks selliseks oli võitud noor õpetaja Rootsi Elu Sõna kogudusest Uppsalas, Johnny Carlsson (praegu Foglander). Temagi seminar oli vaimsest sõjapidamisest ja oli ilmselge, et tema külastus muutis oluliselt midagi okupeeritud Eesti vaimses atmosfääris. Tolleks ajaks oli Tallinna metodisti kogudusse ilmunud ka vahepeal vaimselt kadunud olnud tuline evangelist Rein Mets. Me leidsime otsekohe ühise keele ja vennastusime ruttu. Koos temaga pidasime selles kirikus õnnistatud koosolekuid ja oli üsna tõenäoline, et Jumal oleks tahtnud midagi suurt nende koosolekute kaudu tegema hakata, aga tänu mitmetele olukordadele ja konfliktidele otsustas metodisti kirik meid 1987. aasta detsembris endi seast välja heita. Koos meiega lahkus protesti märgiks terve hulk teisi noori, kaasa arvatud tollase ansambli Vitamiin liige Mart Metsala.

Paralleelselt meie tööga metodisti kirikus oli kasvanud üks kodukoosolekutest alguse saanud noorteliikumine, mille eesotsas seisis minu vend Raimond, kes oli pöördunud mõni aeg pärast mind ja samuti osales Oleviste kiriku töös. Meie koju Hiie tänaval hakkas tulema üha enam ja enam noori poisse ja tüdrukuid, keda sõbrad kaasa võtsid ja nad kõik tahtsid Jumalat oma ellu. See kooslus kasvas nagu lumepall. Olles välja heidetud metodisti kirikust, olime Rein Metsaga jäänud ilma vaimsest kodust ja nii oligi ainuõige ühinemine selle noortegrupiga, mida Raimond karjatses. 1987. aasta suvel käisime põhiliselt koos Iru linnusemäel, kus meid võimud ei häirinud ja sügisest kogunesime kaks korda nädalas: korra Rein Metsa viietoalises korteris Lasnamäel ja korra meie kodus Hiie tänaval. Me olime lõplikult pettunud ametlikes usuorganisatsioonides, mis kõik olid suuresti võimude kontrolli all. Nimetasime end usulis-poliitiliseks liikumiseks. Kuid septembri lõpul tuli meile üsna ootamatult selgus, et Jumala tahe meie suhtes on uue koguduse väljakuulutamine. Me ei pidanud sellest looma uut võimude poolt tunnustatud kogudust, vaid selle lihtsalt vaimses maailmas välja kuulutama ja seejärel toimima kui vaimne üksus, asudes väljaspool ametlikku registratsiooni. Nii sündiski Elu Sõna kogudus. Mulle sai osaks au see kogudus vaimses maailmas välja kuulutada ja olla selle esimene pastor.

Olime juba enne koguduse sündi olnud aktiivselt osalised meie maad oluliselt puudutavates poliitilistes küsimustes, aga nüüdsest peale sai meie tegevus uue hoo. Meie maa ja rahva haletsusväärne olukord oli aastaid rõhunud me südameid – terved inimpõlvkonnad ilma jäetud iseseisvusest, vabadusest, inimväärikusest ja Jumalast. See vajas muutmist. Minu jaoks isiklikult kasutas Jumal kahte faktorit, et mind mobiliseerida ja julgeks teha selle ateistliku monstrumi vastu astuma. Üheks oli eelpoolnimetatud Kenneth E. Hagini raamat “Uskliku meelevald”. Olin palju selle üle mõtisklenud ja leidsin, et kui meil tõesti on vaimses maailmas meelevald, meelevald kuradi ja kõikide deemonite ning nende tekitatud ja kontrollitud olukordade üle, siis miks ei peaks see meelevald kehtima ka niinimetatud poliitilises sfääris? Kas meil ei ole siis meelevalda vabastada oma maa sellest needusest, mille nõukogude okupatsioon meie rahvale on kaela toonud? Miski mu sees ütles, et see on võimalik. Teine oluline faktor oli samuti eelpoolnimetatud Johnny Carlssoni seminar vaimsest meelevallast. Tänu sellele sai meie usk kinnitust ja me nägime, kuidas praktiliselt oma meelevalda poliitilises sfääris rakendada, murdmaks see ike Jeesuse nimel.

Harta 87 dokument, mille algselt allkirjastasid 139 inimest ja mille kuupäevaks sai 19. oktoober 1987, oli tegelikult jumalapoolne vastus meie tegevusele ja palvetele. Ma mäletan neid aegu, mil sai paastutud ja ohtra silmaveega Jumala ees seistud, et Ta päästaks meie maa. Mäletan, et ütlesin Talle: “Jumal, me oleme valmis tegema ükspuha, mida iganes on vaja, me oleme valmis panema oma elud Sinu altarile ja surema kui vaja, ainult vabasta meie maa.” Tagantjärgi tunduvad need suurte sõnadena, aga ilmselt vajas Jumal üht inimeste hulka, kes on valmis tooma sellist ohvrit ja kes samas on teadlik oma vaimsest meelevallast ja julgevad seda kasutada. Sain selle teksti, mis nüüd on tuntud kui Harta 87, Isanda ees keeltes palvetades ja siis tõlgitsetut paberile pannes. See tuli otse Jumala südamest. Ja see pani asjad tõeliselt liikvele. Kui olime selle teksti dokumendiks vorminud ja sellele oma allkirjad andnud, siis viisime selle Ülemnõukogu Presiidiumisse Kadriorus, Leningradis asuvasse Ühendriikide konsulaati ja NLKP Keskkomiteesse Moskvas. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Algas tohutu laimu- ja tagakiusukampaania hartalaste vastu ja Elu Sõna kui koguduse vastu. Aga meid see ei peatanud. Iga vaenlase sammule vastas Jumal millegi vägevamaga, oli selleks siis mingi uus dokument, demonstratsioon või vaimne akt. Ja mida suuremaks kasvasid repressioonid, seda suuremaks paisus nende inimeste hulk, kes soovisid Hartaga ühineda, nii et kokku võetuna kirjutas sellele dokumendile alla 412 inimest. Hoolimata sellest, et see tähendas nendele inimestele praktiliselt seda, et nad tõmbasid kogu oma eelseisvale elule Nõukogude Liidus kriipsu peale, karjäärist rääkimata.

Kuna olime püüdnud päästa noori okupatsiooniarmeesse teenima minemisest, siis seda ära kasutades algatasid võimud minu ja Rein Metsa vastu kriminaalasja. Hakkamata siin laskuma selle detailidesse, soovitan huvilisel siiski lugeda sektsioonis Harta dokumendid asuvat Informatsiooni selle kohta. Selles sektsioonis on muuseas ära toodud ka kõigi tähtsamate Harta dokumentide tekstid, mis kõnelevad endi eest ja annavad piisavalt aimu meie tolleaegsetest seisukohtadest. Kriminaalasja varjus kuulati üle sadu inimesi ja paljusid sunniti ähvardustega loobuma oma allkirjast Harta dokumendile. Aga juba oli hilja, Elu Sõna kogudus oli levinud Tartusse, kus seda juhtis Albert Türnpu, Pärnusse, kus selle ees oli Toivo Treima ja mitmele poole mujale Eestis. Jumal oli üles tõstmas uusi liidreid. Mart Metsala oli loobunud oma muusikukarjäärist ja otsustanud pühenduda Jumala teenimisele. Temast sai uus Tallinna Elu Sõna pastor, pärast seda kui Rein Metsa ja minu perekonnad pagendati 1988. aasta veebruaris/märtsis Rootsi. Ja kuigi Elu Sõna aktiivsus ei paistnud raugevat, olid Eesti ühiskonnas juba hakanud toimuma sellised murrangulised protsessid, mis olid pöördumatud. Vaenlane oli vaimses maailmas võidetud ja oli ainult aja küsimus, millal ka füüsilises maailmas võit reaalsuseks muutub. See ei tulnud üleöö ega raskusteta, aga ta tuli siiski...

Pärast meie kui liidrite Eestist lahkumist lõhenes Elu Sõna kogudus varsti mitmeks – Albert Türnpu juhtis edasi nüüd juba iseseisvaks muutunud Tartu Elu Sõna kogudust, Mart Metsala ümber kogunenud inimesed võtsid endale nimeks Valguse Tee Vabakogudus ja see rühm, mida karjatses Raimond Jakobs, lahkus suures osas läbi Austria ja Itaalia põgenikelaagri Ameerika Ühendriikidesse. Eesti vabanedes on hakanud toimima vastupidine protsess – need, kes aastaid on olnud sõna otseses mõttes mööda maailma laiali pillutatud, on hakanud koju tagasi pöörduma ja loodetavasti pöörduvad nad tagasi ka oma vaimsesse koju. Kas ei ole see nagu analoogia juutide laialipillutamisest ja kokkukogumisest? Jumal on ustav!


Hubert Jakobs
 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002