Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

William S. Burroughs & Allen Ginsberg


William S. Burroughs (1914 - 1997)
USA
Kirjanik

Homod ilmusid ameerika kirjandusse, et sinna jäädagi. Positiivsed need ameerika homoseksuaalse kirjanduse alguskümnendite peategelased üldiselt ei olnud, ka siis mitte, kui kirjanikud ise olid homoseksualistid, üldiselt olid tegelaskujud enam või vähem "halvas usus" elavad, enesepiinamisest ära märgitud.

Sellist kirjanduslikku maailma on inglise uurija Rictor Norton iseloomustanud nii:
"Ühiskonna silmis on homoseksualist võõras, lindprii, patune, perversne, täielik jätis. Sellest tuleneb, nii kurb kui see ongi, et paljud homoseksuaalsed kirjanikud on hakanud läbi mässu purustama traditsioonilist moraali ja tahtlikult ülistama elu tumedaid külgi, mis paistavad hävitavat inimlikud suhted."

Teine homoseksuaalset kirjandust uurinud teadlane, sakslane Volker Ott kirjeldab homoseksualismi 1940ndate ja 195Ondate aastate ameerika kirjanduses omalt poolt nii:
"Narkootikumide kasutamist, liiderlikkust, prostitutsiooni ja kõiki muid selliseid käitumisvorme, mida neis tekstides esineb ohtralt ja mis kodanlikust seisukohast kahtlemata kuuluvad "elu tumedale poolele", tuleb näha kui peategelaste ainsat võimalikku vastust ümbruse mõistmatusele ja sallimatusele. Sellega seoses on põhjust viidata asjaolule, et homoseksualistide enamikule saab Ühendriikide kirjanduses osaks kurb lõpp."


Allen Ginsberg holding the portrait he made to William Burroughs (1986)

Need mässajad, öökirjanikud, kes kujutavad ameerika suurlinnade homoseksualiste, on nt William S. Burroughs, Hubert Selby, John Rechy ja Allen Ginsberg.

William Seward Burroughs sündis St. Louis`is, Missouri osariigis. Heas ja kindlustatud perekonnas, kellele kuulus "Burroughs Adding Machine Company". Ta oli õppinud nii Harvard `i kui Viini Ülikoolides. Traagilise elulooga biseksuaal, kes naisega purupurjus olles tappis viimase - mängides William Telli asetas ta vahuveini pokaali oma abikaasa pealaele, järgnenud surmav lask tabas kahjuks näkku.

Koos Allen Ginsbergi ja Jack Kerouaciga olid olulised figuurid biitnike liikumises. William S. Burroughs armastas noori mehi ja oma hilisemas elus elas koos James Grauerholtziga.

Raamatud:
Junkie: Confessions of an Unreedemed Drug Addict (1953)
Letters to Allen Ginsburg 1953-1957
The Naked Lunch (1959)
Nova Express (1960)
The Soft Machine (1961)
The Ticket that Exploded (1962)
Dead Fingers Talk (1963)
The Wild Boys (1971)
The Place of Dead Roads (1983)
Queer (1986)
The Western Lands (1987)


Allen Ginsberg (1926 - 1997)
USA
Poeet ja aktivist

Allen Ginsberg sündis Newark`is, New Jersey osariigis. Ta isa oli sotsialistist juudipäritoluga kooliõpetaja ja luuletaja. Ema oli Venemaalt emigreerunud kommunist, kes läks hulluks. Ginsberg ise oli noorpõlves vasak-radikaal, kes õppis Columbia Ülikoolis juurat ja töötas töölisadvokaadina.

1955. aastal asus Gisberg elama San Franciscosse, kus ta alustas oma loomingulist tegevust ja hakkas avaldama oma luulet. Võib täie veendumusega õelda, et Allen Ginsberg oli gay, biitnik, poeet, buddhist ja mõjuvõimas oma põlvkonna debatöör, guru, jne. Nii USAs kui kogu maailmas tuntud ja teatud, kes tõstis pjedestaalile homoarmastuse koos selle valude ja rõõmudega.

Koos gaykirjanike Jack Kerouac`i ja William S. Burroughs`iga oli Ginsberg "Beat Generation`i" "ajud". Vast siiski, kas mitte Walt Whitman polnudki viimaks ajaloo esimene biitnik!?

Tema poeem Howl (1956) oli tohutu mõjuga biitnike liikumises, kus krititseeris Ameerika ühiskonnas laiutavat materjalismi. 1960ndatel reisis Ginsberg Aasias, mille mõjul sai võtmefiguuriks Ida müstika tutvustamisega USAs ja L„„ne Euroopas. Hilisemad poeemid on ilmunud kogus Planet news (1968).

Ginsbergil olid romantilised homosuhted nii Jack Kerouac`iga kui William S. Burroughsiga, ta oli kirjavahetuses ameeriklase Peter Orlovskiga, kellest sai tema armastatu, nende kooselu kestis ligi 20 aastat kuni Ginsbergi surmani.

Allen Ginsberg? luuletused on pärit kogudest: Howl and Other Poems, 1956 ("Päevalillesuutra", Kalifornia supermarket"); Cosmopolitan Greetings, 1993 ("Sulgurlihas"); Death and Fame, 1999 ("Tähendab", "Rahu Bosnia-Hertsegoviinas").

Varem on Allen Ginsbergi luule eestikeelseid tõlkeid ilmunud väljaannetes Vikerkaar 1990, nr 6 ("Laul", tlk Joel Sang, "Ulg", "Ära saa vanaks", "Järelmärkus Howl’ile", tlk Tõnu Õnnepalu), Looming 1995, nr 12 ("Ameerika", tlk Margit ja Andres Langemets) ja Sirp 1997, 17. aprill ("Külaskäik Walesi", tlk Hasso Krull).

Inglise keelest Jürgen Rooste

PÄEVALILLESUUTRA

Ma kõndisin konservibanaanide kai lähedal kalda pääl ja istusin hiiglasuure Edelaranniku veduri varju maha et oodata päikseloojangut karpmajade mäestike tagant ja nutta.

Jack Kerouac istus mu kõrval murdund roostetand raudposti pääl, kaaslane, me hingi läbisid samad mõtted, kõledad ja kurvad ja nukrasilmsed, ümberringi masinate metsa pahklikud terasjuured.

Jõe õline vesi peegeldas punast taevast, päike laskus viimsete Frisco mäetippude otsa, ei ühtegi kala ses voos, ei ühtegi erakut neis mägedes, vaid vesitsevate silmade ja pohmakaga meie nagu vanad kalkarid kalda pääl, väsind ja riuklikud.

Vaata seda Päevalille, ütles ta, sääl sirutas end vastu taevast hall surnud vari, mehesuurune, konutas kuivanult igivana saepuruhunniku otsas

– Ma kargasin püsti otsekui nõiutud – see oli mu esimene päevalill, mälestused Blake'ist – mu nägemused – Harlem

ja Idapoolsete jõgede Põrgud, sildadel kolksuvad Joe Rasvased Võileivad, surnud titevankrid, mustad siledakskulund autokummid unustatud ja taastamata, jõekallaste luuletus, kondoomid & kastrulid, terasnoad, ei midagi roostevaba, vaid rõske sõnnik ja noana terav tehisvärk kadumas minevikku –

ja hall Päevalill õõtsumas vastu päikest, pragunend sünge ja tolmune kogu sest vanaaegsete vedurite sodist ja sudust ja suitsust ta silmas

tuhmide keeltega õiekorv räsitud ja sasitud nagu mõlkis kroon, seemned langend välja ta näost, peagi hambutust päikselise ilma suust, päiksekiired kustutet ta karvasel pääl nagu kuivand traadist ämblikuvõrk

lehed kätena ta varre küljes, viiped saepurustest juurtest, lahtist krohvipuru maha pudenend mustadelt raagudelt, surnud kärbes ta kõrvas,

Vana roojane räsitud olid, mu päevalill Oo mu hing, armastasin sind siis!

See nõgi polnud kellegi nõgi vaid surm ja inimvedurid,

kogu see tolmukleit, see raudtee tõmmunahkne loor, need sudupõsed, see musta masenduse silmalaug, see nõgine käsi või fallos või tehisliku, mustusest-mustema protuberants – industriaalne – modernne – kogu see su hullumeelset kuldkrooni määriv tsivilisatsioon –

ja need ähmased mõtted surmast ja tolmused armastuseta silmad ja otsad ja närbund juured sääl all, ses koduses liiva- ja saepuruhunnikus, kummist dollarid, masinavärgi nahk, tihkuva rögiseva vaguni sisikond ja rupskid, tühjad üksildased konservipurgid oma roostes keeltega ai-ai, mida ma saaksin veel lisada, mõne türasigari ärasuitsetatud tuhk, vagunite vitud ja kärude piima täis rinnad, väsinud persed toolidest ilma & dünamote sulgurlihased – kõik need

põimitud su kärbund juurtesse – ja sina mu ees päikseloojangus, kogu su au ja hiilgus sinu kujus!

Päevalille täiuslik ilu! täiuslik suurepärane armas päevalille eksistents! lahe nooruke kuu õrnas loodusesilmas, ta ärkas õhetav ja elus ja sirutas end loojuvasse päikesesse varjudesse koidikusse kuldsesse tuuleõhku!

Kui palju kärbseid sumises su ümber, kui sina seisid oma roppuse süüst puhas ja needsid oma raudteetaevaid ja oma lillehinge?

Vaene surnud lill? millal sa unustasid et oled lill? millal vaatasid sa oma nahka ja otsustasid et oled vana räpane impotentne vedur? veduri kummitus? kunagi nii võimsa hullumeelse Ameerika veduri viirastus ja vari?

Sa polnud kunagi mingi vedur, Päevalill, sa olid päevalill!

Ja sina Vedur, sina oled vedur, ära unusta mind!

Siis kiskusin ma luukerejämeduse päevalille üles ja torkasin selle enda kõrvale maasse nagu skeptri,

ja pean nüüd jutluse oma hingele, ja Jacki hingele ka, ja kõigile kes kuulama jäävad,

– Me pole meie nõgine nahk, me pole meie õudne kõle tolmune näota vedur, omaenese sees me oleme kuldsed päevalilled ja meid õnnistab meie enese seeme ja karvased alasti saavutus-kehad mis kasvavad hullumeelseteks mustadeks õige kujuga päevalilledeks päikseloojangus, mida jahivad meie silmad selle hullumeelse veduriga kaldapäälse Frisco künkliku konservipurgiõhtu mahaistumise nägemuse varjus.

Berkeley, 1955

KALIFORNIA SUPERMARKET

Milliseid mõtteid ma küll mõtlen sust täna, Walt Whitman, kõndind kõrvaltänavail puude all valutava pääga tajudes iseennast ja vaadates täiskuud.
Nälgind ja kurnatud, jahtides kirjuid pilte, läksin neoonpuuviljade supermarketisse, meeles mõlkumas su loetelud!

Millised persikud ja millised poolvarjud! Terved perekonnad öisel osturallil! Vahekäigud tulvil abielumehi! Abikaasad avokaadode vahel, beebid tomatikuhilais! – ja sina, Garcia Lorca, mida sa õieti tegid sääl arbuuside juures?

Nägin sind, Walt Whitman, lastetu, üksildane vana urgitseja, sobrasid sääl külmletis liha ja piidlesid poepoisse.
Kuulsin, kuidas sa igaühelt küsisid: Kes tappis seakarbonaadi? Mis banaanid maksavad? Kas sina oledki mu Ingel?
Ekslesin sädelevate purgivirnade vahel, jälitades sind, ja kujutasin ette, kuidas mind ennast jälitab kaubamaja turvamees.
Uitasime koos pikkade riiulite vahel omaette unistades mekkides artishokke, iga külmutet hõrgutis oli meie oma ja kassiirist ei möödunud me kunagi.

Kuhu me lähme, Walt Whitman? Tunni aja pärast pannakse uksed kinni. Kuhupoole näitab su habe täna?
(Ma puudutan su raamatut ja mõtisklen meie odüsseiast supermarketis ja jabur tunne tuleb pääle.)
Kas me kõnnime öö läbi mööda üksildasi tänavaid? Puud lisavad varjule varju, majades tuled ei põle, me jääme mõlemad üksi.

Kas me kõnnime, meeles mõlkumas kaotatud armastuse-Ameerika, mööda sinistest automobiilidest sõiduteedel, koju oma vaiksesse majakesse?
Oh, kallis isa, hallhabe, vana üksildane vapruse-õpetaja, milline oli su Ameerika, kui Charon pani ridva peost ja sa astusid auravale kaldapealsele, seisid ja vaatasid Lethe mustadele vetele kaduvat paati?

Berkeley 1955

TÄHENDAB

Dylan tähendab Indiviidi vastandumist kõigele loodule
Beethoven tähendab ühe mehe ülestõstetud rusikat äikesepilvedes
Paavst tähendab aborti ja surnute hingi?
Televisioon tähendab oma elutoas istuvaid ja oma asju vaatavaid inimesi
Ameerika tähendab olla suur Riik täis Kauboisid Indiaanlasi Juute
Neegreid ja Ameeriklasi
Pilusilmi Latiinosid Tehaseid pilvelõhkujaid Niagara jugasid Terasevabrikuid
raadioid kodutuid Konservatiive, ärge unustage
Venemaa tähendab Tsaare Stalinit Luulet Salapolitseid Kommunismi
paljajalu lumes
Aga see pole tegelik Venemaa see on kontseptsioon
Kontseptsioon tähendab vaadata Maad Kuu päält
sääl kunagi käimata. Kuu tähendab armastust ja Libahunte, ka Poe'd
Poe tähendab vaadata Kuud Päikese pinnalt või teisalt hoopis surnuaeda
Kõik tähendab midagi kui sa oled kõhnuke savuahelsuitsetajast filmiprodutsent
Maailm tähendab ülerahvastatust, Imperialistlikke vallutusi, Biotsiidi,
Genotsiidi, Vennatapusõdu, Näljasurma, Holokausti, massi-
mõrvu, kõrgtehnoloogiat
Üliteadust, aatomi Tuuma Neutroni Vesinikujäätmeid, Kiiritust
Kaastunde Buddhat, Alkeemiat
Kommunikatsioon tähendab monopoli televisiooni raadio kino ajalehe
jahumist Maamunal, s.o. planetaarset tsensuuri.
Universum tähendab Universumit.
Allen Ginsberg tähendab segast meelt kes kirjutab üles
Marsi ajalehepealkirju–
Publik tähendab lunastust, kuulajad tähendavad Seksi, Vaimset võimlemist,
igatsust Aurumasina ja Poni-Ekspressi järele
Hitler Stalin Roosevelt & Churchill tähendavad aritmeetilisi ja kvadri-
lateraalseid võrrandeid, mis seisavad kõrgemal kogu keemiast füüsikast ja
kaoseteooriast –
Keda see huvitab mida see kõik tähendab?
Mind! Edgar Allan Poe'd huvitab! Shelley't huvitab! Beethovenit ja Dylanit huvitab.
Kas sind huvitab? Mida tähendad sina
või oled sa kümne sõrme ja kahe silmaga inimolend?

New York City
24. oktoober 1995

RAHU BOSNIA-HERTSEGOVIINAS

Kindral Ema Teresa
Keiser Dalai Lama XIV
Personalijuht Thich Nhat Hanh
Sõjaväekaplan Johannes Paulus II
kellele järgnesid Gandhi
Sahharovi, Sartre'i ja tema onu
Albert Schweitzeri varjud
läksid maatasa pommitet tänavaile
rääkisid Bosnia moslemitega mahapõlend
toidupoodides
pidasid läbirääkimisi horvaadi ja serbia kindralite ja parlamendiga
palusid et nood enam ei tulistaks
püssidest ja suurtükkidest
alla orgu vanaemadeta küladesse
Nüüd oli vaikne – üksikud lõkked
hõõgusid kõrvaltänavais
üksikud korjused haisesid vettind põldudel
– Aga kelle omad on need majad? Need
purunend ustega kinod?
Kelle need toidupoed, see raekoda,
see klaasideta akende ja katkise katusega
koolimaja?
Kelle omad on need väiksed korterid, kui
kõik, kes Allahit kummardavad,
palvetavad ümberpiiratud linnades 100 miili siit eemal
ülerahvastet paneelmajades ja telkides,
ÜRO võitlejad valves ristteedel?
Kelle omad on need tühjad põiktänavad ja
apteegid mille põrandaid ja majaesist kõnniteed
katavad purunend rohupudelite killud?
Kes on kohtunik, süüdistaja, kes paneb kausta
kohtuasjad,
pankrotidokumendid, omandiõiguse aktid,
protokollid, vanad maksekviitungid?
Kes nõustab kes elab ei tea kus kivihunnikus
kes magab ei tea millises seinteta osmikus
täiskuu valgel, kui mailõpu kevadpilved
libisevad
üle kuumehe näo?

6. mai 1993, kell 3 varahommikul

SULGURLIHAS

Ma loodan et mu vana hää sitaauk peab vastu
60 aastat järjest on ta enam-vähem korras olnud
Kuigi pärakulõhe operatsioon Boliivias
elas üle altiplano haigla –
veidike verd, polüüpe pole, vahel harva
mõni väike hemorroid
aktiivne, innukas, vastuvõtlik fallosele
kokapudelile, küünlale, porgandile
banaanile & sõrmedele –
Praegu teeb AIDS ta araks, ent ikkagi
on ta teenistusvalmis –
välja rämps, sisse kondoomistet
orgastiline sõber –
ikka veel prink ja muskliline,
häbematult avali naudingule
Aga kahekümne aasta pärast kes teab
vanadel on kõik korrast ära –
kaelad, eesnäärmed, kõhud, liigesed –
Loodan et vana auk jääb nooreks
kuni tuleb surm, puhkus.

15. märts 1986, kell 1 pärastlõunal

Hipiliikumisest

Tol ajal olid hipid väike rühm inimesi, kuid kõik teadsid, kes nad on. Hipide hingesugulasi võis leida juba 60-ndate alguse biitnikute seast, kes vastandasid kasuahnusele vaimseid väärtusi. Hipide vaimsed isad olid kirjanik Jack Kerouac ja luuletaja Allen Ginsberg. Hipide protest valitseva elustiili vastu väljendus rikkuse eitamises. Uskumata paremasse tulevikku, elasid nad käesolevale hetkele, pakkumata lahendusi olukorra parandamiseks. Hipid väitsid, et vabaarmastus ja uimastite kasutamine on pisiasjad, võrreldes maailma kasumijahiga. Hipide keskuseks sai San Francisco. Kodudest lahkus hulgaliselt noori, kes asutasid kommuune, perekondi ja sugukondi, elades juhuslikes eluasemetes. Ühiskonna suhtes võeti hoiak: "Meie ei sega teid, jätke ka teie meid rahule". Lipukirjaks kuulutati armastus, rahu ja valgus, mida sümboliseerisid lilled (siit ka nimetus "lillelapsed").

Hipisid eristas lohakas riietus, pikad juuksed, vabad elukombed ja uimastite tarvitamine, mis tõusis lausa kultuse tasemele. Hallutsinatsioone esilekutsuvate narkootikumide (LSD, marihuaana) toimes nähti lahendust maailma ülepääsmatuna näivatele probleemidele. Selles keskkonnas sündiski psühhedeelne rock. Seepärast pidas avalikkus hipisid jõuguks narkootikumitarvitajateks, kuid see polnud tõsi, sest mitte kõik hingelt hipid ei tarvitanud neid.

Ajajärgu kulminatsiooniks sai Woodstocki festival. Kuni Woodstocki festivalini arvati, et maailmas on umbes 150 000 hipit, kes elavad kommuunides. Maailm pidas neid omamoodi veidrikeks, aru saamata, et hipiliikumise ideaalid on saamas paljude noorte elumotoks. Woodstocki muusikafestival oli maailma avalikkusele tõeline šokk. Festivalile kogunes 500 000 noort, kes kõik olid valmis heitma endalt käitumisnormide kammitsaid ja püüdsid Woodstockis avastada elu imesid.

Biitnike liikumise viimne mohikaanlane

Mulle on senini arusaamatu, miks pidasid selles liikumises, mida nimetatakse biitliikumiseks, kõige kauem vastu kõige verevaesemad. Allen Ginsberg ja William Burroughs gerontlikus gururüüs olid Buddhana kõige kohal kõrgumas kõige varem ja ka kõige hiljem.

5. veebruaril 1914 sündinud ja 83 aastat elanud William Seward Burroughs, vanim biitkirjanikest, elas vanemaks kõigist oma nooremaist kaasvõitlejaist. Isegi 1926. aastal sündinud Ginsbergi elas Burroughs üle, ehkki surma-aasta on neil ühine - 1997. Üheks põhjuseks on see, et Burroughs sündis kindlustatud peres ning isegi oma elustiilis, ka narkoeksperimentides, suutis ta jälgida enam teadlasehoiakut kui enesehävitusmaaniat. Aluse sellele panid tema noorpõlveaegsed õpingud Viinis.

Lisaks «uue kunsti» kultusfiguuri koormale kandis Burroughs oma õlgadel ameerika ühe tunnustatuma antropoloogi kuulsust; märkimisväärsed on tema tööd kulturoloogia ja etnograafia vallas. Kirjanikunagi kehtis Burroughsi kohta üks tema põhiteese: «Teadmata, mis on teadmine ja mis pole, ei tea me mitte midagi.»

Burroughs põlgas bürokraatiat ja naisi, pidades viimaseid tõsimeelselt meile võõra kosmoserassi agentideks ja soovis neid näha suletuna reservaatidesse.

Burroughs oli nii filmimeeste, maalikunstnike, muusikute (eriti rockmuusikute), eelkõige aga kirjanike kultusisik. Kirjanduses töötas ta välja isikupärase kollaazhimeetodi. Ta on üks narkokirjanduse alustalasid («Junkie», 1953, ja «Naned Lunch», 1959), ent kirjutas kõigest. Märkimisväärne on tema ulmekirjandus- («Nova Express», 1964) ja gaykirjandustoodang («The Wilde Boy», 1971).

Et Burroughsi ümberpanemine eesti keelde, mis ei saa kerge olema, seisab veel ees, pole mõtet tema mahukat loomingut siinkohal üles lugeda. Ta jätkas Joyce’i, Steini ja Elioti traditsioones. Ta pole kergelt loetav massikirjanik. Tema teostes peituvad allusioonid Shakespeare’ilt, Joyce’ilt, Rimbaud’lt, Gene’lt, Kerouacilt, Conradilt, Graham Greenilt ja paljudelt teistelt. Aga lootust tal polnud, sest tema seisukoha järgi pole probleeme, millel oleks lahendus, sest iga lahendus juhib meid uue probleemini.

Hannes Varblane, luuletaja

Vaikne öö. Vana seinakell Tiksub,
pool kolm. Ritsikad siristavad
katusel ega maga. Tänavapoolne
värav on lukus - magajad, vuntsid,
alasti ihu, kuid iha ei ole. Paar sääske
äratab sügeluse, aeglaselt pöörleb ventilaator -
üks auto müristab mööda musta asfaltteed,
pull pruuskab, miskit on oodata -
Aeg istub tihkelt nelja kollase seina vahel.
Kedagi pole siin, tühjus on täis rongide
vilesid & koerte haugatusi, teisest kvartalist vastatakse.
Puskin istub raamaturiiulil, Shakespeare`i
kogutud teosed, ja Blake`i omad samtui lugemata -
oi Poeesia Vaim, mis mõtet on sind hüüda
lalisedes selles tühjuses, kus mööbliks voodid
all särava ovaalse peegli - täiuslik
öö magajatele, et lahustuda pilkases
rahus ja puhata seal kaheksa tundi
- Siis ärgata, sõrmedel plekid ja suu kibe,
kopse kriipimas sigaretinälg,
mida hakata peale selle suure varba, selle käsivarre
selle silmaga keset kuuma nälgivat Kalkutat
täis luukeresid ja verilihal hobustega trammivaguneid
Igavikus - higi jooskmas ja hambad ära kõdunend -
Rilke võis vähemalt unistada armastajatest,
kui erutusest põksub vana rind ja vabiseb kõht,
kas nõnda? Ja see tohutu tähine ilmaruum -
Kui aju muutub, hingab mateeria
hirmunult tagasi inimese peale - Aga praegu
murrab hoonete ja planeetide vägev
kokkupõrge läbi keele müüride ja uputab
mu igaveseks oma raske Gangese alla.
Pääsu ei ole, ainult läbi Bangkoki ja New Yorgi surma.
Nahk on rahul sellega, et ta on nahk,
muud ta ei saagi olla, kuigi valukisa neerudes
teeb ta eneses haigeks, üks lainetav unenägu
sureb, et lõpuks tema üleliia kuulus viletsus
- Jätta surematus teisele hullumeelselt kannatada,
mitte jääda kinni kuskile universumi nurgas
torkides käsivarde morfiumi ja süües liha.
Viimane öö Kalkutas sild



Allen Ginsberg, Ameerika.

Koostanud Hasso Krull, tõlkinud Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets, Margit Langemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu.
Loomingu Raamatukogu 2003, nr. 4 – 6. 152 lk.

Allen Ginsbergi nimi on eesti kultuuriruumis jõuliselt hakanud kõlama just üheksakümnendate lõpust, st. koos noorema kirjanduspõlvkonnaga. Selle põlvkonna hulgas on mitmeid, kes nimetavad teda oma lemmikautorite loendis. Minu teadvusesse jõudis Ginsbergi tähtsus alles Pentti Saarikoski kogumikku lugedes, ehkki olin koolitunnis biitnikke õppinud. Õpikutes tõlkeid ju polnud. Küllap algas kõik sellest, et ilmus Vikerkaare erinumber, veidi hiljem tõlkis Peeter Sauter Jack Kerouaci “Teel”. Siis räägiti biitnikest palju.

Ginsbergi “Ameerika” võiks olla keeruline kogumik, sest tõlkijaid on suisa seitse, ent kas vabavärsi võimalusterohkus ja otsekohesus või originaali isikupära pole lasknud tekkida tõlkijate isikutest lähtuvat lõhet. Kartsin algul just Contra sobimatust, kuid tema tõlgitud laulud “Vana tiik” ja “Luukerede ballaad” on kenasti sulandunud teiste tekstidega.

Esimese hooga ehmatas nimede virvarr: võõrad inimesed ja tundmatud linnad. Kosmopoliitsel ja multikultuursel lugejal ei tohiks see probleemiks olla. Kuid avastanud kohe luuletuste järel kommentaarid, läks pilt selgemaks. Imetlen Hasso Krulli tööd leida üles vajalikud märkmed ja eluloolised andmed, et luuletaja ei jääks pelgalt tõlgitud välismaalaseks. Järelsõna täiendab autori pilti veelgi.

Ja iseenesest polegi suurt vahet, millise linna tänaval tegevus toimub. Ginsberg on haaranud ikka kõige hoomatavama ja üldisema. Kirjelduslikud detailid ei ole esiplaanil. Olulisemad on hoopis sündmused, ajalised, enamasti hetkelised toimumised. Meeleseisundi kirjeldust ja tunnetamist peaaegu pole, järjekindlalt antakse maailma ja ennast edasi väliste sümptomite põhjal. Luuletus “Vaim hingab” (lk. 61) muutub pigem prohvetlikuks maailmavaluks, kuigi algtõuge on saadud just meditatiivsest kogemusest. Luuletaja justkui ei näeks põhjustki urgitseda enese hinges või põhjendada, miks ta ühte või teist asja tegi või tundis. Samas jätavad sellised tekstid tõlgendamise vabaduse lugejale. Sündmuste või loetelude jadad on meeleolukad.

Hasso Krull on teinud ainuvõimaliku valiku, mida ühe klassiku puhul teha saab, paigutanud tekstid kronoloogiasse, sest valitud looming ulatub üle aastakümnete ja vaid paar teksti on omavahel otseselt seotud ja täiendavad ääremärkusena teineteist. Seetõttu saab “Ameerikat” lugeda kui elulooraamatut. Noorest ja kirglikust Allen Ginsbergist kasvab lõpuks haigustest puretud vana mees. Ja kummaski elupooles pole julgust ja rõõmu elada vähem. Millegipärast hakkasid mulle meeldima rohkem just elunäinud Ginsbergi tekstid. Just seepärast, et ulgu nendes oli vähem ja leppimist ning südamlikkust rohkem. Kõige tunderikkam tekst on vahest “Must surilina”, kus ikka veel on enesesüüdistus ema surma pärast. Kui luuletustesse ilmusid Johannes Paulus II ja Kuveit, tabasin äkki üllatunult, et olen jõudnud üheksakümnendatesse.

Ginsbergil on loomulikult mitmeid tekstikonstruktsioone, kuid valdavad on konkreetse tähendusüksuse ümber koondatud kordused ja seosed. Pean tunnistama, et mõnel hetkel viskas selline tümps üle, ma ei suutnud enam tekstist muud meenutada kui korratavat sõna: Ameerika, tähendab, kes jms. Ent teistpidi oli omalaadne kergus, et ei pruukinudki mäletada eelmises lõigus öeldut, sest uus lõik taastootis ligilähedast emotsiooni.

Olulisemates ja ühiskondlikemates tekstides on Ginsberg loosunglik ning loob minu jaoks paralleeli Vladimir Majakovskiga, ehkki nende kasvukeskkond ja poliitiline rezhiim oli mõneti vastandlik. Muidugi on meeste tundelaadis ja ilmanägemuses ületamatu lõhe. Venelane oli paatoslikum ja lüürilisem, elas oma sisimas üsna kindla idee nimel, mille ohvriks ka langes. Ameeriklast sellised pettekujutelmad ei kiusanud. Tema leppimine vastuoksuste ja paratamatusega ei takistanud elu armastamast. Pigem andis tõuke leida poeesiat ka räpastes asjades. Kogumiku naturalistlikud detailid ja tolerants on ehedam ning karmim, kui meil harjutud. Meie kultuurkond kriiskab üksi genitaalide nimetamise puhul, samal ajal kui Ginsberg annab edasi inimeses olevat lima ja verd ning rooja. Ehkki kõik on püha (“Ulg. Järelmärkus”, lk. 19).

Mõneti mõistan, miks on kogumiku pealkirjaks pandud “Ameerika”; selles sisalduvad luuletused annavad liitriigist niisama hea pildi kui Jaan Kaplinski mammutessee. Samas näib mulle, et ainult tekstidest lähtudes pole kodumaa Ginsbergil just peateema. Ühiskond on lihtsalt dekoratsioon, et kõigile mõistetavate vahendite abil edasi anda külma sõda, mis ta pidas iseenda vastu.

Ivar Sild , luuletaja, ajakirjanik

© Rein Mets 2002