Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Luulefoorum
09.12.2002

Vastu tulles oma DELFI söprade soovile, avan luulefoorumi. Tänud ANNile ettepaneku eest, mille siin ANNi loodetavasti lahkel loal ära toon.

Tere tulemast luuletama ja luuletustega!

[Sissekandeid kokku: 531]


Nimi: Jõulutervitus 1941
15.01.2010
E-Mail:
08:53

Jõulutervitus 1941


Astun vaikset jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,

nördimusest kalk, hell valust meel:

ei saa mitte olla jõulupuhas

sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:

silmad ikka minevikku säet –

tagurpidi – siiski kojujõudja...

ent mu hõimud – kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi,

et neil puudub – meil on söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,

uskumata, et see täide läeks:

kas me kunagi veel oma meeli

saame tarvitada rõõmu hääks?

*

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,

tähtedesse tõuseb kustuv tund.

Loojumisse pandud puhte algus –

öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,

ripsmeil sulab lume hõbeleht;

tõuseksin kui kõrgemalle üha:

Kutsub nimepidi mind see täht?

Äkki tunnen, et ka täna nende

pilgud tähtedesse tõstet, kust

kuulen vangipõlves õdede ja vende

valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,

särav märguand – oh, loe ja loe! –

tuhatsuine – ja kui oleks mõne

tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:

tähtedest saand meile ühiskeel...

Nüüd kui oleksime üksijäli

sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?

mis teis üha tuikab sunnitööl,

ning me kohtume sel taevasillal

palgest palgesse sel jõuluööl.


//Marie Under


Nimi: *Ei saa äratada sind ...
24.11.2009
E-Mail:
19:07

Anna Ahmatova




Ei saa äratada sind,

Lamad lumes-veres.

Täägihaavu täis on rind,

Kuuliaugud keres.



Tegin oma kullale

Muresärki pikka.

Armas Vene mullale

Verekene ikka.



16. august 1921
Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga


Nimi: Lugeja värss Evelin Ilvesele
23.03.2009
E-Mail:
21:33

Lugeja värss Evelin Ilvesele

****************************

Ei saa me alati südamesse võtta,
mis ütleb me kohta kade meel.
Ei tohi me asuda ka kohe sõtta,
nii haavata võib meid me oma keel.

Ei ole kleit, mis leedist teeb leedi,
see asub meie hinge sees.
See paistab ise välja, süütab teistes leegi,
kõik mis on ilus võib olla veel ees.

Mida arvame kui USA presidendi kaasa
peidaks ennast pressi eest?
Nende ülesanne on vastupidi –
panna särama oma riigipeast mees.

Nii peab ka teie suursugusus saama üle klatšist,
julgelt kutsuge veel juurde fotograafe, 100 meest.
Siis näete, kaob ära jutt teie patsist,
nii kaitsete end kõige paremini teiste eest.

Meeme Sarv, Värska


Nimi: Ann
12.03.2009
E-Mail:
11:39

Doris Kareva

MATUSED

kartsin paljusid asju
joodikuid koeri ja pätte
üksiolekut pimedas
sattumist miilitsa kätte
kartsin ka siis kui peiesid
vastasmajas kord peeti
mustal surnuvankril
kui kirst väravast välja veeti
vanker kividel kolises
aedades lõkendas suvi
korraga - rataste alla
jäi haige jalaga tuvi !
keegi ei märganud juhtunut
keegi kui polekski näinud
minagi siis alles toibusin
vanker oli kui läinud
tänavale ma jooksin kuid..
midagi ei olnud teha
nutta tihkudes matsin siis
aeda ta surnukeha
väiksele hauale laotasin
valget ristikheina
ainuke olin - kes MATUSTEL
hukkunud tuvi leinas
maailma suur ülekohus
sulas mu silmavette
nüüd .. ma enam ei nutaks
nüüd ma maksaksin kätte....

/Sokule.. heale sõbrale.


Nimi: Joel
12.03.2009
E-Mail:
11:31

JAAN PAAVLE

LOOMINE

Et on nii kauneid inimesi!
kuidas nad siia said?
Arvan, nad jumal tegi
keset räästatud maid


sõdade vaheajal
kui taevas ei olnud pilvi
selg vaevakaskede najal
välja mõtles meid kinnisilmi

märts 1979


Nimi: Kats
11.03.2007
E-Mail: katariina.kr@mail.ee
13:43


Su õrnim osa mus varjul,
mu ümber Su tugevaim.
Me oleme ükssama keha,
kus tantsivad hing ja vaim.

Välja puhkame maailma väsimust
kindlusetuse piinast -
iga hommikut hoides kui esimest,
iga õhtut võttes kui viimast.

Doris Kareva


Nimi: tuleke
14.02.2007
E-Mail:
22:35

SIM-SALA-BIM

Must Vari
kõplab kinni
kõik heledad
pilvepraod,

maas
üleni upuvad uttu
kodused
kartulivaod

vihm ulub
nagu ei unuks
tal vana vettinud
vimm-

kuid äkki
ärevad hääled
läbi lahtise uneukse
kuskil hüüavad:
"Sim-sala-bim!"

Eluhommikul
emasüles
juba lapsele hakkas hinge
see otsekui omane mühin
ja sõnasegane hõik.

"Suur sim-sala-bim
ja päike!
Salapäike!
ilmotsatu
ime
on kõik!"

Ei siis küsinud pimedal päeval
ma küüntest kübarat
vaid ihkasin kurbade killas
imelampi
ja -laternat,
võluvõtit
eedeni aeda,
mille väravat
eemalt vist nägid
kaks venda nimega Grimm -

kõike
tõotas kord inimsoole
läbi avatud
hingeakna
tuppa
tuhisev
sim-sala-bim.

Ja kuigi
suurt salapäikest salgas
mõni pisike Peedu või Paul -
olgu tänatud
unesignaalid!

Ilmsi
kusagil ikka
sai tulise tuuma
iidne
ja uudne
imede
laul ---

-------
Mind hoidis mu haldjalik ema.
Tõtt rääkis
mu tõsine paps.
Ma ihkasin ilmavalgust
kui nende lihane
laps.
ma ihkasin ilmavalgust
mullariigis
ka muinasloolt -

kuni ükskord
kui ema nuttis,
maakamaral kohkudes nägin
hirmsa hiilguse
pimedat poolt.

Seepärast
kui sompu ja uttu
kadus vahel kartulipõld,
siis kartsin,
et kohe me treppi
sõidab õnnemaa sõbralik
saatkond
ja võtme-vapiga
tõld.

Paks kutsar
plaksab veel piitsa
ja me tuppa tulevad
need,
keda ehivad
kiivrid,
kroonid,
aumõõgad
ja kuldsed livreed---

-----------

Oh õudu!
Mu ema ei hoia mind enam.
Nii võõralt
vaatab mu paps.

Oh õuduste õudu!
Ma polegi mina
ja nende lihane
laps!

Mu jalas on klaasised kingad,
mu rinnal
teemandiread.
Miski virab ja voogab
mu ümber,
miski helkides
ehib mu pead.

kole kavalad kammerhärrad
loevad sõnu mu suult.
Vausulgedest
sahisev lehvik
juba lehutab mullegi
tuult ---

Kohe maha peab jääma
mu kodu.
Kohe maha jääb
kartulipõld.
Mind viiakse õnnelossi!

Paks kutsar
plaksab veel piitsa -
ja liikvel
on võtme-vapiga
tõld---

------------

Mind viiakse õnnelossi,
mille väravat
eemalt vist nägid
kaks venda nimega Grimm.

Seal
unerahu ei häiri
enam iialgi
hingetuules
mühisev
sim-sala-bim.

Seal valgete õispuude varju
jääb mustav murede mägi
ja ikaldav
elunurm.

Seal
helgivad eedeni õunad,
valuvermeta
päritud päevad-
ja kõik on kahtlusest kõrgem
kui selge
sätendav
surm ---

--------------

Veovankrid sõitsid mööda.
Mind hoidis mu haldjalik ema.
Tõtt rääkis
mu tõsine paps.
Ma ihkasin ilmavalgust
kui nende lihane
laps.
Ma ihkasin ilmavalgust -
ja leidsin kesk hämarust
kord väikese lambi
ja võtmed,
mis ei avanud
eedeni ust.
Kuid lambike põleb ---

-----------------

Ja kuigi
nii umbselt kinni
on heledad
pilvepraod,
maas
üleni upuvad uttu
kodused
kartulivaod,

suurt salamühinat salgab
mõni pisike Peedu või Paul!
olgu tänatud
unesignaalid!

Ilmsi
kusagil ikka
saab kiirgava kõla
hingehämaras
hõõguv
inimlaul ---

---------------


/Betti Alver/


Nimi: Ansa
09.02.2007
E-Mail: lilleke@hot.ee
21:11

Kui puhuvad tuuled me teedel,
ning ärevad mõtted me pea.
KAs märkame endagi ümber,
kes halast teeb,midagi head?


Ehk lendame ise me sinna,
kus aeg meid peatada saab!
Kas tuuled nüüd puhuvad sinna,
kuis,mõtted on koondand me pead.

Lase lahti,mu südame tuksed,
las tuulgi,läheb ära oma teed!
Nii salajas saan edasi minna,
ning iial ei ristu me teed.


Nimi: Heliisa
09.02.2007
E-Mail:
18:50

Doris Kareva(1958),"Kirjad kulleriga 2"

Kus ma viibiksin,Sina
oled mu osa.Su vaim,
Vaikija,valvab mu üle.

Ei, ma ei kao.Ma ei kuku,
kõndides kõikuval kõrgusel.
Ei,ma ei upu.Su usk
mind hoiab,kaitseb mu mõte.

Sinu sees ma olen varjul,
Sinu,mu sisima valu,
Sinu mu võimatu ilu,
Sinu,mu igatsuse.


Nimi: Ansa
02.02.2007
E-Mail: Lilleke@hot.ee
12:51

Luuletused peeldivad ka mulle.Olen neid ka ise palju
kirjutanud aga avaldanud ei ole.Sest soovin sellest raamatu
koostada.Olete vahvad ja alati on teid rõõm lugeda.A


1-10 | 11-20 | 21-30 | 31-40 | 41-50 | 51-60 | 61-70 | 71-80 | 81-90 | 91-100 | 101-110 | 111-120 | 121-130 | 131-140 | 141-150 | 151-160 | 161-170 | 171-180 | 181-190 | 191-200 | 201-210 | 211-220 | 221-230 | 231-240 | 241-250 | 251-260 | 261-270 | 271-280 | 281-290 | 291-300 | 301-310 | 311-320 | 321-330 | 331-340 | 341-350 | 351-360 | 361-370 | 371-380 | 381-390 | 391-400 | 401-410 | 411-420 | 421-430 | 431-440 | 441-450 | 451-460 | 461-470 | 471-480 | 481-490 | 491-500 | 501-510 | 511-520 | 521-530 | >>
© Rein Mets 2002