Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Vabadusest, võrdsusest ja vendlusest
18.10.2002
REIN METS
Delfi

 
Oma isiklikest kogemustest, aastakümnetepikkusest sise- ja välisvaatlemisest, noorest ja vanast peast, kodu- ja välismaalt, töölt ja puhkehetkedelt, litutades ja truu olles, Jumalast lähtudes ja kuradiga flirtides on rida tähelepanekuid paberile pandud.

Gaymaailm on oma olemuselt väga mitmepalgeline. See on täis haruldasi, eriskummalisi ja harvaesinevad inimesi. Kiire pilk mõnele gaylehele Internetis või külastus kohalikku homodiskoteeki annab sulle võluvõtme mõistmaks homode subkultuuri. Kolm K-d — KITSCH (kergekaaluline rämpskunst), KERT (anonüümne ja sümboolne ilus noormees) ja KEPP — paistab kokkuvõtvat, mis liigub tegelikult meie peades.

Kuid välimus on petlik, nagu öeldakse. On terve rida sotsiaalpsühholoogilisi mehhanisme, mis ei lase meil seda maailma mõista. Ka lihtlabane seoste taipamine võtab tihtipeale aastaid. Kuidas mõista, miks pole ühel pedel lubatud õnnestuda?

“Hädasunnil” meeldivasse miljöösse

Gaymaailm on klassideta kooslus, enamasti demokraatlik rahvusvaheline ühiskond, sarnanedes oma terviklikkuses millise suurühiskonnaga tahes. Meie, gayd, suhtleme praktiliselt vabalt üle igasuguste sissetuleku, vanuse ja isegi hariduslike piiride. Teeme seda kindlasti rohkem ja intensiivsemalt, kui meie õed-vennad heteromaailmast. Samas paistab, et me ületame neid piire “hädasunnil“ — paljudes paikades Eestiski pole lihtsalt niipalju avalikke homosid, et oleks võimalik avada gaybaare või lausa diskoteeke. Ja olgem ausad, kui neid ka oleks “piisavalt”, ei läheks kõik kohalikud homod iialgi samasse paika lõbutsema/lõõgastuma.

Sundus või mitte, aga see on siiski üks pedede sümpaatseimaid omadusi, mis võimaldab selline miljöö lihttöölisel Jürkal ja ülemus Antsul teine-teisega lähemalt tuttavateks saada. Ja kui mitte muud, siis ülemus Antsul on võimalus tutvuda vähemalt sel õhtul kellegi Lady Chatterley-Amandaga, kes on eksalteeritud, kuid meeldiv transvestiit.

Võrdõiguslikkus

Osa pedesid on kaugelt võrdõiguslikumad kui teised suundumuskaaslased. Väljendit “clones” (kloonid) kasutatakse gayrahva seas kirjeldamaks klassikalisi nahamehi ja fetish-pedesid, kes on kõik ühtmoodi riides ja kellel lausa soengudki sarnased. On huvitav, et see “dresscode” pole kaugeltki ainult klubimeeste vormiriietus, vaid see karjuv sarnasus tasandab seltskonnas ühtlasi ka sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi.

Keskeas homoseksuaalne härra võib ju süüdistada kõiki ümberringi “vanuserassismis”, kui noored (nooremad) homod paluvad tal ennast rahule jätta ja põgenevad, kui ta neile külge lööb. Soovitaks tal mõelda oma kaasealistele heterovanameestele, kes igatseb maitsta “noore-linnu-liha”, kuid kes samas tõenäoliselt ei oskagi kuskilt alustada, et mõnd noort neidu leida. Olles homo, on sul vähemalt privileeg kestvalt liikuda igas vanuses inimeste hulgas.

Vendlus — medali kaks külge

See suhteline võrdsus ja vabadus on siiamaani gaymaailmas olemas. Aga kuidas on lugu vendlusega? Medalil on kaks külge…

KADEDUS. “Ära sa arva, et sa keegi oled, pede! Ära tee ennast tähtsamaks, pede-eit. Ah, et sul läheb praegu hästi, oota sa vaid! Juba lähebki sul sitemini. Mida ma sulle ütlesin? Bitch?!” mõtlevad peded tihti teineteisest.

Pedekollektiivis kohtab tihti ilmseid ahistamise ja mõnitamise ilminguid. Pole mingi juhus, et nn. gay-ikoonid pole tegelikult tihti ISE avalikud gayd. Need homotähed, kes on maailmas läbi löönud ja kuuluvad juba “kuulsate ja rikaste muretusse taevasse”, on sõltumata valdkonnast, milles edukas ollakse, alati enne võitnud läbi suurte raskuste ja enesesalgamiste hinnaga n.ö. laia heteropubliku ja alles siis homopubliku “heakskiidu”, kuigi nad oleksid kindlasti oodanud toetust just gayrahvalt. Vähemalt siis, kui oli algus ja väga raske.

Drag-queenid ja gayklubide/-baaride omanikud on kaks lahus seisvat, kõrvalasetsevat gruppi. Transid on tähed vaid jutumärkides, sest nemad lendavad gayklubidest gaybaaridesse lõbustades end enda või teiste arvel. Nad on karikatuurid, kes “lollitavad” oma maitsetuse/maitsekusega või lausa inetuse/iluga. Ja keegi, ka nad ise, vaevalt usuvad, et nad võiksid olla “head”. Iroonilisel kombel aga just see meeldibki pededele.

Klubiomanikud on seevastu tähed seni, kuni klubi/disko on uus ja kuum. Loodetakse tasuta drinkidele, eelisseisu järjekorras või koguni tagauksepiletit personali pidudele. Samas on tegemist “hagijakarjaga”, kes kiikab ringi ja otsib uusi “ohvreid”. Kui heterod lõpetavad lõbupaikade külastamise, kui seal pole enam lõbus ja fun, siis peded tahaksid justkui kiskuda maha ka kogu laostatud lokaali seinad ja laed ja tantsida siis neil varemeil.

Perfektselt või veel paremini!

Kui sa kavatsed õnnestuda gaymaailmas, ei tohi sa teha AINSATKI eksitust või viga, sa ei tohi näidata kellelegi oma nõrkusi ja kahtlusi, sa ei tohi vahtida isegi otsivalt ringi, sest muidu kargab see kuri kari sulle samal sekundil kallale.

“Miks?” võiks ju küsida. Miks on homoseksuaalsed mehed nii kõrgid ja halastamatud omasuguste homode vastu, kes üritavad midagi ära teha üldiseks kasuks. Mis on loomises, arendamises, homoseksuaalse kitsch-kultuuri ikonostazhi staatusse viimises suurde ühiskonda nii halba, et seda ilmtingimata ründama peaks? Kui sümptoomiks on kadedus, siis haiguse nimi on “hirm iseenese ees”. Paljud peded, kes tulevad “kapist” välja, jätavad siiski oma südame kappi edasi külmetama.

Pärast aastatepikkuseid piinavaid enesesüüdistusi ja hüljatustunnet hakatakse vastavalt kogukonna “mütoloogiale” kappidest välja tulema ja siis saab kogunenud süütunne ja enesevihkamine n.ö. täiskäigu, mis meenutab mustuse ja higi mahakoorumist kuuma duði all. “Tule kapist välja!” on sama, mis kiriku terminoloogias “päästetud saada”. Paraku nii lihtne see pole — kahtlused ja kõik vana on ju alles! Pärast väljatuleku “esimese armastuse” eufooriat hakatakse hädaldama.

See süütunne ja enesevihkamine peavad saama kuskilt välja voolata, kui ei taheta lõhki minna. Mõned leiavad leevendust alkoholist ja tablettidest; teised uputavad ennast töösse, et õigustada oma eksistentsi (siit ka seletus, miks peded on liigagi kohusetundlikud ja tublid alluvad töökohtadel). Paljud meist kibestuvad ja mõtlevad endamisi, kui ma juba kord olen üks jälk ebaõnnestunud pederaisk, siis on seda kindlasti ju kõik peded ümberringi. Sealt on juba lühike tee arusaamiseni, keegi ei tohi üritadagi “keegi” olla. See on mõistagi tragöödia.

Sõbrad

Võib ju soovi korral süüdistada ühiskonda. Võib ka loota, et noored homod, kes täna on, ja kasvavad üles hoopis teistes ja vabamates oludes, ei ühine kindlasti iial selle hädakooriga. Ja kui soovitakse armastust, õnne, selgust ja uuendust oma eludes, tasub lõpetada vahetegemine pedel ja pedel. Usalda oma tõelisi sõpru — neid, kes sul alati on olnud, kes armastavad sind, kes on su kõrval ja püüavad su kinni, kui oled komistanud ja langemas porri.

Need sõbrad on olemas!!

Kui oled suutnud neid märgata, võid kõigele eelnevale pidulikult ja suure kaarega sülitada!


REIN METS
Delfi

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002