Hans Christian Andersen (1805-1875)

Anderseni eluloos ütleb Signe Tolsvig: "Ta oli ise too merineitsi, kes püüdis võita enesele armastatu, kättesaamatu, sureva printsi, kuigi ta ise oli leidlapse, orjana, väljaspool asuvana äärmiselt ebasoodsas seisukorras... Ta kaotas printsi ... End siinkohal feminiseerides tunnustas Andersen oma nõrkust."

Andersen on suurepärane näide kirjanikust, kes ise on homoseksualist, kuid ei käsitle homoseksualismi otseselt üheski teoses - ja ikkagi peegeldab kogu tema looming omaenda homoseksualismile tuginevat enese ja maailma tundmist. Kõrvalisus, väljaspoolsus on Anderseni lähtekoht ja nii väike merineitsi, tinasõdur kui inetu pardipoegki on kõik ühe ja sama situatsiooni peegeldus.

Rõhuv paljastamise oht sundis Anderseni vältima kõiki lähedasi meessuhteid Kodu-Taanis; püüdes kohaneda ühiskondlike normidega pidi Andersen (kes eriti ei armastanud lapsi) alistuma aseksuaalse muinasjutuonu rollile.

Nii ta püüdiski võimalikult palju rännata, põgeneda koduümbruse ahistusest. Sihiks oli enamasti Itaalia nagu mõnel teiselgi selle aja tuntud homol - Itaaliast otsisid inimlikkust nii Wilde, Tshaikovski kui ka relvatööstur Friedrich Krupp.

"Inetu pardipoeg"

< lõpp>

" ... Ja talv läks külmaks , nii külmaks ; pardipoeg pidi vees ringi ujuma , et hoida seda täiesti kinni külmumast ; kuid iga ööga jäi auk , kus ta ujus , ikka väiksemaks ja väiksemaks ; oli nii kõva pakane , et jääkoorik praksus ; pardipoeg pidi kogu aeg jalgu liigutama , et vesi üleni kinni ei külmuks ; viimaks väsis ta ära , seisis täiesti liikumatult ja külmus siis jäässe kinni .
Hommikul vara tuli üks talumees , nägi teda , läks sinna , purustas oma puukingaga jää ja viis ta siis koju oma naisele . Seal turgutati tal elu jälle sisse .
Lapsed tahtsid temaga mängida , kuid pardipoeg arvas , et nad tahavad talle haiget teha , ja tormas hirmuga otse piimakaussi , nii et piim mööda tuba laiali pritsis ; perenaine karjus ja löi käsi kokku , ja siis lendas pardipoeg künasse , kus oli või , ja seejärel jahutünni ja sealt jälle välja . Noh , võib arvata , kuidas ta välja nägi !
Perenaine karjus ja äigas talle tuletangidega järele , ja lapsed jooksid üksteist jalust maha , et pardipoega kinni püüda , ja küll nad naersid ja kilkasid ! Oli hea , et uks oli lahti ; pardipoeg tormas välja põõsaste vahele värskesse lumme - sinna jäi ta otsekui sügavas unes lamama .
Ent oleks liiga kurb jutustada kogu sellest hädast ja viletsusest , mida ta karmi talve jooksul pidi taluma - kui päike jälle soojalt paistma hakkas , lamas ta soos körkjate vahel; lõokesed laulsid - oli kena kevad .

Siis kergitas ta korraga tiibu , need vuhisesid kõvemini kui varemalt ja kandsid teda jõudsalt edasi ; ja enne kui ta midagi märkaski , oli ühes aias , kus õunapuud õitsesid , kus sirelid lõhnasid ja nende pikad rohelised oksad looklevate kanalite poole ripnesid .
Oo , siin siin oli nii kaunis , nii kevadiselt värske ! Ja otse tema eest tihnikust tuli kolm ilusat valget luike ; nad sahistasid sulgedega ja ujusid nii kergelt vee peal . Pardipoeg tundis need uhked loomad ära ja tema meel läks ütlemata kurvaks.

" Ma lendan nende kuninglikkude lindude juurde ! Ja nad löövad mu surnuks , sellepärast et mina , kes ma nii inetu olen , neile läheneda julgen . Aga üksköik !
Parem tapku nad mind kui et partide togida , kanade nokkida ja kanalas talitava tüdruku jala töugata olla ja talvel puudust kannatada !" Ja ta lendas vette ning ujus uhkete luikede poole ; need silmasid teda ja sööstsid kohevil sulgedega talle vastu .
"Tapke aga tapke mind ära !" ütles vaene loomake , langetas pea veepinnale ja ootas surma - aga mida ta selges vees nägi ? Ta nägi enese all omaenda pilti , aga see ei olnud enam kohmakas mustjashall lind , inetu ja vastik , vaid päris luik .

Ei tähenda midagi , et sa partlas oled sündinud , kui sa vaid luigemunast välja oled koorunud !

Ta tundis tõsist rõõmu kõigi nende hädade ja ebameeldivuste üle , mida ta läbi oli elanud ; nüüd oskas ta õigesti hinnata oma õnne , kogu seda au ja hiilgust , mis teda ees ootas. -- Ja suured luiged ujusid tema ümber ja silitasid teda nokaga . Aeda tulid mõned väikesed lapsed , viskaseid vette leiba ja teri , ja väiksem hüüdis :
" Seal on üks uus !" Ja ka teised lapsed hõiskasid : " Jah , üks uus on juurde tulnud !"
Ja nad plaksutasid käsi ja tantsisid ringi , jooksid isale ja emale ütlema , ja siis visati vette leiba ja kooke , ja köik ütlesid : " See uus on köige ilusam ! Nii noor ja nii armas !" Ja vanad luiged kummardasid tema ees.
Siis hakkas tal päris piinlik ja ta peitis pea tiiva alla , ta isegi ei teadnud , miks ; ta oli liigagi õnnelik , aga sugugi mitte uhke , sest hea süda ei lähe kunagi uhkeks.
Ta mõtles selle peale , kuidas teda oli taga kiusatud ja mõnitatud , ja kuulis nüüd kõiki ütlevat , et ta on kõigist ilusatest lindudest kõige ilusam. Ja sirelid kallutasid oma oksad lausa vette tema juurde , ja päike paistis nii soojalt , ja nii mõnusalt ; siis läksid tema suled kohevile , tema sale kael tõusis sirgu ja ta hõiskas kogu südamest ;

" Nii paljust õnnest ei näinud ma undki ,
kui ma inetu pardipoeg olin !""

1844. aastal

tõlkinud: Hendrik Sepamaa