Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Leonard Bernstein (1918-1990)
USA

"Dirigeerimine on nagu suguakt.
Me laulame, mängime, ja hingame
ühes rütmis, me läheneme teine-
teisele nii palju kui üldse võimalik."

Herbert von Karajani kõrval oli Leonard Bernstein oma aja kuulsaim täht dirigentide hulgas. Kuid sellest hoolimata tundis ta end pigem orkestri dresseerija kui dirigendina. Bernstein komponeeris rohkem kui 50 helitööd, mille hulgas oli sümfooniaid, balletipartituure, klaveri- ja kammermuusikapalu, samuti Broadway-muusikale ja üks ooper.
Ainuüksi muusikal "West Side Story" tegi Bernsteini surematuks. Peale kõige muu oli ta ka innustunud pedagoog. Schleswig-Holsteini muusikafestivali ajal töötas ta igal aastal intensiivselt noorte muusikutega. Mitte ükski teine helilooja- dirigent ei müünud oma loomingut nii edukalt kui tema. Juba varakult kindlustas ta kõik õigused oma heliloomingule, asutades isikliku kirjastuse "Amberson Enterprise" (Amber - merevaik. Nimevalik oli tingitud sellest, et Bernstein on saksa keeles merevaik). Kogu maailmas müüdi koolides tema nõuannetega videosid algajatele muusikahuvilistele.

"Kõike, mida ta ette võttis," ütles Bernsteini Israelis elav biograaf Peter Gradenwitz," tegi ta läbi ja lõhki ameerikalikult." Mitte ühelgi teisel inimesel ei ole Ameerika muusikaelule nii suur mõju olnud kui Bernsteinil. Kui täpne olla, siis oli ta New Yorgi imelaps, kelles kehastus selle mitmetahulise linna fenomen. Mitte üheski teises maailma linnas ei ela nii palju kunstnikke, juute ja homosid. Seda, et ta on homo, rääkis Bernstein ise oma arvukatele sõpradele. Teda peeti tüüpiliseks seltskonnainimeseks. Koosviibimistel armastati tema kahemõttelisi nalju, tema kohalolek oli loendamatute pidude naelaks. Ja Bernstein nautis seda, et teda austati, imetleti ja jumaldati. Uhkelt reisis ta mööda maailma, saadetuna tervest karjast "õukondlastest".

Lois (uue eesnime võttis ta seaduslikult alles 16- aastasena) Bernstein sündis 25. augustil 1918 Lawrence`s Massachusettsi osariigis. Tema vanemad olid Venemaalt väljarännanud juudi emigrandid. Isa asutas Bostonis väikese kosmeetikafirma "Samuel Bernstein Company", ema oli olnud varemalt vabrikutööline. Lenny (Leonardi hellitusnimi) oli nõrgavõitu poiss, kes kunagi ei võtnud osa mängudest ja sportimisest naabripoistega. Alles siis, kui New Yorgis elav tädi kinkis Bernsteinile oma klaveri, avastas väike Lenny enda jaoks maailma: "Ma olin õnnetu kuni selle ajani, mil ma avastasin enda jaoks muusika. Ma olin väike, nõrk ja haiglane poiss. Olin kahvatu ja mul oli alailma bronhiit ja astmahood. Ma olin kümneaastane, kui mu ellu tuli klaver." Poisile hakati kohe klaveriõpetust andma ja kui ta emale klaverit mängis, valas too iga kord pisaraid. Väga hea läbisaamine oli tal ka oma viis aastat noorema õega. Oma sõbrale Harvey Popperile rääkis Bernstein kord, kuidas ema neid mõlemaid seksimängult tabas. Õega käis Lenny häbenemata käsikäes jalutamas. Oma annet show jaoks tõestas Lenny juba 14- aastaselt, kui ta Bostoni lähedal järve ääres asuvas suvemajas instseneeris Bizet` "Carmeni", kusjuures kõik ümbruskonna mehed mängisid naiste osades ja naised jällegi mehi. Lenny ise astus üles Carmeni osas.

1935. aastal astus Lenny Cambrigde`i Harvardi Ülikooli, kus ta hakkas õppima muusikat, filosoofiat ja esteetikat. 1939. aastal astus ta esimest korda dirigendipulti, dirigeerides omaenda tükki, mida lauldi vanakreeka keeles. Juba 1937. aastal leidis aset tema elu kõige tähtsam kohtumine. Saatus viis Bernsteini kokku suure helilooja Dimitri Mitropoulosega. Too kiilaspäine härra oli homo ja väga tundlik noorte atraktiivsete talentide suhtes. Mitropoulos kutsus kohe Lenny enda juurde teed jooma. Pärast seda, kui Bernstein oli teinud talle väikese muusikalise eksami, hakkas ta teda nimetama geniaalseks poisiks. Mitropoulos võttis Lenny endaga New Yorki kaasa. Seal tutvustas ta noormeest Serge Koussevitzkyle. 1958. aastal nimetas ta Bernsteini oma otseseks järglaseks New Yorgi Filharmoonikute peadirigendi ametikohale. Lenny püüdis ihust ja hingest oma õpetajat ja mentorit jäljendada. Viini Filharmoonikud teadsid rääkida, et dirigeerimisel eriti hinge minevates kohtades hakkasid nii Mitropoulos kui ka Bernstein puldi taga lausa hüppama. Ja nii nagu tema suur eeskujugi, armastas Bernstein pärast kontserte oma garderoobi vannitoas end paljaks koorida, et siis õpilastega "vestelda".

Kui Bernstein oli veel noor pianist, üüris ta endale New Yorgi kunstnike ja homode linnaosas Greenwich Village`s odava toakese ja püüdis klaveriõpetajana end vee peal hoida. 14. novembril 1943 juhtus midagi niisugust, mis läks Ameerika muusikaajalukku. Staardirigent Bruno Walter oli haigestunud ning pidi voodisse heitma. 25- aastasel Bernsteinil lubati asuda ilma igasuguse proovita dirigendipulti. Seda kontserti kanti ka raadio kaudu üle kogu Ameerika. Bernstein andis endast parima ning kaks päeva hiljem pühendas "New York Times" talle juhtartikli. Sellest päevast alates hakkas Bernsteini karjäär kiiresti ülesmäge minema. Maailmas polnud ühtegi kuulsat orkestrit, mida ta poleks juhatanud. 1947. aastal külastas ta esimest korda Palestiinat. 1948. aastal dirgeeris Münchenis natsiohvrite mälestuseks korraldatud kontserti.


Dimitri Mitropoulos

40. aastad olid ka tema eraelus kõige tormilisemad. Ta oli endale oma homoseksuaalsuse täielikult teadvustanud, kuid nagu kirjutas tema biograaf Joan Peyser, arenes tal samal ajal suur enesesüüdistuse kompleks. Bernstein üritas iga hinna eest elada korraliku heterona, kuid sellest ei tulnud tal midagi välja. Bernstein oli kõrvuni armunud oma sõbrasse Harvey Popperisse, kes aga ei saanud tema tunnetele vastata. Sellest hoolimata kolas ta koos Lennyga Key Westi homobaarides ja nägi, kuidas viimane poisse "minema lohistas". Kord pidi Popper tervelt poolteist tundi autos ootama, enne kui sõber tagasi tuli. Lenny rääkis suure vaimustusega sellest, kuidas noormees oli tema varbaid lakkunud ning kuidas nad seda nautinud olid.

Bernsteinil oli armuvahekord ka Hollywoodi näitleja Farley Grangeriga. Ühel koosviibimisel helistas Bernstein võõrustaja magamistoast. Ta ei võinud aimatagi, et kõik teised külalised kuulasid tema juttu pealt, sest elutoas oli valjuhääldaja sisse lülitatud ning kohalviibijad võisid kuulda "äärmiselt delikaatseid ja frivoolseid üksikasju".
Lenny oli ilus poiss ja armastas ka ilusaid mehi. Bernsteini libretist George Abbott, kellega koos nad 1944. aastal tõid lavale muusikali "On the Town", meenutas: "Ta nägi välja selline nagu Lord Byron oleks soovinud välja näha." Bernstein korjas mehi igalt poolt üles. Tema sõprade hulka kuulus ka David Diamond. Kui ta ühel päeval tabas sõbra teise poisiga voodis, liitus ta lihtsalt nendega ja Diamond kaotas oma armukese. Kord palus Bernstein ühe ülikooli dekaanil näidata talle oma peenist, sest tema enda oma olevat liiga väike, kuid dekaani vänt on kindlasti "kahele tehtud". Lõpuks pühendas Lenny talle ühe siivutu laulukese. "Võimalik, et ma olin varematel aegadel vastuvõtlik igasugustele seksorgijatele, kuid abielu ja lapsed muudavad kõik." Nii kommenteeris Bernstein oma elu tormilist perioodi. Kuid kas abielu ikka muutis kõik?


Bernstein perega

1946. aastal õppis Bernstein tundma noort Felicia Montealegre-Cohni. Klaveriüliõpilane Felicia oli sündinud Costa Ricas ja üles kasvanud Tshiilis. Pärast kihlust abiellus Bernstein Montealegre- Cohniga 1951. aasta septembis. Sellest abielust sündis kolm last: Jamie Anne Marie (sünd. 1952), Alexander Serge (sünd. 1955) ja Nina Maria Felicia (sünd. 1962). Oma mehe pärast loobus Felicia pianisti karjäärist, hiljem töötas aga telenäitlejana. 1978. aastal suri kõigest 56- aastane Felicia vähki. Felicial polnud Lennyga kerge. Juba oma esimese raseduse ajal pidi ta oma meest jagama dzhässmuusiku John Mehegraniga. Kord vedas aga Lenny koju mereväest deserteerunud mehe. Ühe turnee ajal pahandas Felicia selle üle, et mees petab teda lausa tänaval, flirtides ilusate tshiili meestega. Ühel peol kadus Lenny tükiks ajaks ning ilmus alles paari tunni pärast tagasi koos kellegi noore näitlejaga, olles ise " väsinud, aga õnnelik". Felicia viskas näitleja pikema jututa välja ning sõitis Lennyga koju. Oma sõbrannadele kurtis Felicia, et "see meestehull" olevat julm. Suurema osa ajast elaski abielupaar lahus, sest Lenny oli sageli turneedel, Felicia aga kodus laste juures.

50. aastatel ostis Bernstein Mehhikos Cuernavaras maja, et rahulikult töötada. Kuid nagu Tennessee Williams oma memuaarides kirjutab, korraldas Bernstein oma majas igal laupäeval "meestepeo". Igast ilmakaarest tuli kokku ilusaid poisse, et rikkalikus joomalauas amüseerida. Et Bernstein oli ka suure palavuse käes loomevõimeline, tõestab ka tema elutöö "West Side Story", mille esietendus toimus New Yorgi Winter Gardenis. See kaasajastatud Shakespeare "Romeo ja Julia" tegevus oli kantud New Yorgi Bronxi linnaossa ning kujutas endast ühiskonnakriitilist melodraamat ülivõrdes. Ainuüksi New Yorgis anti üle 4000 etenduse. Polnud ühtegi maad, kus muusikal poleks oma hittidega nagu "I Like To Be In America", "Somewhere" või "Maria" triumfeerinud.

Leonard Bernstein tegi oma tööd sellise sensuaalsusega kui ei ükski teine dirigent. Ta tunnistas avameelselt, et tema loomevõime põhiliseks tiivustajaks oli seks. Kord katkestas ta ühe proovi ajal oma noort kolleegi sõnadega: " Just äsja hävitasite te imeilusa koituse (coitus)." Küsimusele, miks ta dirigeerimise ajaks alati käekella ära võtab, vastas ta: "Kui ma dirigeerin, võtan ma kõik ära." Noore dirigendina tegi ta sageli proove palja ülakehaga. Sensuaalsust kiirgas temast endast. Bernsteini armastatud õde kirjeldas seda 1967. aastal nii: "Kui Lenny astus tuppa, tõusis toas õhutemperatuur. Ta muutis toa soojaks." Kas ta oli sellepärast pidudel ja koosviibimistel nii armastatud?

Müncheni prominentide võõrustaja Kay Wörsching, kelle "Kay`s Bistros" Bernstein oma sagedaste Müncheni- turneede ajal einestas, meenutas säravil silmil oma kundet: "See on uskumatu, aga seda meest ümbritses aura. Isegi kui ta ainult klaasi kätte võttis, oli see sündmus." Lennyt armastasid kõik - isegi kriitikud. Ainult üks kord, 1983. aastal, pärast tema ooperi "A Quiet Place" esietendust Houstonis, sai kriitikute poolt kergelt nahutada. Bernstein võttis arvustust "kriitikute urinana" ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. See-eest võis ta 1988. aastal 70. juubelil kuulda tõelisi kiidukõnesid. Tema loomingu austajad korraldasid talle suurejoonelise supershow. Ainult üks inimene, Andy Warhol, ei võinud Bernsteini taluda. Ka Warhol oli New Yorgi imelaps, juudiemigrantide poeg ning homo. Viimati kohtusid nad 1986. aastal Elizabeth Taylori korraldatud AIDS- ihaigetele pühendatud heategevusüritusel. Warhol kirjutas oma päevikusse: "Leonard Bernstein oli kohal ja nuttis. Ta nutab alati. Ta on tõeline teeskleja.." Warhol polnud objektiivne, Lenny ei olnud osavõtmatu inimene.

Kärsitu õilishing oli alati ratastel. Kui ta viibis näiteks esmaspäeval Jaapanis, siis teisipäeval oli ta Prahas uue presidendi vastuvõtul. Kui ta neljapäeval kolas mööda Pariisi homokvartaleid, kus kümned homoprostituudid teda nägupidi tundsid, siis reedel istus ta juba psühhoanalüütiku vastuvõtutoas diivanil ning laupäeval dirigeeris Kanadas Beethooveni Üheksandat sümfooniat. Kas oli siis mingi ime, et tema ihuarst dr. Kevin Cahill sai sellisest rändamisest kõhuvalud? Või koguni maohaavad? Kui Lenny 1990. aasta juulis oli sunnitud rinnakelme- ja kopsupõletiku tõttu mitmed kontserdid ära jätma, hakati ajakirjanduses spekuleerima, et tal on tüüpilised AIDS-i sümptoomid. Pealegi olevat tema lemmikõpilane seitse aastat tagasi surnud immuunsuspuudulikkuse kätte. Järelikult oli Bernsteini haiguse peiteaeg lõpule jõudnud. Dr. Cahill muutus rahutuks: " Jätke mind oma AIDS-i jutuga rahule." Haiguse põhjusena nimetati Bernsteini halba harjumust suitsetada kuni 60 filtrita " Pall Malli" sigaretti päevas ning juua igal õhtul ära pudel wiskey`t.

Pärast seda, kui Lenny haiglast koju lasti, tõmbus ta oma New Yorgi Keskpargi lähedal asuvasse 16- toalisesse korterisse - täis uusi ideid ja optimismi. Dr. Cahill hoolitses mitte ainult oma patsiendi tervise eest, vaid proovis ka tolle head mainet säilitada. Sealjuures püüdis ta isegi eitada Lenny homoseksuaalsust. Kas ta teda tõesti nii vähe tundis? Serge Koussevitzky, peadirigent ja Bernsteini mentor, kes teda hellitavalt "Lenyshkaks" kutsus, kurtis kord, et kõik kunstnikud, kes on oma õpilased välismaalt toonud, on homod. Ja Lenyshkale ütles ta otse näkku: " Ma arvan, et sa oled pederast." Bernstein ei eitanud seda. Vastupidi, ta ei teinud oma tegelikust seksuaalsusest kunagi mingit saladust. Isegi veel 1989. aastal ütles ta ühes intervjuus: "Võimalik, et inimesed peavad mind ainult paadunud homoks ja tundeliseks heategijaks. Aga seda ma ju olengi.!".

Kui vikatimees Bernsteinile järele tuli ja too veel ainult hapnikuaparaadi abil hingata suutis, ignoreeris ta kõike enda ümber toimuvat- isegi surma. Ta keeldus haiglasse minemast, et arstid saaksid veel kord astuda võitlusse diagnoositud rinnakelmepõletiku vastu. 14. oktoobril 1990 seiskus Leonard Bernsteini süda. Selle ebahariliku inimese kohta kehtib see, mida ta ise omal ajal Mozarti kohta ütles: "Ja kui ta siit maailmast lahkus, oli ta uus, kirgastunud ning oma külaskäiguga Maa peale õnnistust toonud."

© Rein Mets 2002