Käesolevas artiklis käsitletakse homoseksualismi suhet kultuuri ja
ühiskonnaga. Kitsastes raamides ei kiputa andma isegi põhjalikku
bibliograafiat või filmograafiat; mõnda kunstiala on mainitud
põhjendamatult vähe või hoopsiki mitte. Puuduvaid nimesid
on palju - mõni küsib, kus on Djagilev ja Nizhinski
või Rudi Dantzig, teine otsib Montgomery Clifti,
kolmas jälle May Renault', Marguerite Yourcenari
või Violette Leduci teoseid. Need ja paljud teised autorid
ei puudu sugugi seetõttu, et kirjutaja peaks neid vähetähtsaks.
Artikli pearaskus on siiski arengusuundadel ja üksikisikud või -teosed
vaid näitlikustavad mingit suunda. Silmas on peetud Euroopat ja Põhja-Ameerikat.
Kirjanikuna ei ole ma kunagi huvitunud "homoseksuaalsualismist",
vaid eripärast, asjade vaatlemisest teistsuguse vaatenurga alt. Kui homoseksualism
oleks norm, mind kui kirjanikku see enam ei huvitaks..
Christopher Isherwood Isherwoodi pisut teravdatud ütlus
annab ühe olulisema võtme sellele paljukihilisele, käänulisele
ja seni üsna vähe uuritud tervikule, mis tundmatu rajatisena ühendab
üheltpoolt sama sugupoole armastuse ja seksuaalsuse, teiseltpoolt märgatava
osa meie aja ja eelnenud sugupõlve kultuurist.
Kõige veidram selle ehitise juures on see, et lugematud kultuuriuurijad
on keerelnud tema labürintides kas teda päris tähele panemata
või tema ees äkki silmad sulgenud. Miks pole Nõukogude Liidus
ilmunud Tshaikovski elulugu, kus räägitaks avameelselt helilooja
armuelust? Millest on tingitud, et alles seda artiklit kirjutades põrkun
andmetele, et Selma Lagerlöf oli lesbi? Kuidas on võimalik,
et Helsingi ülikooli professor veel viiekümnendatel aastatel ei söandanud
öelda, et Kaario Sarkia, kolmekümnendate aastate Soome
väjapaistvamaid luuletajaid, teadvustas end murdeeas homoseksualistina,
vaid keerutab: "Murdeeas oli noormees märganud oma tundeelus nii kvantitatiivset
kui kvalitatiivset anomaaliat, mida ta oma sisimas ei võinud pahaks panna."
Aus ja avatud suhe homoseksualismi viib selleni, et suur osa kultuuriajaloost
tuleb kirjutada uuesti.
Homoseksualismist ja kultuurist kõneldes tulevad esmajärjekorras
meelde need kirjanikud (lavastajad, kujutavad kunstnikud jne), kes ise on homoseksualistid
ja oma teostes kujutavad homoseksualistide elu. Teisalt kuuluvad siia ka heteroseksualistid,
kes kujutavad homoseksualistide elu. Kuid homoseksuaalsed kirjanikud, kes kujutavad
heterosekualiste ja nendevahelisi suhteid? Kindlasti kuuluvad nemadki teemasse
- on ju nende oma tagapõhigi homoseksuaalne ja sellel on kindlasti mõju
vaatenurgale, millest heteroseksuaalseid suhteid nähakse ning mis pole
sugugi vältimatult vale või kitsendav. Tähelepanuväärse
rühma moodustavad need Isherwoodi või Pasolini sarnased
homoseksuaalsed kirjanikud (lavastajad jne), kelle loomingus peegeldub ennekõike
nende oma eluviis erilise tundlikkusena ümbritseva maailma suhtes. See
ilming, gay sensibility, on mõiste, mille tähendus kriitikas ja
kunstiteoreetilises arutelus näib kiiresti kasvavat. Mõiste ise
on raskesti määratletav (selle tähendusega ilming esineb nii
homo- kui biseksualistidel) ja selle soome keelde tõlkimine (homoseksualistile
omaseks tunnetamisviisiks / tundlikkuseks) näib rohkem piiritlevat kui
selgitavat. Gay sensibility'l põhinevale suhtumisviisile on näiteks
omane, et sugupoolte rollidele tuginevaid süsteeme nähakse vaid kokkuleppelisena,
naisi ja mehi ühendavaid tegureid peetakse erinevatest olulisemaks. Heaks
näiteks gay sensibility'st on peetud Gogoli loomingut. Sama ilmingut
on täheldatud ka teaduse ja ühiskondliku mõtte sfäärides.
Kõrvalekaldumises, erisuses on sageli jõu allikas; see puudutab
paljusid teisigi vähemusrühmi peale homoseksualistide. Kuid ameerika
kirjanik George Steiner vist ei eksi, tõstes kaks vähemusgrupeeringut
teistest tähtsamaks; "Juutlust ja homoseksualismi (eriti nende kokkulangemisel
nagu Prousti ja Wittgensteini puhul) võib pidada lääne
urbanistliku modernismi kaheks tähtsamaks allikaks."
Platonist inkvisiitoriteni.
Kreekas on kõige selle juured, mida oleme harjunud nimetama lääne
kultuuriks. Paljud neist, kes uhkelt nimetavad end kreeka kultuuri järglasteks,
kardavad ja salgavad oma pärandi maha, kui jutt läheb kreeka ühiskonna
seksuaalmoraalile. See, et homoseksuaalsed suhted - otse ühiskondliku institutsioonina
- olid olulisel kohal kreeka ühiskonnas, on fakt, mida meeleldi halvustatakse
või koguni eitatakse ja püütakse unustada.
Victoria-aegne Platoni tõlkija Jowett, kes püüdis
veenda end ja ühiskonda selles, et kõik filosoofi viited homoseksualismile
olid ainult retoorilised kujundid, pole sugugi erand.
Paljud kultuuriinimesed on esitanud oma head mainet kaotamata Jowetti
kinnituste sarnaseid rumalusi, kui kõne all on olnud homoseksualism.
Neid lugupeetud valetajaid esindab hästi ajalookirjutaja Leopold
von Ranke, kes ütles renessansiaja Itaalia kohta: "Keegi
ei või pidada tollast Itaaliat parandamatult haigeks, aga kindel on,
et ta kannatas tõsiste taudide käes! Pederastia, mis ulatas noorte
sõduriteni imes kogu eluenergia."
Ranke-sarnane moralist oli ka tema kaasaegne, nö teadusliku sotsialismi
vaimseks isaks kuulutatud F. Engels, kes - nii suur ateist, nagu
ta oli - tõi oma homofoobia toeks isegi kreeka jumalad: "[Kreeka
mehed] häbenesid näidata mingisugustki armastust oma naiste vastu
ja lõbutsesid, pühendudes kõikvõimalikele armuseiklustele
hetääridega; kuid naise alandamine maksis omakorda kätte meestele
ja alandas neidki sedavõrd, et nad langesid pederastia jälkusse
ja teotasid Ganymedese muistendiga nii oma jumalaid kui ka iseennast."
Ometi oli homoseksuaalne käitumine kreeka argipäeva iseloomulik joon
mütoloogiast alates. Näiteks annavad Platoni teosed hea pildi
homo- ja heteroseksuaalsetest suhetest kreeka ühiskonnas.
Meeste kultuur oli biseksuaalne: ei olnud vahet, kas meessoost luuletaja armastatu
oli samast või teisest soost. Naistevahelistesse suhetesse seevastu paistavad
olevat positiivselt suhtunud naissoost luuletajad, kellest tuntuim oli Sapho
Lesbose saarelt. Kirik on tema teoseid kaks korda põletanud, nii et neist
on järel vaid umbes 1/4, teistelt lesbilistelt luuletajatelt ei sedagi.
Koos kreeka kultuuri omaksvõtmisega ei muutunud Roomas olukord võrdõiguslikumaks
- lesbilisi suhteid esineb kõigepealt kurtisaanide kujutamisel.
Kreeka kultuurimõju omaksvõtt sünnitas Roomas moraalseid
vastuolusid. Vabariigijärgne puritaanlik põllumajandusühiskond
mõistis hukka vabade meeste vahelised homoseksuaalsed suhted - orjadega
võis igaüks toimida, nagu tahtis - kuigi otsesest seadusest pole
teated meieni jõudnud. Kuid vabariigi lõpuaegadel kujutati kirjanduses
juba homoseksuaalseid suhteid vabade hulgas. Keisririigi algusaegadest võib
ühena paljudest mainida Petroniuse Satyriconi..
Seksuaaltabud ümbritsesid Kreekat ja neil oli oma roll kreeka kultuuri
mõjudes. Rooma keisririigis rahulduti rahatrahvi määramisega,
sedagi ainult vabana sündinud poisi vägistamise eest, samas uputasid
mitmed germaani hõimud oma homoseksualistideks osutunud liikmed sohu.
Tollase Euroopa teise suure hõimurahva, keltide keskel oli homoseksualism
lubatud ja vastuvõetav. Germaanlaste võit ja keltide häving
hakkas märkimisväärselt mõjutama homode olukorda läänemaailma
kultuuris.
Ajal, mil Roomas jäid vanad tabud üha enam seaduse kustunud kirjatäheks,
said riigi idaosas Efesose linnas mõjukaks kaks meest, kelle tegevusest
sündisid uued, päris meie aega mõjutavad tabud. Üks oli
apostel Paulus, kes kuulutas, et homoseksualistidel pole pääsu
taevariiki, teine jällegi arstiteaduse vaimne isa Soranus, kelle
arvates homoseksualist ei või olla tark. Soranusest alguse saanud teooria
avaldab veel tänapäevalgi arstiteaduses tugevat mõju, kuigi
aegapidi on ta kaotamas oma positsioone. Pauluse käsitlus omakorda
sai ristiusu riigiusuks muutudes seaduse jõu. Tollal avastati vanad Rooma
seadused uuesti, kuid karistusi tugevdati tunduvalt.
4. sajandi lõpust alates kehtestati meestevaheliste homoseksuaalsete
suhete karistuseks surm tuleriidal. Ida-Euroopa keisri Justianuse kriminaalkoodeksis
(538. a) lisati homoseksualismi karistatavusele usulisi ja ateriaalseid põhjendusi
- seaduseandja ähvardas rahvast näljahäda, maavärisemise
katkuga, kui homoseksuaalset käitumist ei keelustata. Ja neidsamu põhjendusi
esineb õiguteaduslikus kirjanduses 17. sajandini.
Järgmise saja aasta jooksul järgiti seadust täht-täheit
siis, kui see oli otstarbekas - sageli selleks, et hävitada poliitilisi
vastaseid (nagu mõnel maal veel tänapäevalgi). Mõnedes
õukondades ja kloostrites oli homoseksuaalne eluviis heaks kiidetud ja
see peegeldub ka tolle aja luules - varasest keskajast on teada ju üks
lesbiline trubaduurgi.
Karl Suure riigis halvenes homoseksualistide olukord 9. sajandit.
Ilmselt homofoobiat põdenud diakon Benedictus, kelle koostatud
seadustekogu pidi tuginema frangi kuningate varasemate seadusekasutusele, koostas
hulgaliselt homosid süüdimõistvaid seadusetekstide võltsinguid,
nii leidlikke, et neid ei märgatud enne kui tuhande aasta pärast.
Ristisõdade ajal läks asi veel hullemaks. Rünnakute raskused
otse nõudsid süüdlaste leidmist. Vaevalt oli paljas juhus,
et homoseksualistidest said patuoinad kohe pärast seda, kui organiseeritud
antisemitismi esimesed lained olid uputanud mõned Euroopa juudiühiskonnad
verre. Antisemitism ja ühiskondlik homofoobia on sellest ajast alates väga
sageli kõrvuti esinenud.
Ajastu eelarvamused peegelduvad ka keskaja kirjanduses: Dante "Jumalikus
komöödias" on paljud puhastustutes põlejad homoseksualistid
ja samas ka kirjaniku isiklikud poliitilised vastased.
Teravam ja otse meie aega ulatuv pööre homoseksualistide olukorras
toimus 15. sajandi lõpul, kui kaks inkvisiitorit koostasid halvamainelise
"Malleus Maleficarumi", "Nõiavasara". See teos oli
inkvisitsioonile rikkalikku tegevust pakkuv pattude register, kus kõige
erinevamates üksikisiku ja ühiskonna kannatustes väideti süüdi
olevat homoseksualistid, ketserid, naised üldse, "nõiad"
ja kiriku poolt ainsast lubatud ühinemisasendist kõrvalekalduvad
heteroseksualistid.
Renessansiajal ei paranenud homoseksualistide olukord seaduseandjate ees sugugi,
kuid seaduste rakendamine muutus harvaks, jäädes sõltuvaks
ainuüksi poliitilisest otstarbekusest.
Teisiti poleks see saanud ollagi.
Biograafilise käsiraamatu autor Aretino tõdes, et kui taevaste
viha peaks tabama kõiki neid, kes harrastavad loomuvastaseid kuritegusid,
ei oleks Itaalias varsti enam kõrgesti harituid ega aristokraate.
Antiigiharrastuse ja uusplatonismi abil vabaneti eelmiste sajandite kitsastest
seksuaalnormidest. Paljud tolle aja tuntumatest kunstnikest olid homoseksualistid,
näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo, Christopher
Marlow, ilmselt ka William Shakespeare. See ei jäänud
kajastumata ka nende töödes.
Chrisopher Marlow' kohta on öeldud, et ta tõi homoseksualistid
ja nende elu esimest korda pärast antiiki kirjandusse. Marlow' "Edward
II" on esimene uue aja kirjandusteos, kus kahe mehe vaheline erootiline
suhe on keskseks teemaks. Marlow' ei toonud kirjandusse ainult teemat, vaid
tegelikult teatud põhitüübi: näidendis esinev promiskuiteet
ja esteetilis-erootiline eluviis on jooned, mis on tuttavad paljudest hilisematest
homode kirjeldustest kirjanduses.
Ka Shakespeare'i näidendites on palju viiteid meestevahelistele
suhetele. Vaidlus selle üle, kas kirjaniku sonetid olid kirjutatud mehele
või naisele, osutub asjatuks: ta kirjutas mõlemale. Aga Shakespeare'i
teatris on homoseksualist midagi täiesti loomulikku.
Vabameelset õhkkonda ei olnud aga kauaks. Usupuhastuse ja selle vastaste
vaheline võitlus soosis dogmatismi mõlemal poolel. Katoliiklikus
maailmas oli oluliseks pöördekohaks 1552. a toimunud Trento kirikukogu.
Seadusi hakati jälle tõlgendama tähttähelt, reformiste
ja vabamõtlejaid hakati üha sagedamini süüdistama homoseksualismis
ja nii mitmelgi korral viisid need süüdistused tuleriidale.
Ka protestantlikus maailmas elati "Malleus Maleficarumi" pärandi
vaimus, just nagu humanismi ja usupuhastust poleks kunagi olnudki.
Antiigiharrastus, valgustusfilosoofia
17. sajandil sidusid võimukandjad homoseksualismi tihti revolutsioonilise
mõttega - Prantsuse kiriklikes ringkondades viis mure homoseksualismi
"laienemise" pärast süüdlase otsimiseni. Leiti Michel
de Montaigneja tema "Esseed".
Osa homoseksualiste kaotas elu tuleriidal. Ainult õukondades oli homoseksualism
mingil moel kaitstud tagakiusajate eest (isegi homoseksualistide vihkajana tuntud
Louis XIV kaitses oma õukonna liikmeid, kuigi laskis tuleriidal
põletada kaks homoseksualismis süüdimõistetud kirjanikku).
Sajandi kuulsaim homoseksualistide kohtuprotsess korraldati prantsuse kirjaniku
Theophile de Viau' üle.
Kultuuriringkondades tekitas see samasugust kõmu kui Oscar Wilde'i
süüdim6istmine kolmsada aastat hiljem. De Viau jäeti
küll ellu, kuid ta suri nagu Wilde'gi vangistuses.
18. sajandil sai alguse areng, kust viib otsene joon - kuigi läbi paljude
takistuste - tänapäeva homode kodanikuõigusliikumisteni.
Valgustusfilosoofia andis homoseksualistidele tagasi nende inimõigused.
David Hume nägi, et seksuaalsete keeldude taga ei olnud ei
Jumalat ega loodusseadusi, vaid lihtsalt poliitiline otstarbekus.
Voltaire omalt poolt tõdes, et "homoseksualismi eest, eeldades,
et see ei toimu sunniviisiliselt, ei hakata karistama seadusega, kuna see ei
solva ühegi inimese huve."
Holbachi arvates polnud küsimus ainuüksi ühiskondliku õigluse
elluviimises. Ta ütles: "Küsitledes asju ilma eelarvamusteta
hakkame märkama, et enamik norme, mida usk ja sellega liituvad fanaatilised
ja üleloomulikud moraalisüsteemid inimestele esitavad, on niisama
kummalised kui võimatud tegelikkuses teostamiseks.
Kui inimestelt võetakse kirg, keelatakse neil olla inimene; kui tugevat
fantaasiat omaval inimest õhutatakse vaigistama oma soove, õhutatakse
teda tegelikult muutma oma kehaehitust, lastakse verd voolata vastupidi..."
Viimane homoseksualistide tuleriit süüdati Prantsusmaal 1784. a, kuid
juba seitse aastat hiljem, 1791. a tõstis Suur revolutsioon homoseksualistid
samale astmete heteroseksualistidega.
Paljud Suure revolutsiooni saavutused langesid nelisada aastat hiljem restauratsiooni
ohvriks, ometi mitte homode põhiõigused. 1810. a valminud "Code
Napoleon", keisri nime kandev kriminaalkoodeks, sai suunanäitajaks
võrdsusele rajatud seadusandlusele ja selle põhimõtted
võeti omaks tollal Prantsusmaa mõjupiiridesse kuulunud maade seadusandlustes:
nii romaani maades kui kõige lähemates kui ka mõnedes Saksa
riikides.
Briti saartele ei pääsenud Suure revolutsiooni aated nagu Napoleoni
väedki. Paljud tolle aja kultuurilukku jäänud tuntud isikud olid
homoseksualistid, kuid see ei anna alust oletada ühiskonna sallivust nende
suhtes. Kui kuulujutud muutusid väljakannatamatuks, põgenesid paljud
noored aadlikud Itaaliasse, erandiks Kreeka vabadusvõitlusega ühinenud
lord Byron.
Kodupaigaga kammitsetud vaesemad ühiskonnakihid jõudsid seevastu
sageli kohtu ette ja ega surmanuhtluski olnud harv.
18. ja 19. sajandi salongides kasutati nagu renessansiajalgi homoseksualisimi
varjunimena Itaalia ja Kuuba harrastust.
Ajastu kuulsaim antiigiuurija Johann Joachim Winckelmann
mõrvati Triestis 1768. a nagu Pier-Paolo Pasolini
kakssada aastat hiljem Ostia rannaliival. Kuriteo motiiviks oli raha; tegu oli
niisiis röövmõrvaga. Aga et oma veretööd kergemana
näidata, väitis mõrvar, et ohver oli püüdnud talle
"läheneda" - selle väitega tahtis mõrvar ilmselt
leida kaastunnet, näidata oma tegu vastuvõetavamana.
Ja üle kahesaja aasta hiljem varjas Pasolini mõrvar end samade
seletuste taha, mille taustaks on arusaam homodest kui ühiskonna lindpriidest.
Lihtsas ümbruses kasvanud Winckelmann purustas oma surmaga homoseksualismiga
tol ajal ja veel tänapäevalgi liitunud pettekujutiuse, nagu oleks
see kõrgemate klasside pahe ja seetõttu talutav nagu nende muu
amoraalsuski.
Goethe järelehüüdu Winckelmannile võis
lugeda kui väljaastumist homode õiguste eest. Oma surmaga suurt
tähelepanu pälvinud Winckelmann äratas paljude teadvuses
esimest korda mõtte, et homoseksualism on hoopis midagi muud kui kõigest
küllastunud ja degenereerunud pururikaste lõbustusviis.
Valgustusfilosoofia avas uksed ka naiste võrdõiguslikkuse eest
peetavale võitlusele.
Tärkav feminismja naistevaheliste homo- seksuaalsete suhete tunnustamine
ühinesid juhuslikult inglanna Mary Wolistonecrafti puhul.
Romaanis "Mary, a Fiction" (1788) kasutas ta uue ajastu esimese kirjanikuna
lesbilist teemaringi; teos "Vindication of the Rights of Women" (1798)
nõudis naistele samu õigusi kui meestele.
Kuigi lesbilisust, samuti ka meeste homoseksualismi kirjeldavaid raamatuid
oli ilmunud 17, ja eriti 18. sajandil enne Wollstonecraftigi, oli see
rohkem ajastu erootiline underground - kirjandus, mille tähendus ja mõju
piirdus eelarvamusteta, pornograafiat harrastava kõrgklassiga.
Kõrvalekaldujaid põhigruppide maailmas
Visandades läänemaade kultuurilugu homoseksualismi vaatenurgast on
19. sajand paljuski samasugune tagasiminek kui renessansi ja valgustusajastu
vahele jäänud periood.
Eelmine ajajärk oli kapitalismi, järgmine industrilismi läbimurde
ja stabiliseerumise aeg.
Esimesel tõusva, teisel perioodil võimul oleva klassina ehitas
kodanlus ühiskonna põhigruppide ümber majandusliku heaolu,
luues sellest elulaadist teistelegi ühiskonnaklassidele kohustusliku normi.
Normist kõrvalekaldujaile leidus eluruumi vaid nende ühiskondlike
rühmituste hulgas, kuhu kodanluse vahetu kontroll ei ulatunud - peamiselt
kõrgkiassi ja kunstnike seas.
Kuigi vormiline võrdsus seaduse ees ei tähenda sugugi tõelist
ühiskonna võrdõiguslikkust, on ometi nähtav, et Euroopa
- Põhja-Ameerika maailm jagunes "Code Napoleoni" järgi
sellisteks maadeks, kus homoseksualistide inimõigusi tunnustati, ja piirkondadeks,
kus möödunud aastasadade klerikalismi ja ebausu jäänuseid
kasutati ühiskondliku rõhumise abinõuna, just nagu valgustusfilosoofiat
poleks kunagi olnudki.
Sajandi lõpupoolel on homoseksuaalset ainestikku kirjanduses vähe
- suuremateks eranditeks on kaks ameerika luuletajat Walt Whitman
ja Emily Dickinson, kelle luules esinev selge oma sugupoole eelistamine
jäi mõnelgi kaasaegsel märkamata, nagu ka hilisemate aegade
kirjandusuurijaid pole sageli selgitanud seda peent, mõistmise seisukohast
ehk siiski keskset seika.
Kõige selgemaks homoseksualismi peegelduseks Whitmani loomingus
on peetud kogumikus "Leaves of Grass" (esimene versioon 1855) sisalduvat
"Calamus"-tsüklit. Esimene kriitik, kes taipas Whitmani
armastuslüürika alust, oli tema kaasaegne britlane John Addington
Symonds. Symonds kirjutas ka Whitinani eluloo, kuid olles
kirjavahetuses luuletajaga, täheldas ta, et see polnud sugugi valmis avameelselt
homoseksualismist kõnelema: "Julgen loota, et neid lehekülgi
["Calamus"-tsükkel] kunagi isegi ei mainita [niisuguses] seoses,
mis võimaldaks neisse ebanormaalse sisu liitmist, millest ma ei ole võinud
unistadagi ja mida ma pole soovinud, sisu, mida ma ei saa heaks kiita ja mis
on sügavalt paheline."
Sotsiaalne hirm sundis Whitmani toimima ebajärjekindlalt ja mõnikord
ebaausaltki - on luuletusi, mille algupärane "he" on lõplikus
versioonis muutunud "she"-ks. Kompromissidele ja paljastamishirmule
vastukaaluks on teose "Democratic Vistas" osad, mis on enamasti lähedased
sada aastat hiljem tekkinud gay-lib-liikumise avaldustele: "Paljud ütlevad,
et see on vaid uni ega nõustu minu arusaamadega; aga mina ootan usaldavalt
aega, mil läbi Ameerika lugematute kuuldavate ja nähtavate ilmalike
taotluste hakkab jooksma nähtamatu koe sarnane mehise sõpruse niit,
täis kirge ja armastust, puhtust ja veetlust, kõige võimsamana
ja eluaegsemana, tugevamanagi, kui võidakse kujutleda täna, mitte
ainult indiviidide olemust mõjutavana, neisse ennenagematut tunnet, jõudu,
kangelaslikkust ja puhtust tuues, vaid selgesti üldist poliitikat mõjutades.
Kui Whitman oli väheselgi määral avalik võitleja,
erand 19. saj homoseksuaalsete kirjanike hulgas, siis Hans Christian
Andersen oli kannataja, madala enesehinnangu personifikatsioon.
Hans Christian Andersen oli oma muinasjutu väike
merineitsi: jutu kirjutas ta siis, kui tema sõber Edward Collin
teatas oma abiellumisest.
Anderseni eluloos ütleb Signe Tolsvig: "Ta oli
ise too merineitsi, kes püüdis võita enesele armastatu, kättesaamatu,
sureva printsi, kuigi ta ise oli leidlapse, orjana, väljaspool asuvana
äärmiselt ebasoodsas seisukorras... Ta kaotas printsi ... End siinkohal
feminiseerides tunnustas Andersen oma nõrkust."
Andersen on suurepärane näide kirjanikust, kes ise on homoseksualist,
kuid ei käsitle homoseksualismi otseselt üheski teoses - ja ikkagi
peegeldab kogu tema looming omaenda homoseksualismile tuginevat enese ja maailma
tundmist. Kõrvalisus, väljaspoolsus on Anderseni lähtekoht
ja nii väike merineitsi, tinasõdur kui inetu pardipoegki on kõik
ühe ja sama situatsiooni peegeldus.
Rõhuv paljastamise oht sundis Anderseni vältima kõiki
lähedasi meessuhteid Kodu-Taanis;
püüdes kohaneda ühiskondlike normidega pidi Andersen (kes
eriti ei armastanud lapsi) alistuma aseksuaalse muinasjutuonu rollile.
Nii ta püüdiski võimalikult palju rännata, põgeneda
koduümbruse ahistusest. Sihiks oli enamasti Itaalia nagu mõnel teiselgi
selle aja tuntud homol - Itaaliast otsisid inimlikkust nii Wilde, Tshaikovski
kui ka relvatööstur Friedrich Krupp.
Nagu Wilde mõned aastakümned hiljem otsis Andersen enesekaitseks
tuge vürstide soosingust, märkamata sugugi, et ajastu revolutsioonilised
tunnusjooned juhtisid paratamatult ühiskondlike murrangute suunas, kus
kaitseks ei jätkunud enam kuningate ja aadlike armust.
Suure sajandi kodanlus tunnustas Anderseni, teadmata ilmselt, mida luges.
Emily Dickinsoni tembeldas ta üksikuks armastusest ilma jäänud
vanapiigaks - see tõlgendus on jäänud kirjanduslukku meie ajani.
Whitmanit kodanlus võõrastas, vaid vabameelsemad suutsid
heaks kiita selle uue, oma ajast ees oleva, vabadust ihkava ja vastutustundliku
moraaliavalduse.
Balzac oli sajandi tähtsamatest kirjanikest ainus, kes kujutas
homoseksualiste eelarvamustevabalt ja varjamata.
Klassikaline kuju Balzaci suurel freskol tolle ajastu Prantsusmaast on
mõistvalt kujutatud Vautrin.
Lesbilistele suhetele jättis 19. saj kodanlus sama vähe ruumi kui
meestevahelisele armastusele - olgugi et seadustes ei peetud lesbilisust kriminaalseks,
sagedasti seetõttu, et seda ei peetud võimalikuks.
Kirjanikud, sealhulgas ka alaväätuslikuks peetud naised, tundsid
inimloomust sageli paremini kui seaduseandjad.
Jeannette Foster on uurinud lesbilisuse esinemist 19. saj kirjanduses.
Tema seisukohad on huvitavad - seitsmeteistkümnest kirjanikust pidas seitse
lesbilisust kuriteoks, teiste hulgas Eaudelaire, Strindberg, Coleridge;
seitse tegi seda kaudselt, väites, et homoseksualism viib mõrvade
ja enesetappudeni ning üldse kõikvõimalikku hukatusse.
Ja vaid kolm - Pierre Louys, Theophile Gautier ja
Paul Verlaine - suhtusid sellesse sallivalt.
Mäss Freudi varjus
15. mail 1897 algas homoseksualistide organiseeritud võitlus kodanikuõiguste
eest. Sel päeval asutas saksa arst Magnus Hirschfeld koos
sõpradega Berliinis WHK-nimelise (Wissenschaftlich-Humanitares Komitee)
organisatsiooni, mis mõjutas üle 30 aasta seksuaalpoliitilist diskussiooni
Saksamaal ja mujalgi Euroopas. Üksikuid julgeid võitlejaid oli muidugi
ka teistes maades, kuulsaimad neist briti kirjanik John Carpenter
ja psühhiaater Havelock Ellis.
Kõige rohkem mõjutas homode positsiooni ühiskonnas, seda
pilti, mis ümbritseval keskkonnal homodest oli, nende kaasaegne Viini psühhiaater
Sigmund Freud.
Freud ütles lahti 19. sajandil võimutsenud teooriatest, mille järgi
loodus asetab sugulisele läbikäimisele eesmärke, mistõttu
"mittetootlik" seksuaalsuhe on "loodusevastane".
Samuti hülgas Freud arusaamad homoseksualismist kui haigusest, pahest
ja moraalsest langemisest.
Ta pidas inimesi oma põhiolemuselt biseksuaalseks, kuid arvas, et homoseksualism
on keskkonna poolt põhjustatud arengupeetus, mis tähendab, et tegu
on seksuaalselt alaväärsema käitumisega.
Teiselt poolt tasandas Freud kahtlemata teed homoseksuaalsele kodanikuiõigusliikumisele:
just Freudi mõjul lõid kõikuma arusaamad seksuaalsusest
kui tabudega blokeeritud eluvaldkonnast. Selle muutuse laine on pühkinud
teelt ta enese lähtekohad, kujundanud kultuurimaastiku otsustavalt ümber
ja loonud miljöö, milles on arenenud uued realistlikud seksuaalarusaamad,
vabad möödunud sajandite ballastist.
Homoseksualistide kodanikuõigusliikumise pikk tee on mitmes suhtes paralleelne
võitlusega naiste õiguste eest, kuigi ajaliselt on see protsess
naiste emantsipatsiooniliikumisest hilisem.
Alles 1970ndail aastail astusid homod - ja ka siis ainult mõnel maal
- välja niisama julgelt ja samal viisil enesesse ja oma üritusse uskudes
nagu inglise naisõiguslased (sufrazhetid) sajandi algul.
Pole sugugi juhuslik, et vabanemissajandil tungis lesbilisus kultuuri meestevahelistest
suhetest kiiremini. Osaliselt seletub see asjaoluga, et lesbilisuse aktsepteerimine
kuulus tõusva feministliku liikumise programmi.
Algul ilmus lesbilisus kirjandusse sotsiopsühholoogilise uurimisobjektina
(meenutagem või Emile Zola "Nana'd", 1880). "Nana"
arenguliin on jätkunud juba sada aastat, selle kõrval on üha
laienenud emantsipeerunud, teadlike lesbiliste kirjanike looming.
Zola ei olnud ainuke lesbilisusest huvitunud sajandivahetuse klassik.
Henry James avaldas 1885. a teose "The Bostonians" ("Bostontased").
Kirjanik jõudis tasapisi klassikuseisusse, aga selle raamatu uut trükki
tuli oodata koguni 60 aastat. Isegi 20ndatel aastatel avaldatud James'i
29köitelisse kogutud teoste sarja ei peetud seda kõlbulikuks, põhjuseks
lesbilise suhte keskne osa teoses.
Pierre Lowys omakorda üritas oma kahes luutekogus "Chansons
de Bilitis" (1894) ja "Aphrodite" (1896) kujutada lesbilisi suhteid
antiikaja Kreekas ja Aleksandrias.
Lesbikirjanduse läbimurde teostasid siiski naised. Keskne osa oli siin
mõnedel sajandivahetusel Pariisi elama asunud ameerika emigrantidel.
Osa neist prantsustus täiesti, nagu näiteks pea üksnes prantsuse
keeles kirjutanud Natalie Clifford Barney ja Renee
Vivien. Renee Vivieni on nimetatud selle sajandi alguskümnendite
prantsuse luule parimaks vormimeistriks. Natalie Clifford Barney
oli väheproduktiivne, aga kirjandusliku salongi perenaisena on ta kirjandusse
jälje jätnud. Ennekõike on ta jäänud elama paljude,
nii prantsuse kui ka ameerika kirjanike teoste tegelasena.
Teatavasti vaid George Sandi järgi on kirjanikud loonud rohkem
naistegelasi.
Clifford Barneyst kuulsam Pariisi salongi perenaine ja lesbilise
kirjanduse klassik oli ameeriklanna Gertrude Stein. Steini varane
lesbilisi suhteid käsitienud romaan "Things As They Are" (1903)
avaldati siiski alles pärast autori surma 1951. a.
Ka Ühendriikides sünnitas naiste armastus juba sajandivahetusel tugevat
luulet, nimekad kirjanikud olid nt Amy Lowell ja Edna St.
Vincent Millay.
Sajandi alguse romaanikirjandusse tõi lesbilisuse naise vaatekohast
prantslanna Colette osaliselt autobiograafilise sarjaga "Claudine".
Colette'i kõige kuulsam seda teemat käsitlev teos oli hilisem
"Le pur et l'impur" (1932, "Puhas ja ebapuhas"), mille siirust
on võrreldud Gide'i ja Prousti teoste omaga.
Paljud juba unustatud prantsuse ja saksa kirjanikud käsitlesid sajandi
alguskümnendeil oma teostes lesbilisust. Ometi on ka klassikuid, nt Franz
Wedekind ja Heinrich Mann, kelle teostes juba enne Esimese
maailmasõja murrangut esines lesbilist temaatikat.
Esimese maailmasõja järgse saksa lesbilise kirjanduse hulgas tunduvad
kaks teost olevat eriti tähelepanuväärsed: Anna Elisabeth
Weirauchi kolmeosaline "Der Skorpion" (1919- 1921, "Skorpion")
ja Christa Winsloe internaadimiljööd kujutav "Das
Kind Manuela" (1933, "Laps Manuela"), mille järgi autor
oli juba aasta varem ise teinud filmi "Mädchen in Uniform" (1933,
"Mundris tüdrukud").
Anglosaksi proosas oli lesbilisus õige haruldane enne 1915. aastat,
kui D. H. Lawrence oma teoses "The Rainbow" ("Vikerkaar")
selle teema välja tõi. Lawrence suhtus lesbilisusse eitavalt
nagu ka Clemence Dane, kes kaks aastat hiljem teemat laialdaselt
käsities koolimiljööd kujutavas sadismist nõretavas romaanis
"Regiment of Women" (1917, "Naiste rügement").
Lesbilisust puudutavaid teoseid avaldati 1920ndail aastail juhuti nii inglise
keelealal kui ka Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimesele maailmasõjale järgnenud
seksuaalse vabanemisega sündis Prantsusmaal ja Saksamaal, eelkõige
pealinnades, nii lesbide kui ka homode subkultuure kõige erinevamatel
tasanditel; see peegeldus kirjanduses, filmis, teatris ja ka estraadimuusikas.
Lesbiainelise kirjanduse raskuspunkt paistab tagantjärele uurides kahekümnendail
aastail olevat siiski Inglismaal. Kõige selgemini ilmnes see 1928. aastal,
kui avaldati neli tähelepanuväärset romaani.
Virginia Woolfi "Orlando" on omamoodi androgüünlik
kelmiromaan, mille peategetane elab igavesti noorena sadu aastaid, vahetades
sugupoolt vastavalt olukorrale. Compton MacKenzie' "Extraordinary
Women" ("Ebaharilikud naised" kirjeldab lesbide kolooniat Capri
saarel, Elizabeth Boweni "The Hotel" omakorda kahe erinevas
eas naise suhet Rivieras asuva hotelli miljöös. Selle aasta raamatuist
oli kõige realistlikum ja väljakutsuvam Radclyffe Halli
"The Well of Loneliness" ("Üksinduse allikas"), lesbilise
naise elulugu, milles autor selgelt asetus oma peategelase poolele. Nii korrildatigi
Halli raamatu vastu kohtuprotsess ja selle levitamine keelati Inglismaal
juba samal aastal.
Sajandivahetuse ja 30ndate aastate vahelise perioodi kesksetest kirjanikest
oli D. H. Lawrence oma suhtumises homoseksualismi ilmselt kõige
freudilikum. Tema paljudes teostes peegeldub homoerootiline atmosfäär,
aga tasakaalus inimsuhted on neist kaugel. Naised on alistamise jaoks, naistevaheline
intensiivne sõprus on kurjast ja mehed omakorda ei söanda avalikult
tunnistada homoseksuaalseid tundeid. Seega kuulub omal ajal liberaalse ja julge
kirjaniku maine saanud D. H. Lawrence nende psühhoanalüüsi
ajajärgu autorite hulka, kes nii feministide kui homode liikumise seisukohalt
vaadates esindavad põhiliselt sedasama tagurlikkust, mida viktoriaanlik
maailmgi. Nende modernism jääb pinnapealseks, sest nad vaid valgustavad
patriarhaalseid võimusuhteid, üritamatagi neid muuta.
Seevastu hõgus muutmistahe sajandi alguse prantsuse kirjanduses, omandades
kõige teravama kuju Andre Gide'i loomingus. Gide'i
kogu loomingut mõjutab vaatenurk, mis tal homoseksualistina tuli omaks
võtta. Gide kuulub nende kirjanike hulka, kelle loomingut ei ole
võimalik eraldada tema enda seksuaalsest suundumusest, kui ta ka ei oleks
kirjutanud ridagi oma või teiste homoseksualismist.
Gide siiski kirjutas. Homoseksualisti identiteet kordub teemana Gide'
varases loomingus, keskseks sai see kahes 20ndate aastate teoses, nimelt "Les
fauxmonnayeurs" (1925, "Valerahategijad") ja "Si le grain
ne meurt" (1926, "Kui nisutera ei sure").
Neile raamatuile oli eelnenud "Corydon" (1924), algselt juba 1911.
a kirjutatud kõne homoseksualistide võrdõiguslikkuse kaitseks.
"Corydon" oli kutse avalikule arutelule. Gide otsustas ta avaldada
protestiks selle vastu, kuidas Marcel Proust käsitles homoseksualismi
oma sarja "A la recherche du temps perdu" ("Kadunud aega otsimas")
osas "Sodome et Gomorrhe" (1922). Ise pidas Gide "Corydoni"
elu lõpuni oma kõige tähtsamaks raamatuks.
Prousti romaanisarjas esineb arvukalt homoseksualiste, nii mehi kui naisi,
pea- ja kõrvaltegelasi erinevatest ühiskonnakihtidest. Osa raamatu
heteroseksuaalsetest suhetest olid algselt homoseksuaalsed. Hirm ühiskondliku
surve ees viis selleni, et raamatu lõplikus versioonis sai Albertist
Albertine.
Homoseksualistid on Prousti maailmas tõrjuva ja mõistmatu
ühiskonna ohvrid, kes on sunnitud teesklema ja omaks võtma valesid
rolle, millega sageli liitub groteskseid toone. Prousti käsituse
järgi olid homod naise ja mehe vahevormid, mingid vaimsed hermafrodiidid;
tema arusaamade taustaks olid mõtted, mida Platoni "Peos"
esitas Arhistophanes üheltpoolt homoseksuaalse, teiseltpoolt heteroseksuaalse
armastuse kohta.
Sellest, et "A la recherche du temps perdu" vaevalt parandaks homode
seisu korda, näib Proust olevat täiesti teadlik. Oma kirjas
Gide'ile ta tõdeb: "Kahjuks on pürgimus olla objektiivne
põhjuseks sellele, et mu raamat äratab erilist viha.
Kolmandas osas, kus monsieur de Charles etendab tähtsat osa,
hakkavad homoseksualismi vihkajad kujutatud stseene jälestama. Ka teised
lugejad ei ole sugugi õnnelikud nähes, et nende meheideaal kasvab
välja naiselikust loomusest."
Kolmandaks maailmakuulsaks prantslaseks, kelle loomingus ja elus homoseksualism
keskset osa mängis, oli Jean Cocteau. Cocteau'd on
nimetatud sajandi alguskümnendite suureks kultuurisuunajaks. Miski ei olnud
talle võõras, olgu jutt siis kirjandusest, kujutavast kunstist,
teatrist, filmist või balletist. Seal, kus Gide'il oli lähtekohaks
enese uurimine, Proustil kaduva maailma arvukad vormid, lähtus Cocteau
meie kultuuripärandi põhimüütidest. Nii kunstis kui elus
olid müüdid Cocteau'le suunav jõud, kusjuures armastus
ja surm käisid sageli käsikäes.
Jean Cocteau' autobiograagiline "Le Livre Blanc" (1928,
"Valge raamat") on selle sajandi homoseksuaalse erootilise kirjanduse
kuulsamaid teoseid. Cocteau' tähtsust homoseksuaalsele kultuurile
ei saa siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele
alistumatu eluv
Jean Cocteau' tähtsust homoseksuaalsele kultuurile ei saa
siiski määrata ainult üksikute teoste kaupa; oma konventsionaalsustele
alistumatu eluviisiga murdis Cocteau Gide'i kombel tabusid.
Ka saksakeelses kirjanduses on paljude klassikute loomingus nähtaval kohal
homoseksuaalne ainestik.
Esimesena käsitles teemat Robert Musit Freudi mõjutustega
internaadikujutuses "Die Verwirrungen des Zöglings Törless"
(1906, "Kasvandik Zöglingi eksikäigud"). Thomas Manni
"Der Tod in Venedig" (1913, "Surm Veneetsias*") annab kaasaelamisega
pildi enesediskrimineerimisest, oma mina mahasurumisest.
Stefan Zweigi novell "Verwirrung der Gefühle" (1926,
"Tunnete segadik") kujutab realistlikult homoseksuaalse ülikooliprofessori
saatust 1880ndate aastate väikelinnas väljapressimiste, arreteerimiste
ja politseikartoteekide võrgus.
Kõige modernistlikum tolle aja saksakeelsetest kirjanikest näib
olevat Heitnito von Doderer, Prousti ja Gide'i
kõrval esimesi nii naiste kui ka meeste homoseksualismi käsitlenud
kirjanikke.
Von Dodereri "Jutta Bamberger" (1923-1924) kujutab emantsipeerunud,
iseennast aktsepteerivat homoseksualisti. Teos jäi siiski katkendlikuks
ja oli sellisenagi avaldatav alles 1968. a.
Kahekümnendate aastate saksa noorte kunstiinimeste hulgas purustati nii
usulisi, poliitilisi kui seksuaalseid tabusid meelsasti niihästi teatrilaval
kui trükisõnas. Aastakümne noortest kirjanikest kaldus homoseksuaalse
ainese poole kõige selgemini Klaus Mann, kuigi enesepiinamine
viis mõnikord ka homoseksuaalsete suhete varjamisele heteroseksuaalsete
taha.
Esimesed homoseksualismi avalikult käsitlevad filmid sündisid just
Saksamaal. Richard Oswaidi "Anders als die Anderen"
(1919, "Teisiti kui teised") oli WHK (Teaduslik-Humanitaarse Komitee)
valgustustööga seotud näidendfilm, mille peategelaseks oli väljapressimise
ohvriks langenud maailmakuulus viiuldaja. Samal ainesel põhineva uue
versiooni nimi oli "Gesetze der Liebe" (1927, "Armastuse seadused").
Teised märkimisväärsed kahekümnendate aastate homoseksuaalsed
filmid olid Carl Th. Dreyen "Mikael" (1924),
G. W. Pabsti esmakordselt lesbisid ekraanile toonud "Die Büchse
der Pandora" (1929, "Pandora laegas") ja Christa Winsloe
"Mädchen in Uniform" (1932, "Vormis tüdrukud").
Kolmekümnendate aastate algus tõi kaasa kultuuriatmosfäägri
järsu muutuse. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järgsel
Saksamaal sattusid homod koonduslaagrisse võrdselt natside poliitiliste
vastaste, mustlaste ja juutidega, homoseksualismi käsitlenud kirjandus,
nii teaduslik kui ka ilukirjandus, keelati ja hävitati. Freud ja
tema õpilased sattusid keelatud raamatute nimekirja.
Oktoobrirevolutsiooni järel suhteliselt vaba ja eelarvamusteta seksuaalpoliitikat
järginud N. Liit võttis natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ühel
ajal omaks järsult vanameelse suhtumise perekonna- ja seksuaalküsimustesse.
Ja täpselt nagu Saksamaal kuulutati ka Nöukogude Liidus vaenlasteks
nii Freud kui homod.
Võitlev kultuur, integratsiooni võti
Sõdadevahelisel ajal andis kogu anglosaksi keelealal tooni tagasihoidlikkus
ja äärmine ettevaatlikkus, iseäranis meestevahelise armastuse
kujutamisel. Ajajärgu kultuuriolukorda iseloomustas hästi Somerset
Maugham aastaid hiljem antud intervjuus:
"Mis põhjusel teie arvates pole mina või Noel (Coward)
kunagi üritanud avalikustada oma seksuaalset suundumust? Sest teadsime,
et see ajaks publiku raevu. Ma tean küll, millest ma kõnelen."
Paljud kirjanikud vaikisid, kuna ei saanud kirjutada sellest elust, mis oli
neile tegelikult kõige lähedasem.
E. M. Forsteri peateoste hulka kuuluv "Maurice" (kirjutatud
1913) saadi avaldada alles pärast 1970. a, kui autor oli surnud.
Kolmekümnendate aastate kõige tähelepanuväärsem homoseksualismi
puudutav teos on vist pikka aega Pariisis elanud ameeriklase Djuna Barnesi
"Nightwood". (1936, "Öömets"), millele T. S.
Eliot kirjutas eessõna.
Klassikalised kolmekümnendate aastate kirjeldused on Christopher
Isherwoodi "Good-bye to Berlin" (1939, "Hüvasti,
Berliin" Holliwoodis tehtud film Cabaret), "Mr. Norris changes trains"
(1935, "Mr. Norris istub ümber") ja alles 1977. a ilmunud aus
autobiograafia "Christopher and his kind" ("Christopher ja tema
loomus").
Üks paremaid ja pädevamaid homoseksualismi ja ümbritseva ühiskonna
vaheliste suhete uurimusi sündis just tolle varjamise ja teeskluse ajajärgul.
Jean-Paul Sartre võttis oma filosoofilises peateoses
"L'Etre et le neant" (1943, "Olemine ja olematus") kokku
dilemma, mis tabab homoseksualisti diskrimineerimiset põhinevas ühiskonnas.
Näitena ebatõelisest elamisest, Sartre'i moodi "halvas
usus" elamisest, esitab ta üheltpoolt ennast ärasalgava homo,
teiselt poolt mõtlemistüübi, kus inimene defineerib ennast
ainult ühe isikusomaduse järgi. Lahendusena näeb Sartre
avameelsuse ja homoseksualismi integreerimist tervikliku isiksusse"
Sartre'i eksistentsialism ei mõjutanud sõjajärgsetel
aastatel siiski kuigivõrd seda, kuidas homoseksualistidesse suhtuti tolle
aja ühiskonnas mõlemal pool Atlandi ookeani. See oli ameerika psühhoanalüüsi
kõrgaeg, kusjuures Freudi ettevaatlikkus ja relativism näisid
olevat täiesti kadunud. Homoseksualistid olid haiged, ohtlikud endale ja
teistele.
Pärast seda kui senaator McCarthy oli ühendanud neljakümnendate
aastate lõpul alustatud kommunismivastase ristisõjaga ka tugevaid
homofoobseid jooni, ei takistanud enam miski homode armutu tagakiusamise käivitumist.
Isegi mitte see, et Nöukogude Liidus jälitati homoseksualiste põhjendustega,
mis olid pärit lausa ameerika psühhoanalüüsi käsiraamatuist.
Ka Lääne-Euroopas tundus "Code Napoleoni" ja Saksa WHK kodanikuõigusliikumise
pärand koos kõige ameerikaliku sissetungiga võidutsevasse
psühhoanalüüsi uppuvat. See uputamine oli lihtne, sest kaksteist
aastat natsionaalsotsialistide diktatuuri oli WHK mälestuse ühiskondlikust
teadvusest kaotanud. USAs omakorda ei olnudki kunagi mingit teadlikku homoseksuaalset
liikumist, ainus ettevaatlik ja kohaliku tähtsusega organiseerumiskatse
tehti 1925. a Illinoisis, millele peaaegu vahetult järgnes politsei vahelesegamine
ja tegutsemiskeeld.
Psühhoanalüütikute propageeritud arusaamadele haigest vähemusgrupist
tuli vastureaktsioon juba 1948. a Alfred C. Kingsey murrangulise
uurimuse näol. Inimese seksuaalne käitumine paistis pärast seda
täiesti uues vaiguses. Psühhoanalüütikutel koos oma võimsate
toetajatega õnnestus siiski kaua takistada Kingsey' mõtete
kasutamist poliitilise otsustuse alusena, kooliõpetusse levimisest kõnelemata.
Kingsey' raporti avaldamise ajal tulid ameerika kirjandusse esimesed
homoseksualismi avalikult käsitlevad romaanid: algul paar sõjakujutust
ja siis 1948. a murdeiga kujutav Truman Capote "Other Voices, Other
Rooms" ("Teised hääled, teised toad") ja Gore
Vidali Freudist mõjutatud, homoseksualistide sõjaaegseid
eluseiku kirjeldav "The City and the Pillar" ("Linn ja sammas").
Homod ilmusid ameerika kirjandusse, et sinna jäädagi. Positiivsed
need ameerika homoseksuaalse kirjanduse alguskümnendite peategelased üldiselt
ei olnud, ka siis mitte, kui kirjanikud ise olid homoseksualistid, üldiselt
olid tegelaskujud enam või vähem "halvas usus" elavad,
enesepiinamisest ära märgitud.
Sellist kirjanduslikku maailma on inglise uurija Rictor Norton
iseloomustanud nii:
"Ühiskonna silmis on homoseksualist võõras, lindprii,
patune, perversne, täielik jätis.
Sellest tuleneb, nii kurb kui see ongi, et paljud homoseksuaalsed kirjanikud
on hakanud läbi mässu purustama traditsioonilist moraali ja tahtlikult
ülistama elu tumedaid külgi, mis paistavad hävitavat inimlikud
suhted."
Teine homoseksuaalset kirjandust uurinud teadlane, läänesakslane
Volker Ott kirjeldab homoseksualismi 1940ndate ja 195Ondate aastate
ameerika kirjanduses omalt poolt nii:
"Narkootikumide kasutamist, promiskuiteeti, prostitutsiooni ja kõiki
muid selliseid käitumisvorme, mida neis tekstides esineb ohtralt ja mis
kodanlikust seisukohast kahtlemata kuuluvad "elu tumedale poolele",
tuleb näha kui peategelaste ainsat võimalikku vastust ümbruse
mõistmatusele ja sallimatusele.
Sellega seoses on põhjust viidata asjaolule, et homoseksualistide enamikule
saab Ühendriikide kirjanduses osaks kurb lõpp."
Need mässajad, öökirjanikud, kes kujutavad ameerika suurlinnade
homoseksualiste, on nt William S. Burroughs, Hubert Selby, John Rechy
ja Allen Ginsberg.
Suurim mässaja, üks selle sajandi radikaalsemaid, ilmus kirjandusse
siiski Euroopas.
Prantslase Jean Genet' kogu looming tundub meestevahelise seksuaalsuse
ülistusena. Genet jäi kaua problemaatiliseks autoriks ka prantsuse
kultuurisfääris, muust Euroopast kõnelemata, kuna ta ise oli
kasvatusasutusest oma teed alustanud krooniline pisikurjategija ja tema teoste
tegelased on kõige sagedamini vargad, mõrtsukad või vähemalt
kasvatusasutuse kasvandikud.
Genet kirjutab talle tuttavast maailmast. "Miracle de la Rose"
(1946, "Roosi ime") ja "Pompes Funebres" (1947, "Sünge
hiilgus") paigutuvad vanglamiljöösse, "Notre Dame des Fleurs",
(1948, "Lillede Jumalaema") Pariisi transvestiitide rühma suletud
ringkonda. Kui üldse kuskil, siis just Genet' teostes pöördutakse
ära kodanlikust ühiskonnast ja selle väärtustest, otsustab
mõrvari ilu ega ole kohta tavapärastel moraaliarusaamadel. Gerald
H. Storzer on tabavalt iseloomustanud Genet' loomingu tuuma:
"Homoseksuaalse kurjategija mäss ühiskonna vastu ei ilmne ainult
selles, et ta võtab omaks vastupidise väärtussüsteemi.
Tema mäss ei ilmne sugugi nondes väärtustes, vaid loova seksuaalsuse
purskena (mis oma homoseksuaalse ja kuritegeliku loomuse tõttu on antisotsiaalne),
just selle kaudu saab lindpriist kunstnik. Loov seksuaalsus on tema olemasolu,
ainus osa tema minast, mida ühiskonnal ei ole õnnestunud asjastada
ja hävitada."
Võttis kaua aega, enne kui nn lai publik leidis Genet' ja ameerika
öökirjanikud. Neist palju tuntumad homoseksuaalse kirjanduse autorid
olid 1950ndaist ja 1960ndaist aastaist Tennessee Williams ja James
Baldwin. Mõlemale oli lähtekohaks psühhoanalüüs.
Williamsi jaoks on homoseksualistid elus ebaõnnestunud teiste
ebaõnnestunute hulgas; näidendis "Suddenly Last Summer"
(I 958, "Äkki möödunud suvel") antud homoseksualismi
sünni tõlgendust peetakse ilukirjanduse psühhoanalüüsi
klassikaliseks näiteks.
Baldwini teoses "Giovanni's Room" (1956, "Giovanni tuba")
on peategelane lausa psühhoanalüüsi muuseumist pärit; ta
pelgab oma homoseksualismi möönda, keeldub valitsevate normide vastu
välja astumast ja suhtub teistesse homoseksualistidesse vaenulikult.
Teoses "Another Country" (1962, "Teine maa") muutub Baldwini
vaatenurk huvitavamaks kaheplaanilise vähemuspositsiooni tõttu,
kus must ja homoseksuaalne vähemus teineteisega läbi põimunud.
Suursündmuseks tegi teose ameerika kirjanduses see, et esimest korda võisid
lugejad kohata positiivseid, iseennast ja oma armastust aktsepteerivaid homoseksualiste.
60ndate aastate ameerika ühiskonna hoiakuid peegeldab hästi Christopher
Isherwoodi romaan "A Single Man" (1964, "Üksik mees"),
Ühe päeva kirjeldus 58aastase homoseksuaalse ülikooliprofessori
elus. Peategelane on selgelt radikaalsem ja teadlikum kui näiteks Baldwini
tegelased; tegelikult kuulutas "A Single Man" ette gay lib-liikumise
hoiakuid.
Homoseksualism tõusis 60ndail aastail ka kultuuriarutelu aktsepteeritud
teemaks, peamiselt kahe mõiste tõttu. Üks oli eespool mainitud
gay sensability, teine camp, algselt briti tsirkus- ja teatrimaailmast pärinev
väljend, - mille tähendust Isherwood iseloomustab nii:
"Tõeline high camp on põhilises alati tõsine. Camp'i
ei saa teha sellest, millesse ei suhtuta tõsiselt. Seda ei pilgata; sellest
tehakse midagi meeldivat. Seda, mis põhimiselt on tõsine, väljendatakse
lõbusalt ja kunstlikult ja elegantselt. Barokk-kunsti parem osa on usust
tehtud camp. Ballett on armastusest tehtud camp."
Arutelu camp'ist alustas Ühendriikide kriitik Susan Sontag:
"Kuigi ei saagi väita, et camp on sama mis homoseksuaalne maitsesuund,
on kahtlemata võimalik täheldada ilmset seost ja kongruentsi nende
kahe vahel. Kõik liberaalid ei ole juudid, aga juutidel on selge huvi
liberaalsete ja reformistlike seisukohtade vastu. Camp ei ole niisiis kõigi
homoseksualistide maitse. Aga üldiselt moodustavad homoseksualistid camp'i
eelsalga ja kõigi selgemini eristuva publiku."
Camp'i näiteks toob Sontag paljud Jean Cocteau' teosed,
juugendstiil, Richard Straussi ooperid, Milncheni rokokooklassikud,
Pergolesi muusika, Mae Westi...
Iroonia, esteetilisus, teatraalsus, huumor - need on camp'i põhiparameetrid.
Camp avab olulisi vaatenurki homoseksualismi ja kultuuri suhetes; ilmne on
siiski, et selle lukuaugu tähtsus väheneb koos homoseksualistide vabanemise
ja ühiskonda integreerumisega. Homoseksualismi muutudes igapäevaseks
asjaks - nagu see pikka aega on olnud prantsuse nüüdiskirjanduses
- kasvab camp'i-välise homoseksuaalse kultuuri osa ja tähendus.
Kõigest hoolimata oli homoseksualism ameerika kirjanduses päris
seitsmekümnendate aastateni üsna haruldane teema. Tennessee
Williams (kes ühena esimestest homoseksualistidest söandas
olla aus oma 1975. a ilmunud autobiograafias) on öelnud, et tema tagasihoidlikkuse
taga olid majanduslikud tegurid:
ükski lavastaja ei oleks olnud valmis puhtalt homoseksuaalse näidendiga
seotud riskiks.
USA filminduses on kuni 60ndate aastate alguseni kestnud ametialase enesetsensuuri
kõrval just majanduslikud kartused kaasa aidanud sellele, et homoseksualistid
ilmusid filmi alles paarkümmend aastat hiljem kui kirjandusse.
Teatud põgenemist heteroseksualismi kitsastest piiridest võis
siiski näha nn buddy-filmides, milles meestevaheline seltsimehelikkus oli
keskne teema.
Buddy-filmide klassikalised teosed on näiteks Howard Hawksi
"Red River" (1948, "Punane jõgi") ja Nicholas
Ray "Rebel without a Cause" (1955, "Mässaja ilma
põhjuseta"); viimane kuulutas ette kümme aastat hiljem filmis
üldiseks saavaid pehmeid inimsuhteid ja biseksualismi ning kindlustas James
Deani positsiooni ühena selle sajandi homoseksuaalsetest kultuseisiksustest.
Homoseksualismi läbimurre kirjanduse igapäevasesse temaatikasse sai
alguse sealt, kus tabud olid sajandi algusest saadik olnud läänemaade
tugevaimad, nimelt Inglismaalt.
Aastast 1843 briti teatris valitsenud tsensuur hoolitses selle eest, et homoseksuaalsed
motiivid ei pääseks lava lähedalegi. 1958. a loodi selliste teemade
käsitlemise tarvis eriline, range tsensuurinormistik. Veel enne tsensuuri
kaotamist 10 aastat hiljem kasvas seda teemat puudutavate näidendite arv
kiiresti. Kõige tuntumad neist olid Shelagh Delaney "A
Taste of Honey" (1959, "Mee maitse"), Joe Ortoni
"Entertaining Mr. Sloane" (1964, "Mr. Sloane'i lõbustamas")
ja "What the Butler Saw". (1967, "Mida nägi ülemteener").
Esimesed avalikult ja eelarvamusvabalt homoseksualismi käsitleda püüdvad
filmid tulid samuti Inglismaalt. Varaseimad neist olid Tony Richardsoni
Delaney näidendi järgi loodud "Taste of Honey" (1960)
ja Basil Deardeni "Victim" (1961, "Ohver"). Deardeni
film ennustas sügavamatki murrangut: selles valib vägivalla ohver
alistumise asemel avaliku võitluse tee.
USA 60ndate aastate filmikunstis olid homoseksualistid seevastu parimal juhul
probleemidest küllastatud, halvimal juhul hulluse ja pahelisuse kehastused.
Normaalne homo sai stuudiokõlblikuks alles 70ndail aastail. Üks
põhjus, miks USA filmitööstuse norme liberaliseeriti, oli majanduslik
- kinoskäijate hulk vähenes katastroofiliselt ja päevakorda tõusis
turustamisvõimaluste uurimine.
Samal aastal, kui Inglismaal kaotati teatritsensuur, ilmus Broadwayle ameeriklase
Mart Crowley näidend "The Boys in the Band" (1968,
"Poisid rühmas"), mille vabanemistunne, iroonia ja eneseiroonia
olid kaugel psühhoanalüüsi keelukohtadest. Crowley nõudeks
oli avalikkus: on käes aeg tunnustada oma mina, lõpetada valetamine
endale ja oma ümbrusele.
William Friedkini filmiversioon Crowley näidendist
avas tee homoseksualistide kujutamisele ka teisiti kui ainult negatiivset tüüpidena.
Samal ajal tõi Robert Aldrich filmis "The Killing
of Sister George" (1968, "Ode George'i tapmine") linale vananeva
lesbi probleemid, varjamise ja avaluse. Jean Delannoy film "Les
amities particulieres" (1964, "Erilised sõprusavaldused")
Roger Peurefitte'i samanimelise romaani järgi, inglase John
Schiesingeri "Sunday, Bloody Sunday" (1971, "Pühapäev,
verine pühapäev") ja Wolfgang Peterseni "Die
Konsequenz" (1977, "Tagajärg") Lääne-Saksamaal
olid Euroopa filmikunstis teerajajaiks homoseksualistide näitamisel tavaliste
inimestena, kellel on oma rõõmud ja raskused.
Crowley näidend ilmus Stonewalli mässu, gay lib-liikumise
suure läbimurde eelõhtul.
Pärast Stonewalli tulid homoseksualistid tänavale, võitlus
kodanikuõiguste eest muutus avalikuks, homoseksuaalset kultuuri hakati
vähemalt taluma, kuigi veel mitte heaks kiitma. Ja USA muutused peegeldusid
kiiresti ka Euroopas.
Kõige põrutavam film tuligi Euroopast, Saksamaalt. Rosa
von Praunheimi (alias Holger Mischnitzky) "Nicht
der Homosexuelle ist perverse sondern die Gesellschaft, in der er lebt",
(1971, "Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus
ta elab") oli väljakutse ja rünnak, objektiks heteroseksuaalse
maailma norme kasutav homoseksuaalsete getode maailm.
Von Praunheimi film nõudis homoseksualistidelt, et nad
elaksid oma tingimuste järgi.
70ndail aastail hakkasid positiivsed homoseksuaalsed suhted ilmuma ameerika
filmi, esimene oli Christopher Larki "A Very Natural Thing",
(1973, "Väga loomulik asi"). Kümnendi lõpul oli homoseksualism
juba ka teleekraanil vastuvõetav.
USA 200. aastapäeva pidustustega seoses tõi televisioon vaatajateni
tõsiasja, et Whitman oli homo; aasta hiijem näitas telelavastus
"The Naked Civil Servant" (1977, "Alasti riigiteenistuja")
teadlikku homot positiivse peategelasena.
80ndate aastate algul ülemaailmset menu saavutanud briti sari "Brideshead
Revisited" ("Taaskülastatud Brideshead") rääkis
kahe noore mehe armusuhtest.
Paljudes teisteski telelavastustes ja sarifilmides on homosekualismiga seotud
tabusid maha raputatud või vähemalt riivatud; kõige tõhusamalt
on vaatajate hoiakuid mõjutanud 70ndate aastate lõpu menusari
"Soap" ("Seep"), mis pühendas peaaegu iga oma meetri
kulunud eelarvamuste lõbusale lammutamisele.
Homoseksualismi, homoseksualistina elamise, diskrimineerimise, enesediskrimineerimise
ja vabanemise kogu spekter peegeldub ehk kõige avaramalt läänesakslase
Rainer Werner Fassbinderi ligi 40 filmi sisaidavas loomingus.
Fassbinderi viimaseks tööks jäi Jean Genet'
romaanil põhinev "Querelle" (1982, "Tüli"),
milles Genet' tees "normaalse" ühiskonna väärtuste
eitamisest saab suurepäraselt camp'i esindava visuaalse vormi.
80ndail aastail on homoseksualistide eneseteadlikkus kasvanud, suhe filmidesse
muutunud asjalikumaks ja nõudlikumaks. Friedkini teine homoseksuaalne
film "Cruising" (1980, "Ristlemine"), homofoobsust õhutav
kriminaalfilm, mille tegevus toimub New Yorgis nahkriideid kandvate homoseksualistide
hulgas, tõi gay lib-aktivistid protestimärgiks tänavale.
Too protest on iseloomulik uuele ameerika homoseksuaalsele kultuurile, mis on
teadlik, avalik, ühiskondlikesse mõjutusvahendeisse uskuv; tooniandev
on realism. (On põhjust meeles pidada, et Lääne-Euroopa homoseksuaalse
liikumise tegutsemissuunad on suurelt osalt USAst üle võetud ja
sellel, mis juhtub Lääne-Euroopas, on omakorda mõju teisel
pool piire, Ida-Euroopas.)
Uue homoseksuaalse liikumise keskseid probleeme on kahe näiliselt vastuolulise
pürgimuse ühendamine: ühelt poolt tugevdada homoseksualistide
identiteeti iseennast aktsepteerivate homoseksualistidena, teiseltpoolt integreerida
homoseksualiste muu ühiskonnaga (ja vastupidi). Olukorda on võrreldud
USA musta rahvastiku probleemidega ja analoogia ongi märgatav. On ilmne,
et samuti nagu mustade puhul, teeb alles vähemuse piisavalt tugev eneseteadlikkus
integratsiooni võimalikuks.
Seda 70ndail aastail kiiresti kasvanud eneseväärikustunnet tabas
1980ndate aastate algul kriis. Uus hirmuäratav haigus AIDS ehk immuunsuspuudulikkus
hakkas maailmas kiiresti levima, algul kõige silmatorkavamalt homoseksualistide
ja Kesk-Aafrika neegerelanikkonna hulgas. Konservatiivsed ringkonnad, kes olid
näinud homoseksualistide ja lesbide vabastusliikumises ähvardust möödunud
sajandil tekkinud kodanlikule perekonnale, kiirustasid haiguse esimesi ohvreid
haiguse tekkepõhjustajaiks tembeldama. Valgustatud ja teaduslikuks peetava
20. sajandi teisel poolel ärkasid äkki ellu keskaegsed arusaamad haigustest.
AIDSI suhtuti samamoodi, nagu keskaegne ühiskond oli suhtunud suurde katkuepideeiniasse
14. sajandil.
Uus tähelepanu keskpunkt mõjus algul homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele
halvavalt. Massikominunikatsioonivahendeis, eriti kõmuajakirjanduses
samastati AIDS ja homoseksualism. Mõnedes maades püüdsid konservatiivsed
poliitikud olukorda ära kasutada, USAs tegi senaator Jesse Helms
ettepaneku panna kõik AIDSI viiruse kandjad kuni elu lõpuni koonduslaagreisse.
Ettepanek käis umbes 1-1,5 miljoni inimese kohta. Inglismaal võttiski
Margaret Thatcheri valitsus vastu seaduse, millega muuhulgas keetati
koolides homoseksuaalsete suhete käsitlemine heteroseksuaalsetega võrdväärsena.
Ameerika Ühendriikides omakorda oli Ronald Reagani ametisseastumine
- juba enne AIDSI epideemiat - toonud kaasa konservatiivse vastureaktsiooni,
mis homoseksualistide kõrval oli suunatud ka rahvusvähemuste vastu.
1986. a ilmunud Dennis Altmani uurimus "AIDS and the New
Puritanism", ("AIDS ja neopuritanism") tegi kindlaks selle AIDSist
äratatud neupuritanismi piirid. Hiljem on teiste seas Susan Sontag
kõnelnud AIDSist kui ühiskondlikust nähtusest. Üha rohkem
on tähele pandud, et AIDS oli ainult põhjus, mis tegi paljudes maades
kuhjunud salajase fa?ismi avalikuks.
Koos AIDSiga said diskrimineerivad hoiakud jälle salongikõlblikuks.
Kuigi homoseksualism ei ole paljudes USA osariikides enam kuritegu, otsustas
USA Ülemkohus, mille liikmeiks R. Reagan oli nimetanud maa kõige
konservatiivsemad juristid, 1986. a, et homoseksualismi kriminaalseks pidavad
seadused ei ole põhiseadusega vastuolus.
Teiselt poolt hakkas aga näiteks New Yorgis 1986. a kehtima seadus, mis
keelab homoseksualistide ja lesbide diskrimineerimise. Norras on selline seadus
olnud jõus 1981. aastast, Rootsis analoogilise seaduse lahjem versioon
1986. aastast ja Hollandis on seadus ettevalmistamisel. Taanis omakorda on homoseksualistidel
ja lesbidel 1989. aastast võimalus registreerida oma suhted täpselt
samamoodi nagu heteroseksualistidel.
AIDSi oht andis enamikus maades homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele
uusi perspektiive. Rahvuslikud tervishoiuorganisatsioonid - eriti AIDSI epideemia
algjärgus - suhtusid haigusse ükskõikselt, sest kujutleti,
et see on ainult homode haigus. Homoseksualistide ühingud pidid paljudes
maades looma ise organisatsioone nii haigete ravimiseks kui ka haiguse tõrjumiseks.
Ja just tänu homoseksualistide organisatsioonide tegevusele on olnud võimalik
homoseksualistide hulgas AIDSI levik peatada.
Vähehaaval näib maad võtvat asjalik suhtumine AIDSI. Oma teened
on selles olnud AIDSI käsitlevatel näidendeil ja filmidel, mis on
toonud avalikkuse ette haigusega seotud inimliku tragöödia. Tuntuimad
näidendid on Larry Krameri "The Normal Heart" ("Normaalne
süda") ja William Hoffmani "As is" ("Nagu
on"); telefilmidest on üks esimesi John Ermani "An
Early Frost" ("Varane külm"). Neile ameerika autorite teedrajavatele
töödele on järgnenud AIDSi-teemalise kultuuri laine eri maades.
Näiteks soomerootslaste Bengt Ahlforsi ja Johan Bargumi
näidend "Finns det tigrari Kongo?" ("Kas Kongos on tiigreid?")
on Põhjamaades edu saavutanud kui terav sõnavõtt mõistuse
kaitseks.
AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud.
Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid
armastussuhteid esitatakse niisama
AIDS ei ole siiski homoseksuaalset ja lesbilist kultuuri varju jätnud.
Alles 80-ndail aastail ilmusid kinodesse menufilmid, milles homoseksuaalseid
armastussuhteid esitatakse niisama loomulikuna kui heteroseksuaalseidki. Sellised
filmid on näiteks Stephan Frearsi "My Beautiful Laundrette"
(1985, "Mu ilus pesunaine") ning James Ivory "Maurice"
(1987, põhineb E. M. Forsteri samanimelisel romaanil).
Homoseksualismi ajaloo uurimine on ajalookirjandusse kaasa toomas uusi, siiani
tõrjutud vaatenurki. Näiteks ameeriklase John Boswelli
teos "Christianity, Social Tolerance and Homosexuality" (1990, "Kristlus,
ühiskondlik tolerants ja homoseksualism") selgitab ristiusu suhtumist
homoseksualismi meie ajaarvamise algusest 14. sajandini välja. Inglane
Kenneth J. Dover avaldas uurimuse vanakreeka homoseksualismist
("Greek Homosexuality") 1978. aastal. Vanarooma homoseksualismi on
omakorda uurinud soomlanna Saara Lilja: "Homosexuality in
Republican and Augustian Rome", 1983 ("Homoseksuaalsus vabariigi-
ja Augustuse-aegses Roomas").
Läänesakslased Hans-Georg Stümke ja Rudi Finkler
on uurinud 3. riigi koonduslaagreisse sattunud homoseksualistide saatust (Rosa
Winkel, Rosa Listen 1981; "Roosad majad, roosad nimekirjad"). Ühendriiklase
Richard Planti uurimus "The Pink Triangle" (1986, "Roosa
kolmnurk") käsitleb sama, varem mahavaikitud teemat. Kõige
varem tuli see tabuks peetud teema täie selgusega avalikkuse ette ilukirjanduses,
nimelt Martin Shermani näidendis "Bent" (1979,
"Kalduvus"), mille aineks on kahe homoseksuaalse koonduslaagrivangi
suhe.
Homoseksualismi käsitlev ühiskonnateaduslik uurimine on olnud kõige
elavam Hollandis, Lääne-Saksamaal ja USAS, väiksemal määral
on uurimist harrastatud enamikus Lääne-Euroopa maades. Sotsialistlikest
riikidest on homoseksualismi käsitlevat kirjandust avaldatud ainult Ungaris
ja Ida-Saksamaal, neiski alles 1980ndate aastate teisel poolel. Esimene nendes
maades avalikult tegutsev homoseksualistide organisatsioon tekkis 1980. a Ungaris.
1990ndate aastate künnisel on igal juhul selge, et enam ei saa homoseksualismi
silma alt ära mitmesuguste häbimärkide ja keeldude taha lükata.
Homoseksualistid ja lesbid on hakanud end demokraatlikuks kuulutanud ühiskondades
nõudma endale isiksustena teistega võrdõiguslikke positsioone.
Nüüd ja praegu pole pelk võrdsus siiski piisav. On tähtis,
et toodaks välja ajalooline tõde, et osutataks, milline keskne osa
on olnud paljudel homoseksualistidel ja lesbidel eri maade rahvusliku kultuuri
rajajatena.
Teiselt poolt ei ole võimahk paljusid teoseid mõista või
õigesti tõlgendada, kui ei tunta nende autorite seksuaalset suundumust.
Nikolai Gogoli ja Walt Whitmani, Henrich
von Kleisti ja William Shakespeare'i lugejail peab
olema õigus nende autorite homoseksualismist teada saada.
Tegelikult peab kõigi maade kultuuriajaloo uuesti kirjutama.
Ainult niiviisi, tõstes homoseksualistid ja lesbid ka ajaloos nähtavate
kohale, saab võib-olla luua piisavalt tugevaid tõkkeid homoseksualistide
stalinistliku ja natsliku verise tagakisamise vastu.
MAX RAND
Vikerkaar nr. 10/1989
|