Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Ja sõna sündis sõnast
30.07.1992
Sven Karja
LIIVIMAA KROONIKA

 
"Ma tahan teatada, et "Elu Sõna" kogudus kui niisugune on ammu lakanud olemast, " leiab "Elu Sõna" liikumise algatajaid Rein Mets.
Lihtsurelikust eemaltvaatleja võib Tartu " Elu Sõna" -nimelise koguduse kohta omada küll isiklikku arvamust, ent ilmselt mitte täpsemat ülevaadet, mis tegusid ikkagi selle sildi all toimetatakse, mis magnetiga allutab endale rahvahulki koguduse pastor Albert Türnpu või kuidas oleks paslikum elusõnalasi määratleda - kui jumalasõnast ehk hoopis vaesed vaimult.

Iga õiguspärane riigikorraldus peaks sisaldama endas usuvabaduse kriteeriumit, juhul kui usutegevus koordineerub riigi seadusandlusega. Nüüd näibki plahvatusohtlik konflikt kasvavat Tartu elusõnalaste printsiibist juhinduda pigem taevavägede kui maiste seaduste andjate käsulaudadest (Vt. "Liivimaa Kroonika" nr. 27, 9. juulist 1992). Meenutuseks mainigem ka pingeallikat, piiblikooli, mille "Elu Sõna" kavatseb 20. aug. k. a. avada kolmesajale SRÜ riikide ja sajale Eestimaa õppurile, kuid Tartu linnavalitsuse meelest ei klapi kaunis idee reaalsete oludega kuidagimoodi ( migratsioonikvoodi ületamine, rahvusvahelise spionaaþi oht, kokkuleppe puudumine riikidevaheliseks haridusrändeks jne. )

Neist, kes pärast LK artiklit toimetusega kontakteerusid ja oma seisukohtadele tribüüni palusid, on kompetentseim kindlasti praegu Rootsis Eskilstunas elunev eestlane REIN METS (METZ) üks "Elu Sõnale" alusepanijaist 1987. a. ENSVs)

Hr. Metsaga vestles LK korrespondent tema Eesti-visiidi viimastel päevadel. Eelmise päeva "Eesti Ekspressis " nr. 29, 24. juulist 1992)
oli Rein valgustanud oma kodumaa-hülgamise tagamaid.

Sundväljasaatmise ajendiks oli pagendatu sõnul KGB poolt kokkumängitud R. Metsa ja tema noore sõbra intiimsuhe, et nõnda kompromiteerida "Elu Sõna" liidrit ja kogu liikumist.

Ise nimetab R. Mets end enesekindlaks, avatuks ja isekaks, kes on oma 41 aastaga läbinud vähemalt kümne inimese eluringid. Ülimalt impulsiivse karakterina palub ta vahepeal diktofoni sulgeda, näitab perekonna fotosid, deklameerib Ave Alavainut, räägib koloriitselt omaenda juhitava Eskilstuna showgrupi viimasest projektist "Meeste mängud", demonstreerib värskemat pornoajakirjandust.

Pause peab kõnelemisel, kuid ei kordagi suitsetamisel, sigaretid ta käes tuhastuvad hämmastava tempoga.

Ausalt öelda pole sind Eestis sugugi unustatud, enamik inimesi tõmbavad su nime nimetamise peale lauba kipra ja annavad kõige erinevamaid iseloomustusi, varjeteetantsijast paadunud kagebeshnikuni. Aga tegelikult?

Ainuke asi, mida ma põhjalikult õppinud olen, on tants. Aga usutunnistuselt olin vist küll Eestimaal kõige religioossem inimene. Jajaa, skandaalne, eks ole ! Ristitud õigeusu kirikus, luteri kirikus laulatatud ja lapsed ristitud, baptisti kirikus päästetud ja teist korda ümber ristitud, ehkki ma hiljem sellest loobusin, siis olen metodisti kiriku diakon, adventisti kiriku pastor oli mu hea nimekaimust sõber.
Kõnelenud olen nii luteri-, metodisti -, adventisti -, kui baptistikantslist, elukutseline evangeeliumikuulutaja ei tahaks ma iial olla, ehkki olen võib-olla Eesti parim evangeeliumikuulutaja, võib-olla. -. . Ise pean ennast äärmiselt konfrontaalseks isikuks, ma põlgan reegleid ja norme, mu meelest on need nõrkadele. Ainult üht pole minust saanud : olen liialt suveräänne ja rippumatu selleks, et KGB-l oleks õnnestunud mind endale värvata.

Hanesid kirvega ei püüta.

Mitmete arvamuste kohaselt sünnitas ka "Elu Sõna" liikumise too kuulsusrikas kolmetäheline organisatsioon, et oma igapäevatoiminguid maskeerida

Esimest korda kerkisime meie päevakorda 23. augustil 1087, kui tahtsime minna "Ameerika Hääle" ja "Vaba Euroopa" üleskutsete peale Raekoja platsilt Hirveparki.

Juhtus aga nõnda, et mina oma kolonniga jäin hiljaks, Tiit Madissoni kompanii oli juba lahkunud, ja otsustasime, et meie 3-4-tuhandeline mass lööb miitingu segi, sellepärast tegime Toompeal Ülemnõukogu Presiidiumi vastas, oma miitingu, selle vahega, et meie miitingul oli ka venekeelne tõlge.

Meie ( mu tiimi ja minu ) kuulutuskäikude kaugeim punkt oli Vilniuse Gediminase pargis, kohtusime seal dissidentidega, kes olid 14- 15 aastat istunud, meie vastas seisis terve kagebeelaste arsenal ja NA väeosa, kuid nad jäid täiesti võimetuks. Lihtsalt meie esituslaad oli niivõrd eriline, me võtsime kätest kinni, tegime tants-laulu. Inimesed nägid, et ka nii võib vastupanuliikumine välja näha.

Keda peaks veel rühmituse käimapanejatest mainima ja millal sai teist "Elu Sõna" ?

Esialgsed juhid olime mina, Hubert Jakobs ja Huberti vend Raimond Jakobs.

See oli nii, et igaüks meist tõi oma rahva liikumisse kaasa.

Aga "Elu Sõna" silt on meile tegelikult külge pandud, see tuli, ma arvan 1987. aasta oktoobris seoses meie dokumendiga "Harta `87". See oli sisuliselt protestikiri, kuna massimeediumid, "Õhtuleht/Vetsherni Tallinn "ees ja rajoonilehed riburadapidi järel, olid oma kampaaniaga meie vastu algust teinud. Puudus igasugune võimalus midagi avalikult selgitada. Selle järel tulid teised dokumendid, "Jõulusõnum eesti rahvale" ja kiri USA presidendile ja rahvale.

Nõudsime Karl Vaino tagasiastumist, migratsiooni peatamist, eesti keelt riigikeeleks ja parlamendivalimisi, kus väljenduks rahva tahe alt üles.
Need kirjutised olid meie viimaseks väljapääsuks, kuna konfrontatsioon meie, ja rühmituse 700 - 800 liikme vastu ületas kõik piirid. Kalshnikovideni me tolal lihtsalt ei jõudnud. Muide kõik need dokumendid peaks leiduma A. Rüütli arhiivis. Nii me siis madistasimegi.

Pisut veider oli kuulda, et nüüd kus sa EE artiklis oled afisheerinud seksuaalsuse. . . . mitte normatiivsuse, ajendas kogu vastupanuliikumist vene kroonu sadism eestlaste suhtes, valdavalt seksuaalne vägivald.
Kuidas sina nende probleemidega üldse kokku puutusid?


Teada saime neist juhtumitest ohvrite sugulastelt, kuna ohvrid ise ei naasnud tihtipeale enam elavatena. Üha enam hakkas meile tunduma, et see on läbimõeldus süsteem, eesmärgiga sandistada eesti noorsugu. Eestlased on vene impeeriumi seisukohalt võttes olnud alati arvamusel, et järgivad enam läänelikumat, vabamat elustiili, kuid nad polnud kaitstud kogu selle terrori eest.

Tegelikult võib ju üks mees olla isaks miljonitele, isegi planeeditäiele lastele, aga siis, kui see mees on ära rüvetatud, ära mõnitatud, kärbsest väiksemaks madaldatud. . . . Seda kõike ei teinud ma mitte üksnes oma lastele mõeldes. Olen viie lapse isa, neli poissi ja üks tütar. Laste arv pole seotud religioossete kaalutlustega, vaid Tõnissoni omaaegse üleskutsega. Ka omamoodi protest.

Tartus mäletatakse üht teie kõmulisemat ülesastumist 1987. aasta sügisel. . .

. . . . täpsemalt 14. novembril. Päev enne oli sm. Koel avaldanud "õhtulehes" meie kohta oma pläraloo, ja järgmisel päeval sõitsime oma tiimiga, 89-kesi Tartusse. Meid oli terve vagun täis, ainsamal meist tühjal kohal istus KGB-härra.

Kõnelesime Tartu linnaväljakul, noored inimesed meie liikumisest võtsid kätest kinni, mina astusin ette, esitlesin end ja ütlesin, siin ongi kõik need lapsed, keda ma olen (seksuaalselt) ära muserdanud. Linna juhtkond oli meie tulekuks aegsasti valmistunud, terve miilitsate vägi, otsis meid mööda linna taga. Ja tead, kus me pidasime oma miitingu ? EPA marksismi ja leninismi kateedris!

Tartu tudengkonna hulgas oli seal tookord ka üks praegu tuntud noorkirjanik, kes küsis mu käest, kuidas jumal vaatab evolutsiooniteooria peale Ma ütlesin talle : tead, Jumal lõi inimese, ahviks on ta hiljem saanud. Ma nägin, et see mõjus talle tõelise hoobina.

Milline oli tollase "Elu Sõna" kreedo, juhtmõte?

Jumal on armastus, see on armastuse vaim ja armastuse printsiip. Jumal pole mingi vanahärra, kes kõlgutab pilve peal varbaid. Jumal on armastus, nii ütleb piibel.

Tol ajal olid noored kaotanud igasuguse elulootuse tänu ühiskonna/vanemate silmakirjalikkusele.

Võib-olla oli just "Elu Sõna" see, kes seda usku natukenegi tagasi andis, olgugi, et "Elu Sõna" kohta on räägitud ka kõige hullemat.

Tegelikult me tahtsime selle liikumisega luteri kirikusse välja jõuda, aga KGB pani sellele täieliku piiri.

Pärast seda EEs kajastatud katlamaja-afääri öeldi mulle otsesõnu : tõmba minema! Ja ikkagi ma ei arva, KGB oleks kõikvõimas jõud.
Võimsaim on Jumal!

Telefonikõnes toimetusele mainisid, et "Elu Sõna" artikkel mõjus sulle täieliku vapustusena. Mis siis nimelt?

Võtsin LK-ga ühendust, kuna mul on tunne, et inimesed ei suuda enam mõista, mis Tartu "Elu Sõna" kogudusega toimub ja miks on ta nii ambitsioosne.

Pean vajalikuks teatada, et "Elu Sõna" kogudus, sel kujul, on ammu lakanud olemast, alates päevast, mil Eestist saadeti välja mind ja Hubert Jakobsit koos perekondadega.

Raske on arvata, missuguseid tõdesid kuulutavad ja mille eest võitlevad Albert Türnpu ja Tallinna "Elu Sõna" koguduse liider Mart Metsala, ja kes nad üldse on, kui nad ometi on allkirjadega eelpoolnimetatud dokumentidest lahti öelnud. Need on äärmiselt julmad küsimused, aga ma pole saanud neile mingit vastust.

Mis puutub piiblikooli kavatsustesse sellisel kujul, siis see on minu jaoks veel eriline absurd. Miks tahab "Elu Sõna" koolitada nüüd, Eesti Vabariigi tingimustes SRÜ riikide inimesi, mitte eestlasi, kui neil on, mida õpetada ?

Kes on selle taga ja kes juhib "Elu Sõna" tegevust praegu ? KGBd enam pole, nüüd teatakse rääkida ainult maffiast, aga minu jaoks on need mõisted identsed.

Ühtlasi lubab hr. R. Mets LK valdusesse koopia Eesti NSV Prokuratuuri ettekandest 14. märtsil 1988, kust loeme : " 3. märtsil oli kutsutud Tartu Linna Prokuratuuri analoogsele vestlusele "Elu Sõna" kiiresti kasvava koguduse juht Albert Türnpu. See vestlus kestis praktiliselt kogu päeva ja tulemuseks oli A. Türnpu nõustumine lahkuda N Liidust ilma Tartu koguduseta. "

Millised sidemed on sul või teistel "Elu Sõna" juhtidel A. Türnpuga?

H. Jakobs kohtus Albertiga Uppsalas uhe supermarketi ees, ja ütles talle nõnda :tead, Albert, minul oli meelevald see liikumine tekitada ja mul on meelevald see ka lõpetada, ma tulen Tartusse ja kuulutan selle liikumise lõpetatuks.

Albert sai sellest ðhoki.

Tartu linnavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Riho Illak kinnitas esmaspäevases telefonikõnes, et linnavalitsus pole vahepeal oma arvamust "Elu Sõna” piiblikooli suhtes muutnud ega kavatse koguduse haridustegevust sellisel kujul toetada.


Sven Karja
LIIVIMAA KROONIKA

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002