Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Kõrvalekaldujate avangard - homoseksualismist kultuuris

Käesolevas artiklis käsitletakse homoseksualismi suhet kultuuri ja ühiskonnaga. Kitsastes raamides ei kiputa andma isegi põhjalikku bibliograafiat või filmograafiat; mõnda kunstiala on mainitud põhjendamatult vähe või hoopsiki mitte. Puuduvaid nimesid on palju - mõni küsib, kus on Djagilev ja Nizhinski või Rudi Dantzig, teine otsib Montgomery Clifti, kolmas jälle May Renault', Marguerite Yourcenari või Violette Leduci teoseid. Need ja paljud teised autorid ei puudu sugugi seetõttu, et kirjutaja peaks neid vähetähtsaks. Artikli pearaskus on siiski arengusuundadel ja üksikisikud või -teosed vaid näitlikustavad mingit suunda. Silmas on peetud Euroopat ja Põhja-Ameerikat.

Kirjanikuna ei ole ma kunagi huvitunud "homoseksuaalsualismist", vaid eripärast, asjade vaatlemisest teistsuguse vaatenurga alt. Kui homoseksualism oleks norm, mind kui kirjanikku see enam ei huvitaks..

Christopher Isherwood Isherwoodi pisut teravdatud ütlus annab ühe olulisema võtme sellele paljukihilisele, käänulisele ja seni üsna vähe uuritud tervikule, mis tundmatu rajatisena ühendab üheltpoolt sama sugupoole armastuse ja seksuaalsuse, teiseltpoolt märgatava osa meie aja ja eelnenud sugupõlve kultuurist.

Kõige veidram selle ehitise juures on see, et lugematud kultuuriuurijad on keerelnud tema labürintides kas teda päris tähele panemata või tema ees äkki silmad sulgenud. Miks pole Nõukogude Liidus ilmunud Tshaikovski elulugu, kus räägitaks avameelselt helilooja armuelust? Millest on tingitud, et alles seda artiklit kirjutades põrkun andmetele, et Selma Lagerlöf oli lesbi? Kuidas on võimalik, et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud öelda, et Kaario Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome väjapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina, vaid keerutab: "Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna."

Aus ja avatud suhe homoseksualismi viib selleni, et suur osa kultuuriajaloost tuleb kirjutada uuesti.

Homoseksualismist ja kultuurist kõneldes tulevad esmajärjekorras meelde need kirjanikud (lavastajad, kujutavad kunstnikud jne), kes ise on homoseksualistid ja oma teostes kujutavad homoseksualistide elu. Teisalt kuuluvad siia ka heteroseksualistid, kes kujutavad homoseksualistide elu. Kuid homoseksuaalsed kirjanikud, kes kujutavad heterosekualiste ja nendevahelisi suhteid? Kindlasti kuuluvad nemadki teemasse - on ju nende oma tagapõhigi homoseksuaalne ja sellel on kindlasti mõju vaatenurgale, millest heteroseksuaalseid suhteid nähakse ning mis pole sugugi vältimatult vale või kitsendav. Tähelepanuväärse rühma moodustavad need Isherwoodi või Pasolini sarnased homoseksuaalsed kirjanikud (lavastajad jne), kelle loomingus peegeldub ennekõike nende oma eluviis erilise tundlikkusena ümbritseva maailma suhtes. See ilming, gay sensibility, on mõiste, mille tähendus kriitikas ja kunstiteoreetilises arutelus näib kiiresti kasvavat. Mõiste ise on raskesti määratletav (selle tähendusega ilming esineb nii homo- kui biseksualistidel) ja selle soome keelde tõlkimine (homoseksualistile omaseks tunnetamisviisiks / tundlikkuseks) näib rohkem piiritlevat kui selgitavat. Gay sensibility'l põhinevale suhtumisviisile on näiteks omane, et sugupoolte rollidele tuginevaid süsteeme nähakse vaid kokkuleppelisena, naisi ja mehi ühendavaid tegureid peetakse erinevatest olulisemaks. Heaks näiteks gay sensibility'st on peetud Gogoli loomingut. Sama ilmingut on täheldatud ka teaduse ja ühiskondliku mõtte sfäärides.

Kõrvalekaldumises, erisuses on sageli jõu allikas; see puudutab paljusid teisigi vähemusrühmi peale homoseksualistide. Kuid ameerika kirjanik George Steiner vist ei eksi, tõstes kaks vähemusgrupeeringut teistest tähtsamaks; "Juutlust ja homoseksualismi (eriti nende kokkulangemisel nagu Prousti ja Wittgensteini puhul) võib pidada lääne urbanistliku modernismi kaheks tähtsamaks allikaks."

Platonist inkvisiitoriteni.

Kreekas on kõige selle juured, mida oleme harjunud nimetama lääne kultuuriks. Paljud neist, kes uhkelt nimetavad end kreeka kultuuri järglasteks, kardavad ja salgavad oma pärandi maha, kui jutt läheb kreeka ühiskonna seksuaalmoraalile. See, et homoseksuaalsed suhted - otse ühiskondliku institutsioonina - olid olulisel kohal kreeka ühiskonnas, on fakt, mida meeleldi halvustatakse või koguni eitatakse ja püütakse unustada.

Victoria-aegne Platoni tõlkija Jowett, kes püüdis veenda end ja ühiskonda selles, et kõik filosoofi viited homoseksualismile olid ainult retoorilised kujundid, pole sugugi erand.

Paljud kultuuriinimesed on esitanud oma head mainet kaotamata Jowetti kinnituste sarnaseid rumalusi, kui kõne all on olnud homoseksualism. Neid lugupeetud valetajaid esindab hästi ajalookirjutaja Leopold von Ranke, kes ütles renessansiaja Itaalia kohta: "Keegi ei või pidada tollast Itaaliat parandamatult haigeks, aga kindel on, et ta kannatas tõsiste taudide käes! Pederastia, mis ulatas noorte sõduriteni imes kogu eluenergia."

Ranke-sarnane moralist oli ka tema kaasaegne, nö teadusliku sotsialismi vaimseks isaks kuulutatud F. Engels, kes - nii suur ateist, nagu ta oli - tõi oma homofoobia toeks isegi kreeka jumalad: "[Kreeka mehed] häbenesid näidata mingisugustki armastust oma naiste vastu ja lõbutsesid, pühendudes kõikvõimalikele armuseiklustele hetääridega; kuid naise alandamine maksis omakorda kätte meestele ja alandas neidki sedavõrd, et nad langesid pederastia jälkusse ja teotasid Ganymedese muistendiga nii oma jumalaid kui ka iseennast."

Ometi oli homoseksuaalne käitumine kreeka argipäeva iseloomulik joon mütoloogiast alates. Näiteks annavad Platoni teosed hea pildi homo- ja heteroseksuaalsetest suhetest kreeka ühiskonnas.

Meeste kultuur oli biseksuaalne: ei olnud vahet, kas meessoost luuletaja armastatu oli samast või teisest soost. Naistevahelistesse suhetesse seevastu paistavad olevat positiivselt suhtunud naissoost luuletajad, kellest tuntuim oli Sapho Lesbose saarelt. Kirik on tema teoseid kaks korda põletanud, nii et neist on järel vaid umbes 1/4, teistelt lesbilistelt luuletajatelt ei sedagi. Koos kreeka kultuuri omaksvõtmisega ei muutunud Roomas olukord võrdõiguslikumaks - lesbilisi suhteid esineb kõigepealt kurtisaanide kujutamisel.

Kreeka kultuurimõju omaksvõtt sünnitas Roomas moraalseid vastuolusid. Vabariigijärgne puritaanlik põllumajandusühiskond mõistis hukka vabade meeste vahelised homoseksuaalsed suhted - orjadega võis igaüks toimida, nagu tahtis - kuigi otsesest seadusest pole teated meieni jõudnud. Kuid vabariigi lõpuaegadel kujutati kirjanduses juba homoseksuaalseid suhteid vabade hulgas. Keisririigi algusaegadest võib ühena paljudest mainida Petroniuse Satyriconi..

Seksuaaltabud ümbritsesid Kreekat ja neil oli oma roll kreeka kultuuri mõjudes. Rooma keisririigis rahulduti rahatrahvi määramisega, sedagi ainult vabana sündinud poisi vägistamise eest, samas uputasid mitmed germaani hõimud oma homoseksualistideks osutunud liikmed sohu. Tollase Euroopa teise suure hõimurahva, keltide keskel oli homoseksualism lubatud ja vastuvõetav. Germaanlaste võit ja keltide häving hakkas märkimisväärselt mõjutama homode olukorda läänemaailma kultuuris.

Ajal, mil Roomas jäid vanad tabud üha enam seaduse kustunud kirjatäheks, said riigi idaosas Efesose linnas mõjukaks kaks meest, kelle tegevusest sündisid uued, päris meie aega mõjutavad tabud. Üks oli apostel Paulus, kes kuulutas, et homoseksualistidel pole pääsu taevariiki, teine jällegi arstiteaduse vaimne isa Soranus, kelle arvates homoseksualist ei või olla tark. Soranusest alguse saanud teooria avaldab veel tänapäevalgi arstiteaduses tugevat mõju, kuigi aegapidi on ta kaotamas oma positsioone. Pauluse käsitlus omakorda sai ristiusu riigiusuks muutudes seaduse jõu. Tollal avastati vanad Rooma seadused uuesti, kuid karistusi tugevdati tunduvalt.

4. sajandi lõpust alates kehtestati meestevaheliste homoseksuaalsete suhete karistuseks surm tuleriidal. Ida-Euroopa keisri Justianuse kriminaalkoodeksis (538. a) lisati homoseksualismi karistatavusele usulisi ja ateriaalseid põhjendusi - seaduseandja ähvardas rahvast näljahäda, maavärisemise katkuga, kui homoseksuaalset käitumist ei keelustata. Ja neidsamu põhjendusi esineb õiguteaduslikus kirjanduses 17. sajandini.

Järgmise saja aasta jooksul järgiti seadust täht-täheit siis, kui see oli otstarbekas - sageli selleks, et hävitada poliitilisi vastaseid (nagu mõnel maal veel tänapäevalgi). Mõnedes õukondades ja kloostrites oli homoseksuaalne eluviis heaks kiidetud ja see peegeldub ka tolle aja luules - varasest keskajast on teada ju üks lesbiline trubaduurgi.

Karl Suure riigis halvenes homoseksualistide olukord 9. sajandit. Ilmselt homofoobiat põdenud diakon Benedictus, kelle koostatud seadustekogu pidi tuginema frangi kuningate varasemate seadusekasutusele, koostas hulgaliselt homosid süüdimõistvaid seadusetekstide võltsinguid, nii leidlikke, et neid ei märgatud enne kui tuhande aasta pärast.

Ristisõdade ajal läks asi veel hullemaks. Rünnakute raskused otse nõudsid süüdlaste leidmist. Vaevalt oli paljas juhus, et homoseksualistidest said patuoinad kohe pärast seda, kui organiseeritud antisemitismi esimesed lained olid uputanud mõned Euroopa juudiühiskonnad verre. Antisemitism ja ühiskondlik homofoobia on sellest ajast alates väga sageli kõrvuti esinenud.

Ajastu eelarvamused peegelduvad ka keskaja kirjanduses: Dante "Jumalikus komöödias" on paljud puhastustutes põlejad homoseksualistid ja samas ka kirjaniku isiklikud poliitilised vastased.

Teravam ja otse meie aega ulatuv pööre homoseksualistide olukorras toimus 15. sajandi lõpul, kui kaks inkvisiitorit koostasid halvamainelise "Malleus Maleficarumi", "Nõiavasara". See teos oli inkvisitsioonile rikkalikku tegevust pakkuv pattude register, kus kõige erinevamates üksikisiku ja ühiskonna kannatustes väideti süüdi olevat homoseksualistid, ketserid, naised üldse, "nõiad" ja kiriku poolt ainsast lubatud ühinemisasendist kõrvalekalduvad heteroseksualistid.

Renessansiajal ei paranenud homoseksualistide olukord seaduseandjate ees sugugi, kuid seaduste rakendamine muutus harvaks, jäädes sõltuvaks ainuüksi poliitilisest otstarbekusest.

Teisiti poleks see saanud ollagi.

Biograafilise käsiraamatu autor Aretino tõdes, et kui taevaste viha peaks tabama kõiki neid, kes harrastavad loomuvastaseid kuritegusid, ei oleks Itaalias varsti enam kõrgesti harituid ega aristokraate.

Antiigiharrastuse ja uusplatonismi abil vabaneti eelmiste sajandite kitsastest seksuaalnormidest. Paljud tolle aja tuntumatest kunstnikest olid homoseksualistid, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo, Christopher Marlow, ilmselt ka William Shakespeare. See ei jäänud kajastumata ka nende töödes.

Chrisopher Marlow' kohta on öeldud, et ta tõi homoseksualistid ja nende elu esimest korda pärast antiiki kirjandusse. Marlow' "Edward II" on esimene uue aja kirjandusteos, kus kahe mehe vaheline erootiline suhe on keskseks teemaks. Marlow' ei toonud kirjandusse ainult teemat, vaid tegelikult teatud põhitüübi: näidendis esinev promiskuiteet ja esteetilis-erootiline eluviis on jooned, mis on tuttavad paljudest hilisematest homode kirjeldustest kirjanduses.

Ka Shakespeare'i näidendites on palju viiteid meestevahelistele suhetele. Vaidlus selle üle, kas kirjaniku sonetid olid kirjutatud mehele või naisele, osutub asjatuks: ta kirjutas mõlemale. Aga Shakespeare'i teatris on homoseksualist midagi täiesti loomulikku.

Vabameelset õhkkonda ei olnud aga kauaks. Usupuhastuse ja selle vastaste vaheline võitlus soosis dogmatismi mõlemal poolel. Katoliiklikus maailmas oli oluliseks pöördekohaks 1552. a toimunud Trento kirikukogu. Seadusi hakati jälle tõlgendama tähttähelt, reformiste ja vabamõtlejaid hakati üha sagedamini süüdistama homoseksualismis ja nii mitmelgi korral viisid need süüdistused tuleriidale.

Ka protestantlikus maailmas elati "Malleus Maleficarumi" pärandi vaimus, just nagu humanismi ja usupuhastust poleks kunagi olnudki.

Antiigiharrastus, valgustusfilosoofia

17. sajandil sidusid võimukandjad homoseksualismi tihti revolutsioonilise mõttega - Prantsuse kiriklikes ringkondades viis mure homoseksualismi "laienemise" pärast süüdlase otsimiseni. Leiti Michel de Montaigneja tema "Esseed".

Osa homoseksualiste kaotas elu tuleriidal. Ainult õukondades oli homoseksualism mingil moel kaitstud tagakiusajate eest (isegi homoseksualistide vihkajana tuntud Louis XIV kaitses oma õukonna liikmeid, kuigi laskis tuleriidal põletada kaks homoseksualismis süüdimõistetud kirjanikku).

Sajandi kuulsaim homoseksualistide kohtuprotsess korraldati prantsuse kirjaniku Theophile de Viau' üle.

Kultuuriringkondades tekitas see samasugust kõmu kui Oscar Wilde'i süüdim6istmine kolmsada aastat hiljem. De Viau jäeti küll ellu, kuid ta suri nagu Wilde'gi vangistuses.

18. sajandil sai alguse areng, kust viib otsene joon - kuigi läbi paljude takistuste - tänapäeva homode kodanikuõigusliikumisteni.

Valgustusfilosoofia andis homoseksualistidele tagasi nende inimõigused.
David Hume nägi, et seksuaalsete keeldude taga ei olnud ei Jumalat ega loodusseadusi, vaid lihtsalt poliitiline otstarbekus.
Voltaire omalt poolt tõdes, et "homoseksualismi eest, eeldades, et see ei toimu sunniviisiliselt, ei hakata karistama seadusega, kuna see ei solva ühegi inimese huve."

Holbachi arvates polnud küsimus ainuüksi ühiskondliku õigluse elluviimises. Ta ütles: "Küsitledes asju ilma eelarvamusteta hakkame märkama, et enamik norme, mida usk ja sellega liituvad fanaatilised ja üleloomulikud moraalisüsteemid inimestele esitavad, on niisama kummalised kui võimatud tegelikkuses teostamiseks.

Kui inimestelt võetakse kirg, keelatakse neil olla inimene; kui tugevat fantaasiat omaval inimest õhutatakse vaigistama oma soove, õhutatakse teda tegelikult muutma oma kehaehitust, lastakse verd voolata vastupidi..."
Viimane homoseksualistide tuleriit süüdati Prantsusmaal 1784. a, kuid juba seitse aastat hiljem, 1791. a tõstis Suur revolutsioon homoseksualistid samale astmete heteroseksualistidega.

Paljud Suure revolutsiooni saavutused langesid nelisada aastat hiljem restauratsiooni ohvriks, ometi mitte homode põhiõigused. 1810. a valminud "Code Napoleon", keisri nime kandev kriminaalkoodeks, sai suunanäitajaks võrdsusele rajatud seadusandlusele ja selle põhimõtted võeti omaks tollal Prantsusmaa mõjupiiridesse kuulunud maade seadusandlustes: nii romaani maades kui kõige lähemates kui ka mõnedes Saksa riikides.

Briti saartele ei pääsenud Suure revolutsiooni aated nagu Napoleoni väedki. Paljud tolle aja kultuurilukku jäänud tuntud isikud olid homoseksualistid, kuid see ei anna alust oletada ühiskonna sallivust nende suhtes. Kui kuulujutud muutusid väljakannatamatuks, põgenesid paljud noored aadlikud Itaaliasse, erandiks Kreeka vabadusvõitlusega ühinenud lord Byron.

Kodupaigaga kammitsetud vaesemad ühiskonnakihid jõudsid seevastu sageli kohtu ette ja ega surmanuhtluski olnud harv.

18. ja 19. sajandi salongides kasutati nagu renessansiajalgi homoseksualisimi varjunimena Itaalia ja Kuuba harrastust.
Ajastu kuulsaim antiigiuurija Johann Joachim Winckelmann mõrvati Triestis 1768. a nagu Pier-Paolo Pasolini kakssada aastat hiljem Ostia rannaliival. Kuriteo motiiviks oli raha; tegu oli niisiis röövmõrvaga. Aga et oma veretööd kergemana näidata, väitis mõrvar, et ohver oli püüdnud talle "läheneda" - selle väitega tahtis mõrvar ilmselt leida kaastunnet, näidata oma tegu vastuvõetavamana.

Ja üle kahesaja aasta hiljem varjas Pasolini mõrvar end samade seletuste taha, mille taustaks on arusaam homodest kui ühiskonna lindpriidest.

Lihtsas ümbruses kasvanud Winckelmann purustas oma surmaga homoseksualismiga tol ajal ja veel tänapäevalgi liitunud pettekujutiuse, nagu oleks see kõrgemate klasside pahe ja seetõttu talutav nagu nende muu amoraalsuski.

Goethe järelehüüdu Winckelmannile võis lugeda kui väljaastumist homode õiguste eest. Oma surmaga suurt tähelepanu pälvinud Winckelmann äratas paljude teadvuses esimest korda mõtte, et homoseksualism on hoopis midagi muud kui kõigest küllastunud ja degenereerunud pururikaste lõbustusviis.

Valgustusfilosoofia avas uksed ka naiste võrdõiguslikkuse eest peetavale võitlusele.

Tärkav feminismja naistevaheliste homo- seksuaalsete suhete tunnustamine ühinesid juhuslikult inglanna Mary Wolistonecrafti puhul. Romaanis "Mary, a Fiction" (1788) kasutas ta uue ajastu esimese kirjanikuna lesbilist teemaringi; teos "Vindication of the Rights of Women" (1798) nõudis naistele samu õigusi kui meestele.

Kuigi lesbilisust, samuti ka meeste homoseksualismi kirjeldavaid raamatuid oli ilmunud 17, ja eriti 18. sajandil enne Wollstonecraftigi, oli see rohkem ajastu erootiline underground - kirjandus, mille tähendus ja mõju piirdus eelarvamusteta, pornograafiat harrastava kõrgklassiga.

Kõrvalekaldujaid põhigruppide maailmas

Visandades läänemaade kultuurilugu homoseksualismi vaatenurgast on 19. sajand paljuski samasugune tagasiminek kui renessansi ja valgustusajastu vahele jäänud periood.

Eelmine ajajärk oli kapitalismi, järgmine industrilismi läbimurde ja stabiliseerumise aeg.
Esimesel tõusva, teisel perioodil võimul oleva klassina ehitas kodanlus ühiskonna põhigruppide ümber majandusliku heaolu, luues sellest elulaadist teistelegi ühiskonnaklassidele kohustusliku normi. Normist kõrvalekaldujaile leidus eluruumi vaid nende ühiskondlike rühmituste hulgas, kuhu kodanluse vahetu kontroll ei ulatunud - peamiselt kõrgkiassi ja kunstnike seas.

Kuigi vormiline võrdsus seaduse ees ei tähenda sugugi tõelist ühiskonna võrdõiguslikkust, on ometi nähtav, et Euroopa - Põhja-Ameerika maailm jagunes "Code Napoleoni" järgi sellisteks maadeks, kus homoseksualistide inimõigusi tunnustati, ja piirkondadeks, kus möödunud aastasadade klerikalismi ja ebausu jäänuseid kasutati ühiskondliku rõhumise abinõuna, just nagu valgustusfilosoofiat poleks kunagi olnudki.

Sajandi lõpupoolel on homoseksuaalset ainestikku kirjanduses vähe - suuremateks eranditeks on kaks ameerika luuletajat Walt Whitman ja Emily Dickinson, kelle luules esinev selge oma sugupoole eelistamine jäi mõnelgi kaasaegsel märkamata, nagu ka hilisemate aegade kirjandusuurijaid pole sageli selgitanud seda peent, mõistmise seisukohast ehk siiski keskset seika.

Kõige selgemaks homoseksualismi peegelduseks Whitmani loomingus on peetud kogumikus "Leaves of Grass" (esimene versioon 1855) sisalduvat "Calamus"-tsüklit. Esimene kriitik, kes taipas Whitmani armastuslüürika alust, oli tema kaasaegne britlane John Addington Symonds. Symonds kirjutas ka Whitinani eluloo, kuid olles kirjavahetuses luuletajaga, täheldas ta, et see polnud sugugi valmis avameelselt homoseksualismist kõnelema: "Julgen loota, et neid lehekülgi ["Calamus"-tsükkel] kunagi isegi ei mainita [niisuguses] seoses, mis võimaldaks neisse ebanormaalse sisu liitmist, millest ma ei ole võinud unistadagi ja mida ma pole soovinud, sisu, mida ma ei saa heaks kiita ja mis on sügavalt paheline."

Sotsiaalne hirm sundis Whitmani toimima ebajärjekindlalt ja mõnikord ebaausaltki - on luuletusi, mille algupärane "he" on lõplikus versioonis muutunud "she"-ks. Kompromissidele ja paljastamishirmule vastukaaluks on teose "Democratic Vistas" osad, mis on enamasti lähedased sada aastat hiljem tekkinud gay-lib-liikumise avaldustele: "Paljud ütlevad, et see on vaid uni ega nõustu minu arusaamadega; aga mina ootan usaldavalt aega, mil läbi Ameerika lugematute kuuldavate ja nähtavate ilmalike taotluste hakkab jooksma nähtamatu koe sarnane mehise sõpruse niit, täis kirge ja armastust, puhtust ja veetlust, kõige võimsamana ja eluaegsemana, tugevamanagi, kui võidakse kujutleda täna, mitte ainult indiviidide olemust mõjutavana, neisse ennenagematut tunnet, jõudu, kangelaslikkust ja puhtust tuues, vaid selgesti üldist poliitikat mõjutades.

Kui Whitman oli väheselgi määral avalik võitleja, erand 19. saj homoseksuaalsete kirjanike hulgas, siis Hans Christian Andersen oli kannataja, madala enesehinnangu personifikatsioon.

Hans Christian Andersen oli oma muinasjutu väike merineitsi: jutu kirjutas ta siis, kui tema sõber Edward Collin teatas oma abiellumisest.

Anderseni eluloos ütleb Signe Tolsvig: "Ta oli ise too merineitsi, kes püüdis võita enesele armastatu, kättesaamatu, sureva printsi, kuigi ta ise oli leidlapse, orjana, väljaspool asuvana äärmiselt ebasoodsas seisukorras... Ta kaotas printsi ... End siinkohal feminiseerides tunnustas Andersen oma nõrkust."

Andersen on suurepärane näide kirjanikust, kes ise on homoseksualist, kuid ei käsitle homoseksualismi otseselt üheski teoses - ja ikkagi peegeldab kogu tema looming omaenda homoseksualismile tuginevat enese ja maailma tundmist. Kõrvalisus, väljaspoolsus on Anderseni lähtekoht ja nii väike merineitsi, tinasõdur kui inetu pardipoegki on kõik ühe ja sama situatsiooni peegeldus.

Rõhuv paljastamise oht sundis Anderseni vältima kõiki lähedasi meessuhteid Kodu-Taanis;
püüdes kohaneda ühiskondlike normidega pidi Andersen (kes eriti ei armastanud lapsi) alistuma aseksuaalse muinasjutuonu rollile.
Nii ta püüdiski võimalikult palju rännata, põgeneda koduümbruse ahistusest. Sihiks oli enamasti Itaalia nagu mõnel teiselgi selle aja tuntud homol - Itaaliast otsisid inimlikkust nii Wilde, Tshaikovski kui ka relvatööstur Friedrich Krupp.

Nagu Wilde mõned aastakümned hiljem otsis Andersen enesekaitseks tuge vürstide soosingust, märkamata sugugi, et ajastu revolutsioonilised tunnusjooned juhtisid paratamatult ühiskondlike murrangute suunas, kus kaitseks ei jätkunud enam kuningate ja aadlike armust.

Suure sajandi kodanlus tunnustas Anderseni, teadmata ilmselt, mida luges. Emily Dickinsoni tembeldas ta üksikuks armastusest ilma jäänud vanapiigaks - see tõlgendus on jäänud kirjanduslukku meie ajani. Whitmanit kodanlus võõrastas, vaid vabameelsemad suutsid heaks kiita selle uue, oma ajast ees oleva, vabadust ihkava ja vastutustundliku moraaliavalduse.

Balzac oli sajandi tähtsamatest kirjanikest ainus, kes kujutas homoseksualiste eelarvamustevabalt ja varjamata.
Klassikaline kuju Balzaci suurel freskol tolle ajastu Prantsusmaast on mõistvalt kujutatud Vautrin.

Lesbilistele suhetele jättis 19. saj kodanlus sama vähe ruumi kui meestevahelisele armastusele - olgugi et seadustes ei peetud lesbilisust kriminaalseks, sagedasti seetõttu, et seda ei peetud võimalikuks.

Kirjanikud, sealhulgas ka alaväätuslikuks peetud naised, tundsid inimloomust sageli paremini kui seaduseandjad.
Jeannette Foster on uurinud lesbilisuse esinemist 19. saj kirjanduses. Tema seisukohad on huvitavad - seitsmeteistkümnest kirjanikust pidas seitse lesbilisust kuriteoks, teiste hulgas Eaudelaire, Strindberg, Coleridge; seitse tegi seda kaudselt, väites, et homoseksualism viib mõrvade ja enesetappudeni ning üldse kõikvõimalikku hukatusse.
Ja vaid kolm - Pierre Louys, Theophile Gautier ja Paul Verlaine - suhtusid sellesse sallivalt.

Mäss Freudi varjus

15. mail 1897 algas homoseksualistide organiseeritud võitlus kodanikuõiguste eest. Sel päeval asutas saksa arst Magnus Hirschfeld koos sõpradega Berliinis WHK-nimelise (Wissenschaftlich-Humanitares Komitee) organisatsiooni, mis mõjutas üle 30 aasta seksuaalpoliitilist diskussiooni Saksamaal ja mujalgi Euroopas. Üksikuid julgeid võitlejaid oli muidugi ka teistes maades, kuulsaimad neist briti kirjanik John Carpenter ja psühhiaater Havelock Ellis.

Kõige rohkem mõjutas homode positsiooni ühiskonnas, seda pilti, mis ümbritseval keskkonnal homodest oli, nende kaasaegne Viini psühhiaater Sigmund Freud.

Freud ütles lahti 19. sajandil võimutsenud teooriatest, mille järgi loodus asetab sugulisele läbikäimisele eesmärke, mistõttu "mittetootlik" seksuaalsuhe on "loodusevastane".
Samuti hülgas Freud arusaamad homoseksualismist kui haigusest, pahest ja moraalsest langemisest.
Ta pidas inimesi oma põhiolemuselt biseksuaalseks, kuid arvas, et homoseksualism on keskkonna poolt põhjustatud arengupeetus, mis tähendab, et tegu on seksuaalselt alaväärsema käitumisega.

Teiselt poolt tasandas Freud kahtlemata teed homoseksuaalsele kodanikuiõigusliikumisele: just Freudi mõjul lõid kõikuma arusaamad seksuaalsusest kui tabudega blokeeritud eluvaldkonnast. Selle muutuse laine on pühkinud teelt ta enese lähtekohad, kujundanud kultuurimaastiku otsustavalt ümber ja loonud miljöö, milles on arenenud uued realistlikud seksuaalarusaamad, vabad möödunud sajandite ballastist.

Homoseksualistide kodanikuõigusliikumise pikk tee on mitmes suhtes paralleelne võitlusega naiste õiguste eest, kuigi ajaliselt on see protsess naiste emantsipatsiooniliikumisest hilisem.

Alles 1970ndail aastail astusid homod - ja ka siis ainult mõnel maal - välja niisama julgelt ja samal viisil enesesse ja oma üritusse uskudes nagu inglise naisõiguslased (sufrazhetid) sajandi algul.

Pole sugugi juhuslik, et vabanemissajandil tungis lesbilisus kultuuri meestevahelistest suhetest kiiremini. Osaliselt seletub see asjaoluga, et lesbilisuse aktsepteerimine kuulus tõusva feministliku liikumise programmi.

Algul ilmus lesbilisus kirjandusse sotsiopsühholoogilise uurimisobjektina (meenutagem või Emile Zola "Nana'd", 1880). "Nana" arenguliin on jätkunud juba sada aastat, selle kõrval on üha laienenud emantsipeerunud, teadlike lesbiliste kirjanike looming.

Zola ei olnud ainuke lesbilisusest huvitunud sajandivahetuse klassik. Henry James avaldas 1885. a teose "The Bostonians" ("Bostontased").
Kirjanik jõudis tasapisi klassikuseisusse, aga selle raamatu uut trükki tuli oodata koguni 60 aastat. Isegi 20ndatel aastatel avaldatud James'i 29köitelisse kogutud teoste sarja ei peetud seda kõlbulikuks, põhjuseks lesbilise suhte keskne osa teoses.

Pierre Lowys omakorda üritas oma kahes luutekogus "Chansons de Bilitis" (1894) ja "Aphrodite" (1896) kujutada lesbilisi suhteid antiikaja Kreekas ja Aleksandrias.

Lesbikirjanduse läbimurde teostasid siiski naised. Keskne osa oli siin mõnedel sajandivahetusel Pariisi elama asunud ameerika emigrantidel. Osa neist prantsustus täiesti, nagu näiteks pea üksnes prantsuse keeles kirjutanud Natalie Clifford Barney ja Renee Vivien. Renee Vivieni on nimetatud selle sajandi alguskümnendite prantsuse luule parimaks vormimeistriks. Natalie Clifford Barney oli väheproduktiivne, aga kirjandusliku salongi perenaisena on ta kirjandusse jälje jätnud. Ennekõike on ta jäänud elama paljude, nii prantsuse kui ka ameerika kirjanike teoste tegelasena.
Teatavasti vaid George Sandi järgi on kirjanikud loonud rohkem naistegelasi.

Clifford Barneyst kuulsam Pariisi salongi perenaine ja lesbilise kirjanduse klassik oli ameeriklanna Gertrude Stein. Steini varane lesbilisi suhteid käsitienud romaan "Things As They Are" (1903) avaldati siiski alles pärast autori surma 1951. a.
Ka Ühendriikides sünnitas naiste armastus juba sajandivahetusel tugevat luulet, nimekad kirjanikud olid nt Amy Lowell ja Edna St. Vincent Millay.

Sajandi alguse romaanikirjandusse tõi lesbilisuse naise vaatekohast prantslanna Colette osaliselt autobiograafilise sarjaga "Claudine". Colette'i kõige kuulsam seda teemat käsitlev teos oli hilisem "Le pur et l'impur" (1932, "Puhas ja ebapuhas"), mille siirust on võrreldud Gide'i ja Prousti teoste omaga.

Paljud juba unustatud prantsuse ja saksa kirjanikud käsitlesid sajandi alguskümnendeil oma teostes lesbilisust. Ometi on ka klassikuid, nt Franz Wedekind ja Heinrich Mann, kelle teostes juba enne Esimese maailmasõja murrangut esines lesbilist temaatikat.

Esimese maailmasõja järgse saksa lesbilise kirjanduse hulgas tunduvad kaks teost olevat eriti tähelepanuväärsed: Anna Elisabeth Weirauchi kolmeosaline "Der Skorpion" (1919- 1921, "Skorpion") ja Christa Winsloe internaadimiljööd kujutav "Das Kind Manuela" (1933, "Laps Manuela"), mille järgi autor oli juba aasta varem ise teinud filmi "Mädchen in Uniform" (1933, "Mundris tüdrukud").

Anglosaksi proosas oli lesbilisus õige haruldane enne 1915. aastat, kui D. H. Lawrence oma teoses "The Rainbow" ("Vikerkaar") selle teema välja tõi. Lawrence suhtus lesbilisusse eitavalt nagu ka Clemence Dane, kes kaks aastat hiljem teemat laialdaselt käsities koolimiljööd kujutavas sadismist nõretavas romaanis "Regiment of Women" (1917, "Naiste rügement").

Lesbilisust puudutavaid teoseid avaldati 1920ndail aastail juhuti nii inglise keelealal kui ka Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimesele maailmasõjale järgnenud seksuaalse vabanemisega sündis Prantsusmaal ja Saksamaal, eelkõige pealinnades, nii lesbide kui ka homode subkultuure kõige erinevamatel tasanditel; see peegeldus kirjanduses, filmis, teatris ja ka estraadimuusikas.

Lesbiainelise kirjanduse raskuspunkt paistab tagantjärele uurides kahekümnendail aastail olevat siiski Inglismaal. Kõige selgemini ilmnes see 1928. aastal, kui avaldati neli tähelepanuväärset romaani.
Virginia Woolfi "Orlando" on omamoodi androgüünlik kelmiromaan, mille peategetane elab igavesti noorena sadu aastaid, vahetades sugupoolt vastavalt olukorrale. Compton MacKenzie' "Extraordinary Women" ("Ebaharilikud naised" kirjeldab lesbide kolooniat Capri saarel, Elizabeth Boweni "The Hotel" omakorda kahe erinevas eas naise suhet Rivieras asuva hotelli miljöös. Selle aasta raamatuist oli kõige realistlikum ja väljakutsuvam Radclyffe Halli "The Well of Loneliness" ("Üksinduse allikas"), lesbilise naise elulugu, milles autor selgelt asetus oma peategelase poolele. Nii korrildatigi Halli raamatu vastu kohtuprotsess ja selle levitamine keelati Inglismaal juba samal aastal.

Sajandivahetuse ja 30ndate aastate vahelise perioodi kesksetest kirjanikest oli D. H. Lawrence oma suhtumises homoseksualismi ilmselt kõige freudilikum. Tema paljudes teostes peegeldub homoerootiline atmosfäär, aga tasakaalus inimsuhted on neist kaugel. Naised on alistamise jaoks, naistevaheline intensiivne sõprus on kurjast ja mehed omakorda ei söanda avalikult tunnistada homoseksuaalseid tundeid. Seega kuulub omal ajal liberaalse ja julge kirjaniku maine saanud D. H. Lawrence nende psühhoanalüüsi ajajärgu autorite hulka, kes nii feministide kui homode liikumise seisukohalt vaadates esindavad põhiliselt sedasama tagurlikkust, mida viktoriaanlik maailmgi. Nende modernism jääb pinnapealseks, sest nad vaid valgustavad patriarhaalseid võimusuhteid, üritamatagi neid muuta.

Seevastu hõgus muutmistahe sajandi alguse prantsuse kirjanduses, omandades kõige teravama kuju Andre Gide'i loomingus. Gide'i kogu loomingut mõjutab vaatenurk, mis tal homoseksualistina tuli omaks võtta. Gide kuulub nende kirjanike hulka, kelle loomingut ei ole võimalik eraldada tema enda seksuaalsest suundumusest, kui ta ka ei oleks kirjutanud ridagi oma või teiste homoseksualismist.

Gide siiski kirjutas. Homoseksualisti identiteet kordub teemana Gide' varases loomingus, keskseks sai see kahes 20ndate aastate teoses, nimelt "Les fauxmonnayeurs" (1925, "Valerahategijad") ja "Si le grain ne meurt" (1926, "Kui nisutera ei sure").
Neile raamatuile oli eelnenud "Corydon" (1924), algselt juba 1911. a kirjutatud kõne homoseksualistide võrdõiguslikkuse kaitseks. "Corydon" oli kutse avalikule arutelule. Gide otsustas ta avaldada protestiks selle vastu, kuidas Marcel Proust käsitles homoseksualismi oma sarja "A la recherche du temps perdu" ("Kadunud aega otsimas") osas "Sodome et Gomorrhe" (1922). Ise pidas Gide "Corydoni" elu lõpuni oma kõige tähtsamaks raamatuks.

Prousti romaanisarjas esineb arvukalt homoseksualiste, nii mehi kui naisi, pea- ja kõrvaltegelasi erinevatest ühiskonnakihtidest. Osa raamatu heteroseksuaalsetest suhetest olid algselt homoseksuaalsed. Hirm ühiskondliku surve ees viis selleni, et raamatu lõplikus versioonis sai Albertist Albertine.

Homoseksualistid on Prousti maailmas tõrjuva ja mõistmatu ühiskonna ohvrid, kes on sunnitud teesklema ja omaks võtma valesid rolle, millega sageli liitub groteskseid toone. Prousti käsituse järgi olid homod naise ja mehe vahevormid, mingid vaimsed hermafrodiidid; tema arusaamade taustaks olid mõtted, mida Platoni "Peos" esitas Arhistophanes üheltpoolt homoseksuaalse, teiseltpoolt heteroseksuaalse armastuse kohta.

Sellest, et "A la recherche du temps perdu" vaevalt parandaks homode seisu korda, näib Proust olevat täiesti teadlik. Oma kirjas Gide'ile ta tõdeb: "Kahjuks on pürgimus olla objektiivne põhjuseks sellele, et mu raamat äratab erilist viha.
Kolmandas osas, kus monsieur de Charles etendab tähtsat osa, hakkavad homoseksualismi vihkajad kujutatud stseene jälestama. Ka teised lugejad ei ole sugugi õnnelikud nähes, et nende meheideaal kasvab välja naiselikust loomusest."

Kolmandaks maailmakuulsaks prantslaseks, kelle loomingus ja elus homoseksualism keskset osa mängis, oli Jean Cocteau. Cocteau'd on nimetatud sajandi alguskümnendite suureks kultuurisuunajaks. Miski ei olnud talle võõras, olgu jutt siis kirjandusest, kujutavast kunstist, teatrist, filmist või balletist. Seal, kus Gide'il oli lähtekohaks enese uurimine, Proustil kaduva maailma arvukad vormid, lähtus Cocteau meie kultuuripärandi põhimüütidest. Nii kunstis kui elus olid müüdid Cocteau'le suunav jõud, kusjuures armastus ja surm käisid sageli käsikäes.

Jean Cocteau' autobiograagiline "Le Livre Blanc" (1928, "Valge raamat") on selle sajandi homoseksuaalse erootilise kirjanduse kuulsamaid teoseid. Cocteau' tähtsust homoseksuaalsele kultuurile ei saa siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele alistumatu eluv

Jean Cocteau' tähtsust homoseksuaalsele kultuurile ei saa siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele alistumatu eluviisiga murdis Cocteau Gide'i kombel tabusid.

Ka saksakeelses kirjanduses on paljude klassikute loomingus nähtaval kohal homoseksuaalne ainestik.
Esimesena käsitles teemat Robert Musit Freudi mõjutustega internaadikujutuses "Die Verwirrungen des Zöglings Törless" (1906, "Kasvandik Zöglingi eksikäigud"). Thomas Manni "Der Tod in Venedig" (1913, "Surm Veneetsias*") annab kaasaelamisega pildi enesediskrimineerimisest, oma mina mahasurumisest.
Stefan Zweigi novell "Verwirrung der Gefühle" (1926, "Tunnete segadik") kujutab realistlikult homoseksuaalse ülikooliprofessori saatust 1880ndate aastate väikelinnas väljapressimiste, arreteerimiste ja politseikartoteekide võrgus.

Kõige modernistlikum tolle aja saksakeelsetest kirjanikest näib olevat Heitnito von Doderer, Prousti ja Gide'i kõrval esimesi nii naiste kui ka meeste homoseksualismi käsitlenud kirjanikke.
Von Dodereri "Jutta Bamberger" (1923-1924) kujutab emantsipeerunud, iseennast aktsepteerivat homoseksualisti. Teos jäi siiski katkendlikuks ja oli sellisenagi avaldatav alles 1968. a.

Kahekümnendate aastate saksa noorte kunstiinimeste hulgas purustati nii usulisi, poliitilisi kui seksuaalseid tabusid meelsasti niihästi teatrilaval kui trükisõnas. Aastakümne noortest kirjanikest kaldus homoseksuaalse ainese poole kõige selgemini Klaus Mann, kuigi enesepiinamine viis mõnikord ka homoseksuaalsete suhete varjamisele heteroseksuaalsete taha.

Esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad filmid sündisid just Saksamaal. Richard Oswaidi "Anders als die Anderen" (1919, "Teisiti kui teised") oli WHK (Teaduslik-Humanitaarse Komitee) valgustustööga seotud näidendfilm, mille peategelaseks oli väljapressimise ohvriks langenud maailmakuulus viiuldaja. Samal ainesel põhineva uue versiooni nimi oli "Gesetze der Liebe" (1927, "Armastuse seadused"). Teised märkimisväärsed kahekümnendate aastate homoseksuaalsed filmid olid Carl Th. Dreyen "Mikael" (1924), G. W. Pabsti esmakordselt lesbisid ekraanile toonud "Die Büchse der Pandora" (1929, "Pandora laegas") ja Christa Winsloe "Mädchen in Uniform" (1932, "Vormis tüdrukud").

Kolmekümnendate aastate algus tõi kaasa kultuuriatmosfäägri järsu muutuse. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järgsel Saksamaal sattusid homod koonduslaagrisse võrdselt natside poliitiliste vastaste, mustlaste ja juutidega, homoseksualismi käsitlenud kirjandus, nii teaduslik kui ka ilukirjandus, keelati ja hävitati. Freud ja tema õpilased sattusid keelatud raamatute nimekirja.

Oktoobrirevolutsiooni järel suhteliselt vaba ja eelarvamusteta seksuaalpoliitikat järginud N. Liit võttis natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ühel ajal omaks järsult vanameelse suhtumise perekonna- ja seksuaalküsimustesse. Ja täpselt nagu Saksamaal kuulutati ka Nöukogude Liidus vaenlasteks nii Freud kui homod.

Võitlev kultuur, integratsiooni võti

Sõdadevahelisel ajal andis kogu anglosaksi keelealal tooni tagasihoidlikkus ja äärmine ettevaatlikkus, iseäranis meestevahelise armastuse kujutamisel. Ajajärgu kultuuriolukorda iseloomustas hästi Somerset Maugham aastaid hiljem antud intervjuus:

"Mis põhjusel teie arvates pole mina või Noel (Coward) kunagi üritanud avalikustada oma seksuaalset suundumust? Sest teadsime, et see ajaks publiku raevu. Ma tean küll, millest ma kõnelen."

Paljud kirjanikud vaikisid, kuna ei saanud kirjutada sellest elust, mis oli neile tegelikult kõige lähedasem.
E. M. Forsteri peateoste hulka kuuluv "Maurice" (kirjutatud 1913) saadi avaldada alles pärast 1970. a, kui autor oli surnud.
Kolmekümnendate aastate kõige tähelepanuväärsem homoseksualismi puudutav teos on vist pikka aega Pariisis elanud ameeriklase Djuna Barnesi "Nightwood". (1936, "Öömets"), millele T. S. Eliot kirjutas eessõna.
Klassikalised kolmekümnendate aastate kirjeldused on Christopher Isherwoodi "Good-bye to Berlin" (1939, "Hüvasti, Berliin" Holliwoodis tehtud film Cabaret), "Mr. Norris changes trains" (1935, "Mr. Norris istub ümber") ja alles 1977. a ilmunud aus autobiograafia "Christopher and his kind" ("Christopher ja tema loomus").

Üks paremaid ja pädevamaid homoseksualismi ja ümbritseva ühiskonna vaheliste suhete uurimusi sündis just tolle varjamise ja teeskluse ajajärgul.
Jean-Paul Sartre võttis oma filosoofilises peateoses "L'Etre et le neant" (1943, "Olemine ja olematus") kokku dilemma, mis tabab homoseksualisti diskrimineerimiset põhinevas ühiskonnas. Näitena ebatõelisest elamisest, Sartre'i moodi "halvas usus" elamisest, esitab ta üheltpoolt ennast ärasalgava homo, teiselt poolt mõtlemistüübi, kus inimene defineerib ennast ainult ühe isikusomaduse järgi. Lahendusena näeb Sartre avameelsuse ja homoseksualismi integreerimist tervikliku isiksusse"

Sartre'i eksistentsialism ei mõjutanud sõjajärgsetel aastatel siiski kuigivõrd seda, kuidas homoseksualistidesse suhtuti tolle aja ühiskonnas mõlemal pool Atlandi ookeani. See oli ameerika psühhoanalüüsi kõrgaeg, kusjuures Freudi ettevaatlikkus ja relativism näisid olevat täiesti kadunud. Homoseksualistid olid haiged, ohtlikud endale ja teistele.
Pärast seda kui senaator McCarthy oli ühendanud neljakümnendate aastate lõpul alustatud kommunismivastase ristisõjaga ka tugevaid homofoobseid jooni, ei takistanud enam miski homode armutu tagakiusamise käivitumist. Isegi mitte see, et Nöukogude Liidus jälitati homoseksualiste põhjendustega, mis olid pärit lausa ameerika psühhoanalüüsi käsiraamatuist.
Ka Lääne-Euroopas tundus "Code Napoleoni" ja Saksa WHK kodanikuõigusliikumise pärand koos kõige ameerikaliku sissetungiga võidutsevasse psühhoanalüüsi uppuvat. See uputamine oli lihtne, sest kaksteist aastat natsionaalsotsialistide diktatuuri oli WHK mälestuse ühiskondlikust teadvusest kaotanud. USAs omakorda ei olnudki kunagi mingit teadlikku homoseksuaalset liikumist, ainus ettevaatlik ja kohaliku tähtsusega organiseerumiskatse tehti 1925. a Illinoisis, millele peaaegu vahetult järgnes politsei vahelesegamine ja tegutsemiskeeld.

Psühhoanalüütikute propageeritud arusaamadele haigest vähemusgrupist tuli vastureaktsioon juba 1948. a Alfred C. Kingsey murrangulise uurimuse näol. Inimese seksuaalne käitumine paistis pärast seda täiesti uues vaiguses. Psühhoanalüütikutel koos oma võimsate toetajatega õnnestus siiski kaua takistada Kingsey' mõtete kasutamist poliitilise otsustuse alusena, kooliõpetusse levimisest kõnelemata.

Kingsey' raporti avaldamise ajal tulid ameerika kirjandusse esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad romaanid: algul paar sõjakujutust ja siis 1948. a murdeiga kujutav Truman Capote "Other Voices, Other Rooms" ("Teised hääled, teised toad") ja Gore Vidali Freudist mõjutatud, homoseksualistide sõjaaegseid eluseiku kirjeldav "The City and the Pillar" ("Linn ja sammas").

Homod ilmusid ameerika kirjandusse, et sinna jäädagi. Positiivsed need ameerika homoseksuaalse kirjanduse alguskümnendite peategelased üldiselt ei olnud, ka siis mitte, kui kirjanikud ise olid homoseksualistid, üldiselt olid tegelaskujud enam või vähem "halvas usus" elavad, enesepiinamisest ära märgitud.

Sellist kirjanduslikku maailma on inglise uurija Rictor Norton iseloomustanud nii:

"Ühiskonna silmis on homoseksualist võõras, lindprii, patune, perversne, täielik jätis.
Sellest tuleneb, nii kurb kui see ongi, et paljud homoseksuaalsed kirjanikud on hakanud läbi mässu purustama traditsioonilist moraali ja tahtlikult ülistama elu tumedaid külgi, mis paistavad hävitavat inimlikud suhted."

Teine homoseksuaalset kirjandust uurinud teadlane, läänesakslane Volker Ott kirjeldab homoseksualismi 1940ndate ja 195Ondate aastate ameerika kirjanduses omalt poolt nii:
"Narkootikumide kasutamist, promiskuiteeti, prostitutsiooni ja kõiki muid selliseid käitumisvorme, mida neis tekstides esineb ohtralt ja mis kodanlikust seisukohast kahtlemata kuuluvad "elu tumedale poolele", tuleb näha kui peategelaste ainsat võimalikku vastust ümbruse mõistmatusele ja sallimatusele.
Sellega seoses on põhjust viidata asjaolule, et homoseksualistide enamikule saab Ühendriikide kirjanduses osaks kurb lõpp."

Need mässajad, öökirjanikud, kes kujutavad ameerika suurlinnade homoseksualiste, on nt William S. Burroughs, Hubert Selby, John Rechy ja Allen Ginsberg.

Suurim mässaja, üks selle sajandi radikaalsemaid, ilmus kirjandusse siiski Euroopas.
Prantslase Jean Genet' kogu looming tundub meestevahelise seksuaalsuse ülistusena. Genet jäi kaua problemaatiliseks autoriks ka prantsuse kultuurisfääris, muust Euroopast kõnelemata, kuna ta ise oli kasvatusasutusest oma teed alustanud krooniline pisikurjategija ja tema teoste tegelased on kõige sagedamini vargad, mõrtsukad või vähemalt kasvatusasutuse kasvandikud.

Genet kirjutab talle tuttavast maailmast. "Miracle de la Rose" (1946, "Roosi ime") ja "Pompes Funebres" (1947, "Sünge hiilgus") paigutuvad vanglamiljöösse, "Notre Dame des Fleurs", (1948, "Lillede Jumalaema") Pariisi transvestiitide rühma suletud ringkonda. Kui üldse kuskil, siis just Genet' teostes pöördutakse ära kodanlikust ühiskonnast ja selle väärtustest, otsustab mõrvari ilu ega ole kohta tavapärastel moraaliarusaamadel. Gerald H. Storzer on tabavalt iseloomustanud Genet' loomingu tuuma:
"Homoseksuaalse kurjategija mäss ühiskonna vastu ei ilmne ainult selles, et ta võtab omaks vastupidise väärtussüsteemi. Tema mäss ei ilmne sugugi nondes väärtustes, vaid loova seksuaalsuse purskena (mis oma homoseksuaalse ja kuritegeliku loomuse tõttu on antisotsiaalne), just selle kaudu saab lindpriist kunstnik. Loov seksuaalsus on tema olemasolu, ainus osa tema minast, mida ühiskonnal ei ole õnnestunud asjastada ja hävitada."

Võttis kaua aega, enne kui nn lai publik leidis Genet' ja ameerika öökirjanikud. Neist palju tuntumad homoseksuaalse kirjanduse autorid olid 1950ndaist ja 1960ndaist aastaist Tennessee Williams ja James Baldwin. Mõlemale oli lähtekohaks psühhoanalüüs.
Williamsi jaoks on homoseksualistid elus ebaõnnestunud teiste ebaõnnestunute hulgas; näidendis "Suddenly Last Summer" (I 958, "Äkki möödunud suvel") antud homoseksualismi sünni tõlgendust peetakse ilukirjanduse psühhoanalüüsi klassikaliseks näiteks.
Baldwini teoses "Giovanni's Room" (1956, "Giovanni tuba") on peategelane lausa psühhoanalüüsi muuseumist pärit; ta pelgab oma homoseksualismi möönda, keeldub valitsevate normide vastu välja astumast ja suhtub teistesse homoseksualistidesse vaenulikult.
Teoses "Another Country" (1962, "Teine maa") muutub Baldwini vaatenurk huvitavamaks kaheplaanilise vähemuspositsiooni tõttu, kus must ja homoseksuaalne vähemus teineteisega läbi põimunud. Suursündmuseks tegi teose ameerika kirjanduses see, et esimest korda võisid lugejad kohata positiivseid, iseennast ja oma armastust aktsepteerivaid homoseksualiste.

60ndate aastate ameerika ühiskonna hoiakuid peegeldab hästi Christopher Isherwoodi romaan "A Single Man" (1964, "Üksik mees"), Ühe päeva kirjeldus 58aastase homoseksuaalse ülikooliprofessori elus. Peategelane on selgelt radikaalsem ja teadlikum kui näiteks Baldwini tegelased; tegelikult kuulutas "A Single Man" ette gay lib-liikumise hoiakuid.

Homoseksualism tõusis 60ndail aastail ka kultuuriarutelu aktsepteeritud teemaks, peamiselt kahe mõiste tõttu. Üks oli eespool mainitud gay sensability, teine camp, algselt briti tsirkus- ja teatrimaailmast pärinev väljend, - mille tähendust Isherwood iseloomustab nii:
"Tõeline high camp on põhilises alati tõsine. Camp'i ei saa teha sellest, millesse ei suhtuta tõsiselt. Seda ei pilgata; sellest tehakse midagi meeldivat. Seda, mis põhimiselt on tõsine, väljendatakse lõbusalt ja kunstlikult ja elegantselt. Barokk-kunsti parem osa on usust tehtud camp. Ballett on armastusest tehtud camp."

Arutelu camp'ist alustas Ühendriikide kriitik Susan Sontag: "Kuigi ei saagi väita, et camp on sama mis homoseksuaalne maitsesuund, on kahtlemata võimalik täheldada ilmset seost ja kongruentsi nende kahe vahel. Kõik liberaalid ei ole juudid, aga juutidel on selge huvi liberaalsete ja reformistlike seisukohtade vastu. Camp ei ole niisiis kõigi homoseksualistide maitse. Aga üldiselt moodustavad homoseksualistid camp'i eelsalga ja kõigi selgemini eristuva publiku."

Camp'i näiteks toob Sontag paljud Jean Cocteau' teosed, juugendstiil, Richard Straussi ooperid, Milncheni rokokooklassikud, Pergolesi muusika, Mae Westi...
Iroonia, esteetilisus, teatraalsus, huumor - need on camp'i põhiparameetrid.

Camp avab olulisi vaatenurki homoseksualismi ja kultuuri suhetes; ilmne on siiski, et selle lukuaugu tähtsus väheneb koos homoseksualistide vabanemise ja ühiskonda integreerumisega. Homoseksualismi muutudes igapäevaseks asjaks - nagu see pikka aega on olnud prantsuse nüüdiskirjanduses - kasvab camp'i-välise homoseksuaalse kultuuri osa ja tähendus.

Kõigest hoolimata oli homoseksualism ameerika kirjanduses päris seitsmekümnendate aastateni üsna haruldane teema. Tennessee Williams (kes ühena esimestest homoseksualistidest söandas olla aus oma 1975. a ilmunud autobiograafias) on öelnud, et tema tagasihoidlikkuse taga olid majanduslikud tegurid:
ükski lavastaja ei oleks olnud valmis puhtalt homoseksuaalse näidendiga seotud riskiks.

USA filminduses on kuni 60ndate aastate alguseni kestnud ametialase enesetsensuuri kõrval just majanduslikud kartused kaasa aidanud sellele, et homoseksualistid ilmusid filmi alles paarkümmend aastat hiljem kui kirjandusse.
Teatud põgenemist heteroseksualismi kitsastest piiridest võis siiski näha nn buddy-filmides, milles meestevaheline seltsimehelikkus oli keskne teema.
Buddy-filmide klassikalised teosed on näiteks Howard Hawksi "Red River" (1948, "Punane jõgi") ja Nicholas Ray "Rebel without a Cause" (1955, "Mässaja ilma põhjuseta"); viimane kuulutas ette kümme aastat hiljem filmis üldiseks saavaid pehmeid inimsuhteid ja biseksualismi ning kindlustas James Deani positsiooni ühena selle sajandi homoseksuaalsetest kultuseisiksustest.

Homoseksualismi läbimurre kirjanduse igapäevasesse temaatikasse sai alguse sealt, kus tabud olid sajandi algusest saadik olnud läänemaade tugevaimad, nimelt Inglismaalt.

Aastast 1843 briti teatris valitsenud tsensuur hoolitses selle eest, et homoseksuaalsed motiivid ei pääseks lava lähedalegi. 1958. a loodi selliste teemade käsitlemise tarvis eriline, range tsensuurinormistik. Veel enne tsensuuri kaotamist 10 aastat hiljem kasvas seda teemat puudutavate näidendite arv kiiresti. Kõige tuntumad neist olid Shelagh Delaney "A Taste of Honey" (1959, "Mee maitse"), Joe Ortoni "Entertaining Mr. Sloane" (1964, "Mr. Sloane'i lõbustamas") ja "What the Butler Saw". (1967, "Mida nägi ülemteener").

Esimesed avalikult ja eelarvamusvabalt homoseksualismi käsitleda püüdvad filmid tulid samuti Inglismaalt. Varaseimad neist olid Tony Richardsoni Delaney näidendi järgi loodud "Taste of Honey" (1960) ja Basil Deardeni "Victim" (1961, "Ohver"). Deardeni film ennustas sügavamatki murrangut: selles valib vägivalla ohver alistumise asemel avaliku võitluse tee.

USA 60ndate aastate filmikunstis olid homoseksualistid seevastu parimal juhul probleemidest küllastatud, halvimal juhul hulluse ja pahelisuse kehastused. Normaalne homo sai stuudiokõlblikuks alles 70ndail aastail. Üks põhjus, miks USA filmitööstuse norme liberaliseeriti, oli majanduslik - kinoskäijate hulk vähenes katastroofiliselt ja päevakorda tõusis turustamisvõimaluste uurimine.

Samal aastal, kui Inglismaal kaotati teatritsensuur, ilmus Broadwayle ameeriklase Mart Crowley näidend "The Boys in the Band" (1968, "Poisid rühmas"), mille vabanemistunne, iroonia ja eneseiroonia olid kaugel psühhoanalüüsi keelukohtadest. Crowley nõudeks oli avalikkus: on käes aeg tunnustada oma mina, lõpetada valetamine endale ja oma ümbrusele.

William Friedkini filmiversioon Crowley näidendist avas tee homoseksualistide kujutamisele ka teisiti kui ainult negatiivset tüüpidena. Samal ajal tõi Robert Aldrich filmis "The Killing of Sister George" (1968, "Ode George'i tapmine") linale vananeva lesbi probleemid, varjamise ja avaluse. Jean Delannoy film "Les amities particulieres" (1964, "Erilised sõprusavaldused") Roger Peurefitte'i samanimelise romaani järgi, inglase John Schiesingeri "Sunday, Bloody Sunday" (1971, "Pühapäev, verine pühapäev") ja Wolfgang Peterseni "Die Konsequenz" (1977, "Tagajärg") Lääne-Saksamaal olid Euroopa filmikunstis teerajajaiks homoseksualistide näitamisel tavaliste inimestena, kellel on oma rõõmud ja raskused.

Crowley näidend ilmus Stonewalli mässu, gay lib-liikumise suure läbimurde eelõhtul.
Pärast Stonewalli tulid homoseksualistid tänavale, võitlus kodanikuõiguste eest muutus avalikuks, homoseksuaalset kultuuri hakati vähemalt taluma, kuigi veel mitte heaks kiitma. Ja USA muutused peegeldusid kiiresti ka Euroopas.

Kõige põrutavam film tuligi Euroopast, Saksamaalt. Rosa von Praunheimi (alias Holger Mischnitzky) "Nicht der Homosexuelle ist perverse sondern die Gesellschaft, in der er lebt", (1971, "Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab") oli väljakutse ja rünnak, objektiks heteroseksuaalse maailma norme kasutav homoseksuaalsete getode maailm.
Von Praunheimi film nõudis homoseksualistidelt, et nad elaksid oma tingimuste järgi.

70ndail aastail hakkasid positiivsed homoseksuaalsed suhted ilmuma ameerika filmi, esimene oli Christopher Larki "A Very Natural Thing", (1973, "Väga loomulik asi"). Kümnendi lõpul oli homoseksualism juba ka teleekraanil vastuvõetav.

USA 200. aastapäeva pidustustega seoses tõi televisioon vaatajateni tõsiasja, et Whitman oli homo; aasta hiijem näitas telelavastus "The Naked Civil Servant" (1977, "Alasti riigiteenistuja") teadlikku homot positiivse peategelasena.

80ndate aastate algul ülemaailmset menu saavutanud briti sari "Brideshead Revisited" ("Taaskülastatud Brideshead") rääkis kahe noore mehe armusuhtest.

Paljudes teisteski telelavastustes ja sarifilmides on homosekualismiga seotud tabusid maha raputatud või vähemalt riivatud; kõige tõhusamalt on vaatajate hoiakuid mõjutanud 70ndate aastate lõpu menusari "Soap" ("Seep"), mis pühendas peaaegu iga oma meetri kulunud eelarvamuste lõbusale lammutamisele.

Homoseksualismi, homoseksualistina elamise, diskrimineerimise, enesediskrimineerimise ja vabanemise kogu spekter peegeldub ehk kõige avaramalt läänesakslase Rainer Werner Fassbinderi ligi 40 filmi sisaidavas loomingus. Fassbinderi viimaseks tööks jäi Jean Genet' romaanil põhinev "Querelle" (1982, "Tüli"), milles Genet' tees "normaalse" ühiskonna väärtuste eitamisest saab suurepäraselt camp'i esindava visuaalse vormi.

80ndail aastail on homoseksualistide eneseteadlikkus kasvanud, suhe filmidesse muutunud asjalikumaks ja nõudlikumaks. Friedkini teine homoseksuaalne film "Cruising" (1980, "Ristlemine"), homofoobsust õhutav kriminaalfilm, mille tegevus toimub New Yorgis nahkriideid kandvate homoseksualistide hulgas, tõi gay lib-aktivistid protestimärgiks tänavale.
Too protest on iseloomulik uuele ameerika homoseksuaalsele kultuurile, mis on teadlik, avalik, ühiskondlikesse mõjutusvahendeisse uskuv; tooniandev on realism. (On põhjust meeles pidada, et Lääne-Euroopa homoseksuaalse liikumise tegutsemissuunad on suurelt osalt USAst üle võetud ja sellel, mis juhtub Lääne-Euroopas, on omakorda mõju teisel pool piire, Ida-Euroopas.)

Uue homoseksuaalse liikumise keskseid probleeme on kahe näiliselt vastuolulise pürgimuse ühendamine: ühelt poolt tugevdada homoseksualistide identiteeti iseennast aktsepteerivate homoseksualistidena, teiseltpoolt integreerida homoseksualiste muu ühiskonnaga (ja vastupidi). Olukorda on võrreldud USA musta rahvastiku probleemidega ja analoogia ongi märgatav. On ilmne, et samuti nagu mustade puhul, teeb alles vähemuse piisavalt tugev eneseteadlikkus integratsiooni võimalikuks.

Seda 70ndail aastail kiiresti kasvanud eneseväärikustunnet tabas 1980ndate aastate algul kriis. Uus hirmuäratav haigus AIDS ehk immuunsuspuudulikkus hakkas maailmas kiiresti levima, algul kõige silmatorkavamalt homoseksualistide ja Kesk-Aafrika neegerelanikkonna hulgas. Konservatiivsed ringkonnad, kes olid näinud homoseksualistide ja lesbide vabastusliikumises ähvardust möödunud sajandil tekkinud kodanlikule perekonnale, kiirustasid haiguse esimesi ohvreid haiguse tekkepõhjustajaiks tembeldama. Valgustatud ja teaduslikuks peetava 20. sajandi teisel poolel ärkasid äkki ellu keskaegsed arusaamad haigustest. AIDSI suhtuti samamoodi, nagu keskaegne ühiskond oli suhtunud suurde katkuepideeiniasse 14. sajandil.

Uus tähelepanu keskpunkt mõjus algul homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele halvavalt. Massikominunikatsioonivahendeis, eriti kõmuajakirjanduses samastati AIDS ja homoseksualism. Mõnedes maades püüdsid konservatiivsed poliitikud olukorda ära kasutada, USAs tegi senaator Jesse Helms ettepaneku panna kõik AIDSI viiruse kandjad kuni elu lõpuni koonduslaagreisse. Ettepanek käis umbes 1-1,5 miljoni inimese kohta. Inglismaal võttiski Margaret Thatcheri valitsus vastu seaduse, millega muuhulgas keetati koolides homoseksuaalsete suhete käsitlemine heteroseksuaalsetega võrdväärsena. Ameerika Ühendriikides omakorda oli Ronald Reagani ametisseastumine - juba enne AIDSI epideemiat - toonud kaasa konservatiivse vastureaktsiooni, mis homoseksualistide kõrval oli suunatud ka rahvusvähemuste vastu. 1986. a ilmunud Dennis Altmani uurimus "AIDS and the New Puritanism", ("AIDS ja neopuritanism") tegi kindlaks selle AIDSist äratatud neupuritanismi piirid. Hiljem on teiste seas Susan Sontag kõnelnud AIDSist kui ühiskondlikust nähtusest. Üha rohkem on tähele pandud, et AIDS oli ainult põhjus, mis tegi paljudes maades kuhjunud salajase fa?ismi avalikuks.

Koos AIDSiga said diskrimineerivad hoiakud jälle salongikõlblikuks. Kuigi homoseksualism ei ole paljudes USA osariikides enam kuritegu, otsustas USA Ülemkohus, mille liikmeiks R. Reagan oli nimetanud maa kõige konservatiivsemad juristid, 1986. a, et homoseksualismi kriminaalseks pidavad seadused ei ole põhiseadusega vastuolus.

Teiselt poolt hakkas aga näiteks New Yorgis 1986. a kehtima seadus, mis keelab homoseksualistide ja lesbide diskrimineerimise. Norras on selline seadus olnud jõus 1981. aastast, Rootsis analoogilise seaduse lahjem versioon 1986. aastast ja Hollandis on seadus ettevalmistamisel. Taanis omakorda on homoseksualistidel ja lesbidel 1989. aastast võimalus registreerida oma suhted täpselt samamoodi nagu heteroseksualistidel.

AIDSi oht andis enamikus maades homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele uusi perspektiive. Rahvuslikud tervishoiuorganisatsioonid - eriti AIDSI epideemia algjärgus - suhtusid haigusse ükskõikselt, sest kujutleti, et see on ainult homode haigus. Homoseksualistide ühingud pidid paljudes maades looma ise organisatsioone nii haigete ravimiseks kui ka haiguse tõrjumiseks. Ja just tänu homoseksualistide organisatsioonide tegevusele on olnud võimalik homoseksualistide hulgas AIDSI levik peatada.

Vähehaaval näib maad võtvat asjalik suhtumine AIDSI. Oma teened on selles olnud AIDSI käsitlevatel näidendeil ja filmidel, mis on toonud avalikkuse ette haigusega seotud inimliku tragöödia. Tuntuimad näidendid on Larry Krameri "The Normal Heart" ("Normaalne süda") ja William Hoffmani "As is" ("Nagu on"); telefilmidest on üks esimesi John Ermani "An Early Frost" ("Varane külm"). Neile ameerika autorite teedrajavatele töödele on järgnenud AIDSi-teemalise kultuuri laine eri maades. Näiteks soomerootslaste Bengt Ahlforsi ja Johan Bargumi näidend "Finns det tigrari Kongo?" ("Kas Kongos on tiigreid?") on Põhjamaades edu saavutanud kui terav sõnavõtt mõistuse kaitseks.

AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud. Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid armastussuhteid esitatakse niisama
AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud. Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid armastussuhteid esitatakse niisama loomulikuna kui heteroseksuaalseidki. Sellised filmid on näiteks Stephan Frearsi "My Beautiful Laundrette" (1985, "Mu ilus pesunaine") ning James Ivory "Maurice" (1987, põhineb E. M. Forsteri samanimelisel romaanil).

Homoseksualismi ajaloo uurimine on ajalookirjandusse kaasa toomas uusi, siiani tõrjutud vaatenurki. Näiteks ameeriklase John Boswelli teos "Christianity, Social Tolerance and Homosexuality" (1990, "Kristlus, ühiskondlik tolerants ja homoseksualism") selgitab ristiusu suhtumist homoseksualismi meie ajaarvamise algusest 14. sajandini välja. Inglane Kenneth J. Dover avaldas uurimuse vanakreeka homoseksualismist ("Greek Homosexuality") 1978. aastal. Vanarooma homoseksualismi on omakorda uurinud soomlanna Saara Lilja: "Homosexuality in Republican and Augustian Rome", 1983 ("Homoseksuaalsus vabariigi- ja Augustuse-aegses Roomas").

Läänesakslased Hans-Georg Stümke ja Rudi Finkler on uurinud 3. riigi koonduslaagreisse sattunud homoseksualistide saatust (Rosa Winkel, Rosa Listen 1981; "Roosad majad, roosad nimekirjad"). Ühendriiklase Richard Planti uurimus "The Pink Triangle" (1986, "Roosa kolmnurk") käsitleb sama, varem mahavaikitud teemat. Kõige varem tuli see tabuks peetud teema täie selgusega avalikkuse ette ilukirjanduses, nimelt Martin Shermani näidendis "Bent" (1979, "Kalduvus"), mille aineks on kahe homoseksuaalse koonduslaagrivangi suhe.

Homoseksualismi käsitlev ühiskonnateaduslik uurimine on olnud kõige elavam Hollandis, Lääne-Saksamaal ja USAS, väiksemal määral on uurimist harrastatud enamikus Lääne-Euroopa maades. Sotsialistlikest riikidest on homoseksualismi käsitlevat kirjandust avaldatud ainult Ungaris ja Ida-Saksamaal, neiski alles 1980ndate aastate teisel poolel. Esimene nendes maades avalikult tegutsev homoseksualistide organisatsioon tekkis 1980. a Ungaris.

1990ndate aastate künnisel on igal juhul selge, et enam ei saa homoseksualismi silma alt ära mitmesuguste häbimärkide ja keeldude taha lükata. Homoseksualistid ja lesbid on hakanud end demokraatlikuks kuulutanud ühiskondades nõudma endale isiksustena teistega võrdõiguslikke positsioone.

Nüüd ja praegu pole pelk võrdsus siiski piisav. On tähtis, et toodaks välja ajalooline tõde, et osutataks, milline keskne osa on olnud paljudel homoseksualistidel ja lesbidel eri maade rahvusliku kultuuri rajajatena.

Teiselt poolt ei ole võimahk paljusid teoseid mõista või õigesti tõlgendada, kui ei tunta nende autorite seksuaalset suundumust. Nikolai Gogoli ja Walt Whitmani, Henrich von Kleisti ja William Shakespeare'i lugejail peab olema õigus nende autorite homoseksualismist teada saada.

Tegelikult peab kõigi maade kultuuriajaloo uuesti kirjutama.

Ainult niiviisi, tõstes homoseksualistid ja lesbid ka ajaloos nähtavate kohale, saab võib-olla luua piisavalt tugevaid tõkkeid homoseksualistide stalinistliku ja natsliku verise tagakisamise vastu.

MAX RAND
Vikerkaar nr. 10/1989

© Rein Mets 2002