Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






VIIMASED ARTIKLID


Ecce homo ehk Vaata Fadimet
06.02.2002
sokrates
Delfi

 
Esmaspäeval maeti Rootsis tüdruk nimega Fadime. Tema tapjaks oli lihane isa. Fadimest sai kogu ühiskonna kangelane ja märter. Leinas oli kogu Rootsi.

Matusetalitusel viibis üle 5000 inimese, teiste seas ka Rootsi kroonprintsess Victoria, asepeaminister Mona Sahlin ning palju teisi tuntud ühiskonnategelasi. Leinatseremoonia kandsid üle kõik suuremad TV ja raadiokanalid. Leinatalitus oli Fadime enese soovi järgi luterlik, kuigi tegelikult unistas ta hoopis luterlikust laulatustseremooniast Uppsala Toomkirikus.

Leinan ka mina.

Fadime on üks paljudest julgetest noortest naistest, kes julges tõusta patriarhaalse perekonna igivanade ja aegunud vaadete ning subkultuurses klanniühiskonnas valitseva rõhumise vastu.
Fadime tapmine oli “aumõrv”. “Traditsioonilise“ perekonna nägemus, igandlike traditsioonide järgimine ja nendele vastav käitumine on nüüd pälvinud kogu Rootsi avalikkuse tähelepanu. Lõpuks ometi on kogu ühiskond perekonnastruktuuride arutamisele asunud nn “uusrootsi” perekondades toimuva üle. Allasurutus on allasurutus, kuidas seda ka ei proovitaks seletada ja õigustada.

Ent viimasel ajal on palju olnud kuulda “jutlustajaid” ja “eeskõnelejaid” (mitte ainult islamitaustaga vaid ka fundamentalistlikest kristlikest usuringkondades), et naist peab despootlikult juhitama meesperekonna liikmete poolt, õigustades seda kui tõelist ja ainust püha perekonna kooshoidmise vormi. Kuidagi ülinaiivsel viisil on läänemaistes demokraatiates ja nende kodanike seas tekkinud pettekujutlus ja usk, et feodalismi igandid on jäädavalt möödas ega kummita meid enam iial.

Meenub üks vana Rootsi film, “Driver Dagg faller regn”, mis käsitleb sama teemat Rootsi traditsioonilises külaühiskonnas. Filmis satuvad õnnetult armunud Jon ja talutüdruk Marit on sattunud küla hukkamõistu ja raevu märklauaks. Karmikäeline isa Gedrudi ähvardab tappa Joni ja maha lasta ka oma lihane tütar. HIRM küla poolt välja naerdud saada toidab isa pöörasust.

Filmis üritasid külanaised püsti hoida vana, harjumuspärast struktuuri, mis on iidamast — aadamast külas valitsenud, kuid lõpp on filmil õnnnelik — ARMASTUS võidab. Kõik on täpselt nii nagu selles kurdi perekonnas, ainult et loo lõpp oli katastroofiline.

Oleme näinud Romeod ja Juliat või West Side Story ning ärritunud, kui mõtleme, kuidas Fadime oli sunnitud elama selles “patriarhaalses klannistruktuuris” keset sekulariseerunud ja ülivõrdõiguslikku Rootsit ja klannis, kus “kultuurilised iseärasused, traditsioonilised ja iseenesest mõistetavad kombed ja tabud” ning “kogukonna harjumuspärane moraal” käivad enne indiviidi ja tema õigusi!
Me oleme vapustatud sarnasusest oma enda äsja seljataha jäetud talupojamoraaliga ühiskonnast ja mõistame Fadimet, sest see on olnud hiljuti veel meie endi konflikt meie endigi kultuuris.

“Religioon on oopium rahvale,” on öelnud Karl Marx. Võib-olla peaksime seda tsitaati veidi modifitseerima ja ütlema hoopis , et “religioon võib osutuda oopiumiks rahvale”.

Elu Sõna ja Taliban kasutavad samu dogmasid, mis õigustavad survet ja rõhumist ning üritavad iga hinna eest säilitada VÕIMU (ka naiste üle ). Religiooni kaasabil üritavad pimeduse jõud ajatollade ja klanniliidrite näol säilitada oma võimu üksikisiku üle. VABAS INIMESES NÄHAKSE NEIS RINGKONNIS KUI SUURIMAT OHTU!

Eile helistas mulle mu homost sõber Ahmed Uppsalast. Ta on kurdi päritolu. Ta elab Rootsis topeltelu. Oma kaasmaalastele ei julgeks ta iial iitsatadagi, et on armunud noormehesse. “Nad lõpetaksid minuga kõik suhted ja mu oma vennad tapaksid mind otsekohe,“ jutustab Ahmed.

Ahmed on pärit ühest Türgi suurlinnast, tema perekond ei ela Rootsis. Nii et selles mõttes on tal ju vabad käed, kuid sugulased nõuavad, et poiss peab võtma endale otsekohe naise ja seegi on neil juba ammu välja valitud — tema isa vennatütar. Sugulased maksaksid kinni pulmakulud Ja muidugi peaks Ahmed oma mõrsja Rootsi tooma.

Lisaks sellele kardab Ahmed oma töökaaslasi. Ta töötab noortega ja teab ülihästi, et Rootsi seaduste järgi pole tal vaja hirmu tunda oma seksuaalse suundumuse pärast. “Kuid, kui nad saavad teada, et olen homo, viivad nad mu tööandja äkki selleni, et mind vallandataks. Küll nad leiavad selleks mõne mõjuva põhjuse.”

Ahmed tahab elada vaba ja avalikku homoelu nagu kõik teised homod Rootsis, aga minu hind, mida ta maksma peab, on
liiga kõrge. “Ma ei ole iial kartnud uusnatse ja nende ähvardusi, kardan omaenda kaasmaalasi!” ütles Ahmed mulle. Homoühiskond Rootsis peaks hakkama võitlema Ahmedisuguste olukorra parandamiseks.

Enesestki mõista ei ela mitte kõik sisserändajad Kurdistanist, Türgist, Liibanonist või Somaaliast oma suguvõsade “patriarhaalse religioosse rõhumise all” ning paljudes islami taustaga peredes (nagu ka enamuses “kristlikes” pärisrootsi peredes) on ammu puhumas uued tuuled.

Ometi ollakse enamasti sunnitud oma kodumaalt lahkuma ja võõrale maale põgenema just totalitaarse elu- ja usukäsitluse eest! Fadime mõrvamine näitas Rootsi rahvale, et paljud noored tüdrukud, neiud ja naised elavad Rootsis olukorras, mida põlisrootsi perekondades mitte iial ei aktsepteeritaks.

Rootsi homoliit RFSL (Seksuaalselt Võrdõiguslike Riigiühingute Liit), kuhu muuseas kuulub ka suur pärsiakeelne homoorganisatsioon, teatas hiljuti, et võrdselt homoõigustega tuleb võidelda ka naiste õiguste eest. See on sama võitlus, võitlus rõhumise, usulis-religioossete eelarvamuste ja muu pimeduse vastu.

Fadime mõrvamine on raputanud ja juhtinud meie tähelepanu Rootsis sellele, et tähtsam RELV igasuguse vihkamise VASTU, olgu see rassism, võõramaalaste vihkamine või homofoobia, on üksikisiku — indiviidi õigus valida selline elustiil, mida iial ei saa juhtida ja kamandada mõni kogukond, suguvõsa, “kultuur”, religioon , ideoloogia või klann.

Nad ei tohi iial olla üle üksikisiku ja tema ainuõiguse oma unikaalsele ja ainulaadse ELULE! See kõik ei tohiks ju olla ka Eestis võõras mure...


sokrates
Delfi

 

Tagasi uudiste lehele
© Rein Mets 2002