Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |






FOORUMID


KÕIK FOORUMID...


Marju Kuut – armastuse lugu
05.10.2006

Marju Kuut – armastuse lugu
05.10.2006 00:01
Linnar Priimägi, kultuuriteadlane
Ma tunnen Eestis ja maailmas paljusid, aga ei suuda siiani uskuda, et tohin tuttav olla Marju Kuudiga. Kui see meenub, siis haarab mind ikka ja jälle erutav tunne, nagu kellelgi, kes on metsa vahel ufot näinud ja kibeleb sündmuse erakordsust teistega jagama – aga päriselt ei tea ka, kas tohib. Ja kas teised usuvadki?




Inimesed tahavad ju mäletada, ära tunda oma noorust. Aga Marju Kuut ei kavatse taasluua minevikku. Tema suudab ühena vähestest tunasedki laulud uueks laulda.

Marju Kuut jätab tõesti mulje nagu tulnukas kusagilt teisest, paremast maailmast. Imelik, harjumatu segu – temas on eestlast, venelast, välismaalast ja väga palju naist.

Need koostisosad annavad kokku niisuguse alkeemia, mida ei ole mitte kellelgi muul. Ta mõtleb teisiti, ta näeb kolmandati, ta räägib neljandati, ta käitub viisiti. Ja: ta ei allu ajale. Inimene, kes hämmastab!

Arvatavasti oli Marju Kuut esimene, keda kuulates ma aru sain, mis vahe on muusikal kui helidel (paljal akustikal) ja muusikal kui... millelgi,... noh, vabadusel. Nii et kui ükskord 1960. aastatel Jaak Joalalt televiisoris küsiti, kes on parim eesti laulja, ning ta vastas, et Marju Kuut, võisin ma kaasa hõisata: «Õigus!»

Murrangutega muusika

Tollal oli salvestusi raske saada, aga suure osa mu heast meeleolust lõi Melodija plaat Marju Kuudi lauluga: «Paras aeg ja koht on naeru jaoks aprillis...» Hämmastav, et tänavu maikuisel Mustpeade maja kontserdil keegi publikust samuti just seda laulu meenutada soovis. Mille peale Marju Kuut talle vastas: «No sina pead küll saja-aastane olema!»

Hämmastav, kuidas aeg oma suurte murrangutega Marju Kuudi muusikat murdnud ega haavanud ei ole. Me näeme, mismoodi riburada tulevad juba mitmendale-setmendale lüpsile omaaegsed estraadikunstnikud – ja saavutavad retro laines ka menu.

Inimesed tahavad ju mäletada, ära tunda oma noorust. Aga Marju Kuut ei kavatse taasluua minevikku. Tema suudab ühena vähestest tunasedki laulud uueks laulda – iseendaks jäädes ning muutudes. Tema on riiklikke ajastuid ühendav sild. Kuid väga uus, mitte mõni vana sild!

Ma ei tea, kas Marju Kuut taipab või üldse tahab midagi taibata poliitikast. Tema jääb oma liistude juurde, riigikogulast tast ei saa. Tema omaaegse Rootsi mineku ning hilisema Ameerika-elu politiseerimine oleks suurim totrus. Marju Kuut läks sinna, kus ta vabalt laulda sai – ja mitte mingeid vabadusvõitluslaule!

Nagu lind otsis ta avaramat hingamisruumi, maailma, kuhu vabalt ära mahuks tema laul. Ta oli valmis maha jätma nime «Marju», milles tundis end ahistatuna.

Nüüd on Marju Kuut jälle siin, lähemal kui enne. Nüüd tohime tema vabadusele läheneda, kuulates kunagisi, nüüd vastselt kättesaadavaid salvestisi ja minnes sel laupäeval Kumusse tema uuenenud kavaga kontserdile «Marju Kuut: Armastuse lugu».

Ta ise kutsub inimesi oma elementi, ka laupäevasel kontserdil tohivad teised lauljad kaasa teha.

Üksainus Kuut

Kord Kalvi mõisa kaminasaalis juhtus Marju Kuut kuulma mu luulet kogust «Kelle tee on varjul». Ta tunnistas hiljem, et polnud mitte kunagi varem luulest hoolinud. Sestpeale käis ta ringi mõttega midagi koos üritada. Juulis andsimegi ühe muusikast ja luulest koosneva laupäevaöökontserdi Kuressaares, tõesti tänulikule publikule. Sellest ekspromptist kujunes mu suve meeldejäävaim nädalavahetus.

Meil on palju lauljaid. Enamik peab viisi. Neist mõned esinevad väga meisterlikult. Paar tükki suudab tõeliselt musitseerida. Kuid meil on üksainus Marju Kuut. Teda teiste ritta panna hästi ei sobigi. Ma panen ta eraldi.

XIX sajand tundis toreda nimega lauljannat – Jenny Lindi, keda pealegi kutsuti «rootsi ööbikuks» ja kelle ennastunustavasse kunsti armus Hans Christian Andersen. Marju Kuuti ja tema «Armastuse lugu» kuulates tahaksin ma öelda: jäägu ööbikuile linnuriik – inimene on enamat!

Ja Marju Kuut? Marju Kuut on... «Armastuse lugu»... laupäeva õhtul... kell 6, Kumus.

Kontsert

Marju Marynel Kuut


«Armastuse lugu»


7. oktoobril kell 18 Kumu auditooriumis

EPL Online

[Sissekandeid kokku: 2]


Nimi: Marju Kuut Kroonikale:
07.10.2006
E-Mail:
08:29

Lemmikmees?

Reet Linna: De Niro vist... Mu vanem poeg Kent — ideaalne
mees, abivalmis, sõbralik ja töökas!


Marju Kuut: Mul pole sihukesi. Toredaid inimesi on palju.
Mulle meeldivad geid, nad on tundlikumad, nendega saab
rääkida.




Nimi: Rein Mets
05.10.2006
E-Mail: reinemetz@yahoo.se
10:21

Väga hea ja tabav lugu Linnar Priimägilt vapustavast ja
fantastilisest inimesest Marjust,

minu ammusest heast sõbrast ja kaaslasest.
Olen samuti Tema kunsti suur austaja ja imetleja.
MARJU ON USKUMATULT SUUR INIMENE!
KAUNIS NAINE.
SUUR STAAR!

Austusega
Rein Mets


© Rein Mets 2002