Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Kaosest ja elutantsust
21.02.2002
sokrates
Delfi

 
Olin vaimustatud, kui Linnar Priimägi tuli välja ideega kasutada Tallinna mainekujunduses Bernt Notke maali “Surmatants”. Olen muuseas tantsumees ja lausa tantsukooliski käinud. Tantsuga teenisin elatist kolmandiku oma elust, seda nii Tallinna varieteedes kui ka Rootsis, tantsushow omanikuna. Ma sattusin Notke suurtööst vaimustusse kohe, kui ta nõukogude ajal vastrestaureeritud Nigulistesse välja pandi.

Mõtlen praegugi sageli skelettidele, kes koos elavatega keerlevad Kaose korrapärase tantsulavastus, mida nimetatakse eluks. Sest elutants pole ei midagi muud kui surmatants ning surmatants on ühtlasi ka elutants. Paljude jaoks on Kaos alati olnud midagi laostavat , ebameeldivat ja ängistavat. Ometi on Kaos käinud koos minuga, enne mind ja käib ka pärast mind. Olen Kaosega kuidagi kummaliselt tuttav, kuidagi lähedaselt seotud ning kuidas ma ka ei püüaks ja mässaks, mul pole Kaose eest pääsu.

Hakkasin oma “eluseltsilist” lähemalt uurima, üritasin tundma õppida kõiki tema võimalikke külgi ja variante mulle kättesaadavaist materjalidest , mis seletaks mu kõikjale järgneva seltsilise — Kaose olemust. Otsingud viisid mu Antiik-Kreekasse, Kaose jumala Dionyysose jälgedele.

Kreekakeelne sõna "theos" , mida tavaliselt tõlgitakse kui jumal, sisaldas oma algupärases vormis midagi palju enamat.

Vanadele kreeklastele tähendas "theos" kõike salapärast ja seletamatut inimlikus käitumises. Harilikus kõnepruugis kasutati seda seoses teatud hingeseisundiga nagu näiteks kurbus, sõbralikkus, joobumus, lootus, auahnus, kirg või hullumeelsus. Kõike seda kutsuti "theoseks", viidates nii kindlalt ühe või mitme jumala sekkumisele inimeste ellu.

Ettekujutus Kaosest kui kõige algusest, millest tekkis maa ja kogu kosmos , oli vanadele kreeklastele iidne idee ja veendumus. “Kaos oli kõigepealt ja siis sündis Maa” , kirjutas Hesiodos oma “Theogonias” umbes 700 aastat enne Kristuse sündi.

Kreeka mütoloogiat võib nimetada ka lääne tsivilisatsiooni lapsepõlveks. Need vanad müüdid jutustavad meile iidsetest aegadest alguse saanud suhtumistest, hinnangutest ja väärtustest, mis on au sees tänaseni ja mida võib klassifitseerida kui meie tsivilisatsiooni geneetilist mälu.

Kaose jumalal Dionysosel oli Antiik-Kreekas eriline positsiooni. Seda vaatamata sellele, et Olympose jumalik perekond ei tõtanud teda oma sekka tõstma. Kuid pööramata sellele ebasoosingule mingit erilisemat tähelepanu, tegutses Kaose jumal edukalt surelike hulgas, kutsudes inimesi üles joobumusele, ekstaasile ja Kaosele. Tema tegevuspiirkonnaks oli Kitaroni mägi Theba linna lähedal ja Parnassose mäejalamid Delfis.

Parnassos oli tegelikult pühitsetud Apollonile, kuid mõistes ekstaasi ja kaose hädavajalikkust tasakaalu saavutamisel, lubas tarkuse ja kaunite kunstide jumal Delfi talviseks perioodiks oma venna Dionysose meelevalda.

Kaosejumal Dionysost seostatakse nimelt loomisega selle kõige ürgsemas mõttes. Kreeka keeles tähendab chaos põhjatut sügavikku (prima materia), vormitut ning korraldamata ürgainet, mis eksisteeris enne maailma loomist. Kaost ja korda eraldamine oli mõeldamatu, üks oli eelduseks teisele. Kuna maailm oli kreeklaste meelest loodud Kaosest, pidi see olema kooskõlas oma ajastu mõtlemisega. See tähendab, et looming sai alguse Kaosest.

Dionysost tunnustati just selle kaootilise ja loomingulise potensiaali töttu jumalaks, temast kujunes ülipopulaarne jumalus. Dionysos oli ringihulkuv jumal ja koos jumalanna Demetriga seisid just nemad olümposlastest inimloomusele argipäevaselt kõige lähemal.

Dionysos oli ka veinijumal. Ükskõik, kuhu reisitee Dionysost kaei viinud, kõikjal järgnesid talle massid, teda kiites ja ülistades. Vastutasuks õpetas Dionysos inimestele veinivalamise suurepärast kunsti. Seda omapärast ja lärmakat seltskonda hakati kutsuma bakhantideks ja vahel ka menaadideks.

Euripides käsitles tragöödias draamas “Bakhandid” just Dionysose iseloomu. Dionysost kirjeldatakse kui armutut ja halastamatut kättemaksjat, samas ka kui rahu ülimat apostlit. Draamas väidab ta end olevat “õudust äratav ja inimsõbralik”. Teda kujutatakse kui rõõmu ja pidutsemise jumalat, kuid samas hoiatatakse, et ta on jumal, kes võib ajada inimesed hulluks…

“Bakhanites” võime näha, kui täbaralt käib käsi jumalaeitajal, sellel, kes eelistab Korda Kaosele ja Mõistust Kirele.

“Bakhantides” jutustatakse jumal Dionysose naasmisest Thebasse. Pikk rännak selja taga oli veinijumal lõouks jõudnud oma kodulinna. “Nüüd sean end sisse sellesse Kreeka linna, seal kaugel olen ma õppinud pidutsema ja tantsima, nüüd peab kogu maailm mind austama kui jumalust.”

Thebat valitses Dionysose sugulane, kuningas Penteus. Ta ohjas rahvast karmi käe ja karmide seadustega. Penteus tema keeldus Dionysost tunnustamas, kartes, et viimane toob endaga kaasa ohtlikke uuendusi. Penteus eitas raevukalt Dionysose jumalikku päritolu ja oli valmis karmilt karistama igaüht, kes läheb kaasa selle jumala tantsuorgiatele.

Draamas manitseb Dionysos kuningas Penteust ta pöörasuse pärast ja hoiatab: “Langed ise vangiks sellele, keda vangistada kavatsed!” Kuningas otsustas karistada lõbutsevat rahvast ja jumalat ennast. Kui aga karistusaktsioon ebaõnnestus, otsustas kuningas minna ja orgiat salaja pealt vaadata. Äratundmise vältimiseks tõmbas ta selga naiste riided. Bakhandid leidsid Penteuse ja kuninga enda ema Agave, kes poega märatsemishoos ära ei tundnud, rebis ta hullusehoos tükkideks.

Jah, Dionysose mittetunnustamise tagajärjed on traagilised.

Hirm tundmatu ees oli viinud kuningas Penteoni meeleheiteni ja ta üritas vangistada jumalat. “Sa ei tea , mida sa teed — samuti ka seda, kes sa oled,” vastas kuningale Dionysos. Jumalat ei ole võimalik vangistada, küll aga vastupidi. Meie inimlik mõistus ei suuda vastu seista Kaose ürgjõule, mis jumalikkusega kaasneb.

Disrael on öelnud: “Elu peab olema uhke dionüüsoslik rongkäik sünnist hauani.” Võtkem siis koht sisse ja sammugem oma suurte eelkäijate jälgedes!

Elu tantsib!






Bernt Notke: Surmatants (15. saj.)


sokrates
Delfi

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002