Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Rein Mets: austan eetikat, sest see uurib teo motiivi
09.07.1993
Verni Leivak
ÕHTULEHT

 
Rein Mets, omaaegne Elu Sõna juht on taas Eestis. Mitte üksi, vaid tantsutrupiga The MALE GAMES MOUNTING SHOW.

Mis on Eestis 5 aastaga muutunud?

Kõige tähtsam on see, et Eesti Vabariik on sündinud. Vabadus ja iseotsustamine on head asjad, kuid - muutunud on maailm. Kas saabki tänapäeval olla iseseisvat riiki paljude Euroopa riikide peres?

Mul on tunne, et inimesed on siin kaotanud enesekontrolli. Pean seda seletama. Kõik ütlevad, et Rein mets on amoraalne. Ja ma olengi. Väga amoraalne. Sest ma leian, et ainuke patt on rumalus... .

Lahkusite Eestist 1988 aastal. Võib -olla ei mäleta inimesed enam miks?

Ma ei usu, et ei mäleta Nad lihtsalt ei tea paljusid asju.

Miks ma alustasin Elu Sõna ? Sellepärast, et eesti poisse vägistati Nõukogude armees. Hakkasin selle peale mõtlema kui kodanik.

Kuna olin seotud show-bisnessiga, jälitas KGB mind 10 aastat, et minult üht allkirja saada. Minust oleks võinud saada isegi ühe kiriku pea. Aga mõistate, ma olen lits. Kas kirjamust kannatab sellist sõna välja ?

Kannatab küll.

Ma olen lits, aga mitte niisugune nagu nemad arvasid.

Eesti Ekspressi ja Liivimaa Kroonika kirjutasid sellest möödunud aastal. Mul ei ole iialgi mõttes olnud sekte luua.

Minu eesmärgiks oli leppimine. Kuskilt pidi ju see algama, vähemalt nii oli see 1987. aastal.

Kampaaniat minu vastu alustas muide " Õhtuleht", nimetades Elu Sõna ekstreemseks, usuliseks, perversseks sektiks... Kõigil oli ettekujutus, et tõmbame endale ühe suure koti ümber ning siis ei tunne enam vend venda ega õde õde...

Peapõhjus peitub vist selles, et minust kui showmehest sai äkki kodanik.

Paljudele see ei meeldinud. Nad ei uskunud, et on võimalik 900 noort inimest massiliikumisse koondada. Pärast "Õhtulehe" ühte artiklit sõitsime 89kesi Tartusse. Ja 90 oli KGB agent, kes sõitis meiega samas vagunis. Inimene keda keegi meist ei tundnud.

Võitlesime eesti poiste eest - kuna elasime okupeeritud riigis, siis ei tohtinud neid poisse Nõukogude sõjaväkke võtta. Minu võõrasisa oli kriminaaljälituse polkovnik. "Tänu " arvati, et olen nii heast kodust, et sobin KGB kaastööliseks... .

Pidasime katlamajas 24 kõige lähema inimesega mulle koosolekut Meid kuulati pealt. Oodati kuni kohale oli jäänud vaid üks inimene, siis tormati sisse, kaasas foto-ja videokaamerad. Meid kisti jõudu kasutades riidest lahti. Õnnetuseks oli too teine inimene noormees. Aga seda neil vaja oligi. Ma ei saanud vähemalt viie minuti jooksul aru, milles asi on.

Töötasin tollajal katlakütjana. Kuskil peab ju töötama, ka siis, kui oled ühe liikumise juht.
Teadsin täpselt, mida teen. Muide, see noormees on Allan, kes tantsib meie trupis.

Kas olete ka praegu Elu Sõnaga seotud?

Absoluutselt mitte. Minu soov pole kunagi olnud sekti luua. " Elu Sõna" on kurikuulus ja Rootsis veel kurikuulsam kui Eestis. Ta on ülikurikuulus oma ekstreemsuse, aga kahjuks ka lolluse poolest. Kui rootslased kuulevad rootsi keeles Elu Sõna nime, tekitab see neis kohe negatiivse reaktsiooni.

Meil Eestis tol ajal ühendas see endas inimesi, kes oma sisimas protesteerisid oleva korra vastu. Elu sõnasse kuulusid Tõnis Mägi, Joel Steinfeldt, Villu Tari... Praegune Tallinna Valguse Tee pastor Mart Metsala. Ma tunnen Marti väga hästi. Aga kui ta sai pastoriks, siis esimene mida tegi, viskas mu tema Elu Sõna kogudusest välja ( kuigi pärast võttis jälle tagasi).

Mind on välja visatud varemgi ka metodisti kogudusest. See on loomulik... Miks löödi Jeesus risti? Ta tuli omade juurde, aga omad ei tundnud teda ära. Minu usutunnistuses pole midagi muutunud.

Teile anti korraldus lahkuda.

Anti piiraeg. Kui oleksime seda ignoreerinud, oleksime olnud persona non grata´d. Pidime ise otsustama, kuhu edasi minna.

Kaks päeva oli aega kodu likvideerimiseks. Me ei jõudnud isegi midagi maha müüa. Sugulased tulid ja viisid me asjad ära.

Istusime ja mõtlesime naisega, mida teha. Laste pärast. Enamus ei tea ju, et kõige tipuks on mul 5 last...

Militsionäärid tulid mu naise juurde välispassidega alles siis, kui 6 päeva oli juba möödas, ja järele jäänud neli. Nägin esimest korda elus NSV Liidus nii kiiret asjaajamist.

Tegelikult juhtus väga palju... Minu lapsed... minu väga kaunis naine Võtsime oma viis last ja viis kohvrit... Kolme neist paigutasime oma väärtuslikumad raamatud.

Me ei teadnud isegi, mis suunas ja kuhu me peame minema. See oli 1988. aastal 24. veebruar oli tulemas.

20. veebruaril olime õnneliku juhuse tõttu sattunud Rootsi. Tänu Rootsi saatkonnale Moskvas, kus tehti meile transiitviisad, ja sellele, et Elu Sõna liikumisest kirjutati The New -York Timesis ning The Washington Postis. See oli üks mulatist ajakirjanik, kes saadeti Nõukogude Liidust välja pederastia pärast, pärast seda kui ta oli aidanud Moskvas mu perel viisa saada. Tema kirjutas ka artiklid. Praegu on ta Ühendriikides väga tähtis isik Tema nimi on mr. Garry L…

Muide meie vene passid olid millegipärast, väljakirjutatud USAsse. Miks, ma ei tea... Jõudsime Arlanda lennuväljale - see oli jahmatav, mis toimus. Kogu rahvusvaheline terminaal lehvitas Eesti lippe. Kohal oli massiliselt pressiesindajaid. Kolme tunni pärast kõnelesin Eesti Vabariigi 70. aastapäeva pidustustel, ja uskuge või mitte, Stockholmi Raekojas. Sest eestlased on Rootsis nagu juudid olid Roomas.

Nii me siis kõnelesime, Carl Bildt ja mina. Tema on Rootsi mõõdukate partei liider.

Ka teised elusõnalased saadeti maalt välja. Nüüd elavad nad eri riikides. Kui jõudsime Hubert Jakobsiga Rootsi, muretsesime väga, kuidas teistel seal kuskil läheb... Nende ( 70 - 80 % neist olid noormehed) saatus on selline umbes 50 inimest on Rootsis, siis paarsada SAs, Hollandisse on jäänud 1-2, ülejäänud tulid Hollandist Rootsi

Kuidas suhtus asjasse teie abikaasa?

Meie pere on kohutavalt läbielanud... Saate aru, pea igal pühapäeval oli 300 inimest meie neljatoalises korteris. Hommikust õhtuni. Ümberringi KGB-lased. Minu naine tegeles lastega ja hoidis neid sellest kõigest veidigi eemal.
(Rein Mets võtab eest tumedad päikeseprillid. Silmis on pisarad. )

Ma tahan, et te näeksite mu silmi. See on valu. Ma ei vallanud hästi ühtegi lääne keelt. Ka inglise keelega oli probleeme. Ma polnud sellele mõelnud. Mul oli selline tunne, et kui enam kedagi lähedastest alles ei ole, siis olen mina kuskil kase najal siin Eestimaal. See oli siis minu showst väga kaugel. Samas olen ma väga vastuoluline inimene.

Tulin siis nüüd taas siia, et leida oma maa ja rahvaga kontakti. Mitte ennast näitama, mitte õigustama. Vaid näitama, et ma veel ikka elan... Mõningaid inimesi, kes otseselt minuvastases operatsioonis seal katlamajas osalesid, nägin möödunud aastal Vabaduse väljakul Eesti politseinikega sõbralikult juttu puhumas Ma ei tahaks nimesid nimetada. Ma ei tulnud Eestisse ei musta ega puhast pesu pesema... Aga ma armastan seda maad ja rahvast. Olen üks ju selle rahva seast. Mõistan, et vähkkasvajast saab lahti heal juhul siis, kui see ära opereerida. Mind on ära opereeritud aga rahva hing on ikka haige...

Minu andmetel kaotas Rein Ristlaan meie liikumise tõttu oma partei esimese sekretäri koha. Uno Maasikas ja Mati Talvik ( kelle poeg oli Hartale alla kirjutanud) tegid minu korteris ligi 1, 5 tundi intervjuu Huberti ja minuga.

Küsisime, millal siis ka seda TVs näha saab. Lubasid kuu aja pärast. Kuulu järgi oli sm. Karl Vaino seda üle vaatamas.

See miksiti nii kokku, et kui see jõudis 20 minutilisena eesti rahvani, siis jäime ammulisui vahtima. See oli uskumatu miks. Usun et mõned rahvast veel mäletavad seda. Sama programmi näidati ka NSV Liidu Kesktelevisioonis.

Vangistatud vabadusvõitlejatest pean lugu vaid Tiit Madissonist. Ta on aus inimene.

Kellegi linnuteadlasega, kelle nimi on Mart Niklus, kohtusin juhuslikult Hollandi laevas, kui sõitsime Allaniga poiste juurde, kes olid Roomast rongivaguni lagede vahele peites Amsterdami jõudnud.
Nagu tavaliselt olin veidi jokkis. Aga ma ei ole alkohoolik. Nikluse huvi minu vastu oli ülisuur, lausa maniakaalne. Kusjuures esimesest kohtumisest temaga sellel laeval ma ütlesin ära. Tal oli kaasas Belgias sündinud väliseestlanna, veetlev daam. Äkki märkas Allan, et daami ridikülis oli mängiv reporterimakk. Küsisin, kas nad ei tea, et enne lindistama hakkamist peaks seda inimesele otse ütlema ja luba küsima. Me lahkusime nende seltskonnast. Amsterdamis ütlesid nad meid vastu võtma tulnud poistele, et võtku nood oma purjus pastor vastu. Nii ma ei arva nendest vangistatud vabadusvõitlejatest mitte midagi. Eriti pärast linnuteadlasega kohtumist. Mõistan, et inimesed on pidanud oma ideede pärast vangis istuma ja mina ei ole. Kui mind oleks tookord saadud vangi panna, siis mitte poliitika pärast vaid pederasti pärast. Teadagi miks. Ja kes nõukogude vanglates tegelikult vägistasid oma kaaslasi - olid need homo- või heteroseksualistid?

Miks ühest katlakütjast pederasti pärast nii palju lärmi ja segadusi teha? Ja kui ma seal katlamajas midagi niisugust oleksingi teinud, siis ma küsin, miks teha nii suurt lärmi ja osutada sellist tähelepanu ühe pederasti eraelule?

Allanit peksti tol ööl, öö läbi miilitsa jaoskonnas ! Ta oli siis 18aastane. Minu jaoks on noored inimesed need, kelle eest peab vastutama ja mul on liiga palju vastutustunnet. Mis tehti Allaniga, on lausa õuduste jada.

Kui mind oli maalt välja saadetud, topiti Allan hullumajja. Olen küll elava kujutlusvõimega inimene, aga seda kõike ma hästi ette ei kujuta. See oli üks kuu põrgus!

Ühel hetkel tekkisid talle nn. kaashullud - KGB provokaatorid palatisse. Nad tulid öösel tema juurde ja püüdsid teda ahvatleda homoseksuaalsele kontaktile nii hea kui kurjaga. Kuni selleni, et ähvardasid teda keeldumise korral tappa. Lisaks kõigele nõudsid, et ta kirjutaks paberile tõenduse selle kohta, et ta minuga vahekorras on olnud. Ma ei kujuta seda endale ette... .

Lõpuks sai ta sealt välja ning siis saadeti ta ootamatult Berliini ja viini kaudu Itaaliasse. Ühe grupi kossseisus jõudis ta Rootsi. Vaadake selle aja ajalehti: Jälgige kuidas Eesti baptisti, metodisti ja luteri kirikud püüdsid tõestada, et neil ei ole midagi ühist Jakobsi ja Metsa taolistega. Nüüd on kirikutel ühist Eesti Vabariigiga küll. Eesti kirikus ei olnud võimalik olla juhtival kohal, ilma et poleks olnud KGB kaastööline.

Tänaseks on Eestis palju muutunud. Lennart Meri on president, kellest ma väga lugu pean. Tänu tema teostele.

Kirik ei ole muutunud, vaid on võtnud endale teenimatult ühiskonnas vapustavalt suure rolli. Olen sellega seotud olnud ja tean, mida räägin.

Kes on ohtlikud inimesed ?

Need, kes võivad "pildi" kokku panna. Sest kellel on info, sellel on võim. KGB-l, kes on terroriseerinud mind ja minu rahvast, on see ambitsioon veel tänini. Tahaksin väga, et kadunud arhiivid ükskord " üles leitaks". Tean, et kuskil kontrollitakse mind tänaseni. Selle info pärast, mis mul tegelikult on. Rootsi on vaba maa, alles seal tundsin ma end Rein Metsana.

Mis oli enne?

Enne oli ühe "hullu" hüüe "hullumajas". Arvan, et mitte kellegagi pole ENSVs käitutud nii nagu minuga.

Millega tegelete Rootsis praegu ?

Ma olen tantsuõpetaja Eskilstuna linnas, 100 km kaugusel Stockholmist. Muide, sellest linnast on pärit ka ansambli ABBA liikmed Benny Andersson ja Anne-Frid (Frida). Samuti tuntud showtäht Christer Lindarw.
Me ei tulnud siia mitte Bolshoi teatri tasemega. Meie tantsugrupp on internatsionaalne - on rootsi, soome, inglise, maroko ja välis-eesti noori. Tantsijaid on 8, neist kaks neiut.

Teil on Tantsualane haridus?

Olen õppinud Kalju Saarekese juures. Töötasin ka mitmes Tallinna ööklubis tantsijana. Ühesõnaga, sain tööd Rootsis tantsukoolis. Olin ju seal täiesti tundmatu nimi. Õpilased tulid tantsukooli ajalehekuulutuste peale. Lõpuks oli mul üle 100 õpilase. Kursus kestab sügisest jõuludeni ja jõuludest kevadeni. Kuigi mul oli alguses raskusi keelega, said noored minust suurepäraselt aru. Ka need noored, kes minuga Eestis kaasas on kuuluvad sellesse tantsukooli.

Olen praegu 42 aastane. Trupi nimi on "The Male Games Mounting Show " Esitame rapi, hip-hopi Kavas on ka tantse, milles poisid kehastavad naisi, dragshow, ja jaapani, araabia ja veneteemalisi tantse. Püüame näidata erinevaid meeskehastusi.

Tulime siia ka sellepärast, et aidata siinseid HIV-i viiruse kandjaid ja tegema selgitustööd. Paljud ei tea ju, kuidas sellega tegelikult on. See on ju õnne, või täpsemalt õnnetusemäng. Mäng surmaga. Minul endal mulle teadaolevail andmeil viirus pole. Tänu Jumalale!

Kuid olen mõelnud kuidas see tekkis. Läänes arvatakse, et 50. - 60. aastail töötati see välja laboratooriumides, äärmiselt parempoolsete poliitiliste ringkondade tellimusel USA-s. Seejärel nakatati valgeid bi - ja homoseksuaalseid boheemlasi, näitlejaid, lauljaid, neegreid New Yorgi getodes ja Aafrikas.
See on versioon, millega tegelevad ja uurivad väga aktiivselt teatud homo- ja bi-ringkonnad nii USAS, Rootsis kui mujalgi.

Ma olen homofiilne. Olen biseksuaalne inimene. Meie naisteriietes shownumbrid, näiteks That`s life, inspiratsioon tuli nii, et istusime ühes Eskilstuna ööklubis. Äkki saabus sinna üks transvestiit. Mina alguses ei märganudki. Noormehed, kes istusid oma neidudega kõrval lauas, läksid talle kallale. Olin šokeeritud. Allan tõusis ja küsis neil, miks te nii ärritatud olete. . Astusime vahele...

Ma olen inimene, kes vihkab eelarvarvamusi ja armastab armastus. Kuskil peab ju olema lahendus ka sellele, kompromiss. Arvan, et see peitub armastuses, tolerantsis. See pole päris selline armastus, mis tekib mehe ja naise vahel. See on armastus, mille juures peame tunnistama, et inimene pole valinud endale sugu ega suundumust, ka mitte ajastut ja kohta kuhu sündida. Peame lihtsalt täima elu oma osa, leppima sellega, kes me juba oleme.

Inimesed, kes usuvad raha jõusse, peavad kunagi tunnistama oma eksitust. Õnn on hoopis ühes hetkes, ühes tundes, millel polegi hinda. Oleksin valmis maksma ükskõik millist hinda ühe ehtsa kogemuse või suhte eest! Mõelgem näiteks Mozartile või van Goghile. Nende kunstnike valu peitus selles, et nad püüdsid jäädvustada hetke ajas.

Nutan alati kui näen M. Formanni filmi "Amadeus" ja mõtlen kuidas küll kaasaegsed suhtusid oma suurtesse, kuidas neid suuri maeti, hüljatuina, lubjaauku... Keegi ei märganud neid inimesi nende eluajal...

Miks mina tegelen tantsuga ?. . Tants on kui KALA JÄLG VEES. Ka tantsust ei jää midagi järele ju pärast esitust. See on tunne ja assotsiatsioon. Jääb vaid elamus, tunne!

Millega tegelevad teie abikaasa ja lapsed ?

Pean kõigepealt tunnistama, et olen ka vanaisa. Vanem poeg Oliver on 20 aastane ja lapseema on rootslanna. Õpib lapse kõrvalt gümnaasiumis, nii raske kui see ka pole. Minu pojapoja nimi on Oliver- Simon - Alexander ja ta on väga oma isa moodi...

Järgmine poeg Silver on 17aastane õpib humanitaargümnaasiumis. Tal on väga head hinded (keskmine hinne 3, 8 viiepallisüsteemis ; Rootsis on keskmine hinne 2-3 vahel ). Ta isegi häbenes algul oma teadmisi, püüdis olla teiste sarnane.

Tütar Ester on 12 aastane ja õpib minu tantsukoolis. Ta on vapustavalt sarmikas ja kaunis. Tahaksin, et temast saaks Miss Estonia... Kuid kahtlen selles, ilmselt saab temas Miss Sweden.

Kolmanda 10aastase poja nimi on Denver. Õpib veel tavalises koolis. Ja neljanda poja nimi on Andver. Tema 7aastane, läheb varsti kooli. Kõigi nimede viimased tähed on e ja r. Ehk siis Ene ja Rein.

See on omamoodi logo, firmamärk, kuid need asjad said juba omal ajal Eestis paika pandud... Ja ver lõpp tuletab mulle meelde sõna veri. Järjepidevus nimedega sai meil otsa ja seetõttu lõppes ka minu pere edasine juurdekasv... . Nüüd planeerivad juba ise edasi...

Abikaasa valmistub kõrgkooli astuma, unistab õppida psühholoogiat. Mida ta ei saanud teha Eestis, seda teeb ta nüüd. Mina õppida enam ei kavatse koolides. Tegelikult - kui mul oleks ükskord aega, tahaksin ma kirjutada. Aga mitte memuaare! Paraku kimbutab inimesi üks häda. Nad kõik tahavad kirjutada raamatut, mida keegi ei loe. Romaan on mu elu juba niigi... Ehk oleks parem, kui me ei kirjutaks enam nii palju raamatuid? Vast keegi teab üht meest nimega Oscar Wilde `i ?

Moraal on ühiskonnas toimuv kokkulepe, mis nõuab kindlakskujunenud normide järgi käitumist. Paraku juhtub nii, et tekib topeltmoraal - nõuda teistelt ja mitte endalt neid samu norme. Olen selle üle mõelnud palju. Ja jõudnud selleni, et põlgan moraali- moraalitsemist. Sest see on vale algusest peale. Aga ma austan eetikat, sest eetika uurib, miks inimene selline on. Eetika uurib teo motiivi. Ka eetikal on omad normid.

Ma arvan, et kõik inimesed on tegelikult kunstnikud. Suurim kunst on elu ise.


Verni Leivak
ÕHTULEHT

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002