Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Õrnõhuke loor armastuse ja vihkamise vahel
16.04.2003
REIN METS aka sokrates
Delfi

 
“Tähtis pole see, kuidas me kallimaga heintele langeme, vaid kuidas sealt üles tõuseme”
Rootsi rahvatarkus

Vihkajad

Miks oleme kuulnud vaid mehi vihkavatest lesbidest, mitte kunagi aga naisi vihkavatest pededest?

Ma olen palju kuulnud lesbidest, kes olevat lesbid vaid sellepärast, et nad on meestes pettunud või neist tüdinud. Üks minu hea lesbist sõber on isegi uurinud, kas ei oleks võimalik kasutada nende naiste puhul mingit muud iseloomustavat üldnimetust peale “lesbi”. Seda just seetõttu, et paljud tänapäeva moodsatest feministidest on kõlavalt väitnud “Meid ei huvita teised naised seksuaalses mõttes, vaid meil on patriarhaalsest ühiskonnast kõrini! Siiber!”

Enese kohta selles kaalutud kiretuses ma ei oskagi leida. Tavaliselt ei suuda need meedias sahmerdavad kogu maailma peale vihased naisõiguslased mul isegi kulmu kergitama panna. Mind ei traumeeri sendigi eest naised, kes ei soovi oma ellu mehi — seda enam jääb neid mulle. Ometi puudutab see minu hingerahu, eriti just neil puhkudel, kui mõnelt “heatahtlikult” marukristlaselt saabub sõbralik-hoolitsev kiri, mis selgitab mulle, kuidas on võimalik vabaks saada ehk “pääseda” minu homoseksualismi probleemist. Viimase sellise kirja sain eile.

Mul hakkavad sipelgad naha all jooksma, kui kuulen libedaid “homosõbralikke” poliitikute avaldusi, et kohe-kohe võetakse vastu “partnerlusseadus” (n.ö. homoabielude seadus), kui vaid keegi selleks soovi peaks avaldama ja lisatakse kiiruga, et senini pole selliseid avaldusi veel laekunud. Mul on tunne, et midagi on totaalselt valesti vaatamata kenale sõnastusele ja libedale esitusele. Kuid mis siis mind ometi häirib?

Hea küll, leidub tõesti naisi, kes on hingepõhjani tüdinenud meestest ja seetõttu eelistavad elada meesteta. Ja kui need naised mõnel juhul valivad oma elukaaslaseks hoopis teise naise, pole see mulle ju iseenesest kuigi arusaamatu. Ta võib ju ennast lesbiliseks nimetada, ega ma ei hakka seetõttu veel silmi pööritama.

Gayliikumise dogmade vastu

Esialgu oletasin ma, et olen eksinud gayliikumise kõige pühamate doktriinide vastu, pannes kahtluse alla teooria Pole Võimalik Valida Oma Seksuaalset Suundumust.

Samas ma tean ju, et on võimalik küll valida, sest iga homo võib valida oma elulaadi, kas avaliku või varjatud elu. Kõik kapihomod loodetavasti nõustuvad minuga selles punktis. Pealegi, mind ei ärrita üldse, kui keegi mees jutustab mulle, et talle absoluutselt ei meeldi naised ja eelistab seepärast elada hoopis mehega või meestega. Paraku meeste puhul ei kuule me sellist juttu rohkem kui vaid usalduslikumas õhkkonnas. Ja selles ju uba ongi!.

Loomulikult on olemas mehi, kel on kõrini naistest ja just seetõttu valinud elu koos mehega. Mõistagi defineerivad osa sellistest meestest end gaydena. Kuid sellest ei räägita kunagi.

Mitte seetõttu, et see on liiga šokeeriv, vaid hoopis selle iseenesest mõistetavuse tõttu. Just nimelt! See on ju midagi täiesti loomulikku, et mees võib armastada ka teist meest — ikkagi meeste värk ja meeste enda asi! Mehed ei vaja tegelikult mingeid lisavabandusi, et valida omast soost kallim. Samas olukorras naised leitakse kummalised olevat ja peavad seda sammu üksikasjaliselt ja piinlikkuseni selgitama, et miks siis ikkagi. Olla naine ja armastada naist — selgitus, et partner on kaunis, suurepärane ja fantastiline ei ole küllaldaselt piisav. Et veenvalt mõjuda, peab leidma veel teisegi seletuse, näiteks “Olen Meestevihkaja suure algustähega ja see ongi põhjuseks”. See on siiski ju vaid bullshit.

Normaalsed mehed, erandlikud naised

See istub meil juba iidamast-aadamast sügaval alateadvuses sees, et mees on mingi normi etalon, naine aga enamasti erand. Otsime jahmatava iseenesestmõistetavusega definitsioone selliste naiste suhtumistes meestesse. Kuni selleni välja, et naised, kes lesbid päriselt, kel pole elus üldse kunagi mingit suhet meestega olnud, saavad sama mõõdu järgi. Neist tehakse “meestevihkajad”, keda meedia ja üldsuse silmis käsitletakse mitte kui armastajaid, vaid kui vihkajaid. Kui just erandkorras pole tegu mõne heteromehe seksuaalfantaasiat õhutava “Pihu Pille” fenomeniga a la T.A.T.U.

Ometi on ka sellistel aseksuaalsetel liba-lesbidel õigus olla sellised, nagu nad on. Ma olen täiesti veendunud, et pedede seas on samapalju naistevihkajaid, kui lesbide seas tegelikke meestevihkajaid. Täiesti kindel!

Pea püsti, vihka ja/või armasta!

Usun siiralt, et sama palju, kui minul on õigus valida, keda mina armastan, on ju teistel õigus valida, keda nad põlgavad. Rõhumine, ahistamine ja enesepõlgus ei paista kahjuks kõigile selgesti otsekohe kätte.

Loodan siiski, et tuleb aeg, kui lesbidel on julgus ja meelevald uhkelt saata kõik meestesse puutuv per**e! Samuti nagu meie, peded, seda mõni kord elus valikuid tehes teeme. Sest homoks olemine ei nõua meilt mitte ainult tähelepanu pööramist alakehale, vaid see hõlmab eelkõige ka südant ja pead!

Lesbid ja homod, tõuskem siis heintelt, rapsigem end ja oma partneri pepredest puhtaks, andkem talle õrnalt suud ja võtkem teineteisel ümbert kinni ning marssigem rahuldatuina heinaküünist välja laia maailma! Seda on heterod ju alati teinud.


REIN METS aka sokrates
Delfi

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002