Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Sergei Pavlovitsh Djagilev (1872-1929)
Venemaa
Balleti impressaario

Sergei Djagilev sündis Novgorodis. Djagilev oli tuntud homo ja maailmakuulus impressaario, antreprenöör. Kusjuures üks ei seganud teist ega vastupidi. Ta oli õppinud ja tegelenud maalikunstiga (Djagilevil oli laitmatu silm, ehe looduslik anne näha visuaalset tervikut ja detaile), lõpuks 1895. aastal leidis ta oma tõelise kutsumuse- impressarioameti näol.

Venemaal tuntud kunstnike ühendus Mir Istkusstvo - Kunstimaailm (1899-1904), kus suheldi, organiseeriti regulaarseid kunstinäitusi ja ilmus ka oma ajakiri, mille aktiivseteks liikmeteks olid paljud edumeelsed esteedid, näiteks maalikunstnikud Benua, Bakst, Dobuzhinski, Somov jpt..


Sergei Lifar

Mir Iskusstva kuulutas end olevat kõige selle vastu, mis “stagneerunud, etableerunud ja surnud”, ent kummalisel kombel omandas ta ajapikku ise sellesama positsiooni.

Teades, milline julgustükk oli sajandilõpu Peterburgis esitada väljakutse end mugavalt sisse seadnud ja ainuõige kunsti tegijaks kuulutatud Peredvizhnikutele ning Akadeemiale, kasvab austus Sergei Djagilevi vastu. Ta andis suuna paljudele noortele kunstnikele, kes olid valitseva Akadeemia poolt “välja heidetud”.

Mir Iskusstva kontsept ühendas rea fenomene – ajakiri (anti välja 1898–1904) ning rida kunstinäitusi, kaks kunstiühingut (1900–1903 ja 1910–1924), grupp selle nime all esinevaid andekaid kunstnikke, spetsiifiline Peterburgi laad kirjastamises, ajakirja- ja raamatugraafika väljatöötamine, teatrikunsti uuendused ning sellega läbilöök Euroopas.


Blixti maal Djagilevist

Ning kõige selle juures oldi Peterburgis veendunud, et Djagilev kavatseb hävitada vene kultuuri ning levitada ühiskonnas dekadentsi.

Muidugi lähtusid Mir Iskusstva ideed sajandilõpu esteetikast, milleks oli juugend, sümbolism, rahvusromantism. Djagilev kuulutas sarnaselt Oscar Wilde’ile, et kunsti jõud peitub temas endas, olla kasutu ja vaba. Seejuures puudus taotlus olla “stiilipuhas” nagu seda näeme Euroopa sajandilõpu teoreetikute juures.

Djaghilev oli loomulikult selle liikumise tulihingeline eestvedaja, koos oma nõo maalikunstniku Dimitri (Dima) Filosofoviga, kes oli samas ka tema esimene armuke. Nende suhe kestis 1890 aastast 15 aastat. Filosofov jättis lõpuks Djagilevi, kiindudes teisesse.

1909. asutas Djagilev oma kuulsa tantsukompanii "Ballets Russes" (Vene Ballett, 1909-1929), mis juba järgmisel aastal vallutas Euroopa lausa tormijooksuga. Suursündmuseks ja läbimurdeks Läänes kujunes avangardistlik ballett "Parade". Umbes samal ajal kohtus Djagilev 19. aastase Vatslav Nizhinskiga. Mehed olid väga kiindunud teineteisesse, nende suhe kestis viis aastat, aastani 1912. Djagilev tõstis Nizhinski kõrgele pjedestaalile, epitsentrisse, usaldades talle suure osa sellistes meistriteostes nagu Stravinski Petrushka ja Rite of Spring, samuti Debussy Afternoon of a Faun ja Ravel'i Daphnis and Cloe.


Ikaros

Sergei Djaghilev oli väljapaistev isiksus 20.sajandi algupoolel, dünaamiline ja dominantne. Oli ta ju keiserlik direktor Venemaa Keiserlikus Teatris, kus vana konservatiivne kaardivägi talle valjuhäälselt vastu seisis. Tsaar Nikolai II-le ta küll sümpatiseeris, aga tsaar oli liiga arg inimene ja viimaks lahkuski Djagilev sellest teatrist.
See oli löögiks kultuurirahvale, kuna paljus oli Diagilev asendamatu, ta oli geenius.

Ka Djagilevi armuelus valitsesid samad paradoksid, ta armastas igat üksikut neist noormeestest, nad olid ju kunstilises tähenduses tema looming/produkt, kuid ta armastas neid mehi tugeva omanditundega läbi nende kunstiande.

Meestevahelised armusuhted olid tolle aja Venemaal, eriti aga Peterurgi aristokraatsetes ringkondades familiaarsuseni tavalised, ilma "läänelike" kompleksideta. Djagilev oli tuntud, kui andekate noorte meestantsijate leidja, metseen, modernse muusika ja erootilise stsenograafia tuline pooldaja. Häbitu homoseksuaalina, pihtis Djaghilev kord ühele oma sõpradest, "mul on hädavajalik, et ma saaksin olla seksuaalvahekorras päevas vähemalt kolm korda".

Djaghilevi suurt seksiisu rahuldasid paljud noored anded, nende hulgas muidugi ka Nizhinski. Vatslav Nizhinski oli silmapaistev noor talent, fenomen juba Peterburgi Keiserlikus Balletikoolis, hoopis varem, kui Diagilev teda kutsus oma tantsukompaniisse, mõistagi armus ta noormehese silmapilkselt kõrvuni.

Nizhinski oli haruldaselt musikaalne, sharmikas ja tehniliselt väga hea tantsija aga ta ei teadnud sel perioodil suurt midagi kujutavast kunstist, visuaalsest kunstist, lavaeffektidest. Djagilev elas ju Nizhinskiga koos, võttis ta kõikjale kaasa, seltskonda, kunstiringkondadesse, maaligaleriidesse, muuseumitesse, see oli nende igapäevane "vaimusöök"; seda kõike vajas Vatslav nagu õhku.

Nende vahekorra kohta on õeldud selle hiilgeajal, et "nende liidust ei sündinud küll lapsi, kuid sellest sündis meistriteos, mis muutis nii tantsu-, muusika-, kui kunstimaailma üldiselt ja sai ajalooks ". Igaüks võib ju teha lapsi, see on lihtsaimast lihtsaim, ka loomadelgi pole raskusi järglaste sigitamisel, kuid igaüks pole võimeline looma kauneid kunste.

Kahe kuulsuse armulugu lõppes Djagilevi alalise agressiivse armukadeduse tõttu. Tüdinud tantsija lõpetas homovahekorra ja abiellus 1913.a. hertsoginnaga. Ent kooselu naispartneriga ei toonud Nizhinskile õnne, pidev närvipinge lõppes tal skisofreenia diagnoosimisega ja oma viimased aastakümned saatis ta mööda Euroopa sanatooriumides.

1914. aastal tuli Pariisi Ooperis esiettekandele Stravinski ooper “Ööbik” (Hans Christian Anderseni muinasjutu järgi), mida dirigeeris Pierre Monteux, kunstnikutöö oli teinud Aleksander Benois. Kaks aastat hiljem tegi Pariisis suure tuntuse saanud “Vene hooaegade” korraldaja Sergei Djagilev Stravinskile ettepaneku luua ooperi muusika põhjal ka ballett ning 1917. aasta kevadeks see valmiski, pealkirjaga “Ööbiku laul”.

Djaghilevi kolmas suur armastus - koreograaf ja tantsija - oli Leonid Massin. Nende suhe kestis aastast 1914 kuni aastani 1921.

Paraku kaotas Djaghilev kõik oma kolm armukest naiste kasuks. 50. eluaastateks oli tal suhe olnud paljude noorte meestega nagu kirjutab Douglas Turnbaugh raamatus "A biography of Djaghilev", kõik noormehed olid kas siis tansijad või lihtsalt kunstisfääridest, näiteks briti tantsija Anton Dolin või vene koreograaf/tantsija Sergei Lifar.


Nizhiski

Ballets Russes`i avangardistlik-kubistlik ballett Parade, mille koreograafia oli Leonid Massinilt. Uuenduslik ja suurejooneline show, muusika, tänava kära, püssipaugud, klõbisevad kirjutusmasina hääled, sireenid, sarvikud. Pariislaste tähelepanuvõime proovilepanemine, vene folkloor ja muud eksootilised stiilid, polnud laiemale publikule sugugi mõistetavad..

Djaghilevil oli armuvahekord Massiniga juba enne, kui ta suhe katkes Nizhinskga - üks ei välistanud küll teist, kuid Massin oli eelkõige huvitatud eneseteostuses tantsus, oma karjäärist. Kuigi neil oli õnnelikke päevi, tuli sageli ka konflikte ette. Suhe kestis seitse aastat, siis Massin abiellus ja pidi lahkuma kompaniist. Ta püüdis iga hinna eest tagasi saada truppi, kuid Djagilev ei aktsepteerinud teda enam. Omal käel ponnistamine aga jäi viljatuks.

Sergei Lifar oma mälestustes jutustab, et talle meeldis väga olla armastatud Djagilevi poolt. Lifaril oli selles ka kinnitus Diaghilevilt ja ta püüdis igati Djagilevile meeldida, nii töös kui eraeluliselt. Lifar töötas tundide viisi väsimatult oma koreograafia lihvimisel, kuid kui Djagilev talle nõu andis, kangestus Lifar aukartusest. Ta oli jumalikustanud oma meistri. Sihvakas, nõtke, kergesti käsitletava iseloomuga noormehena, oli Djagilev teda tunnustanud ja teinud temast favoriidi/lemmiku, millest Lifar oli alati unistanud

Sergei Lifar sündis Kiievis, Ukrainas, ta oli esitantsija Ballets Russes enne kui Sergei Djagilev sai Paris Opéra Ballet direktoriks 1929. aastal. Lifar uskus, et tants on palju tähtsam komponent balletis kui muusika ja dekoorid. Lifari esimene eksperiment Ballets Russes`oli vägagi kontroversiaalse konseptsiooniga ballett Ikaros (1929). Muusika Arthur Honeggerilt ja George Szyferilt, koreograafia Sergei Lifarilt, dekoor ja kostüümid Pablo Picasso. Särav lavastus.

Sergei Djagilevi "looming"- Nizhinski, Massin, Lifar - sensatsioonilised kunstiisiksused, ometi mitte ainult see: ta laskis noormeestel ise otsida ja leida, realiseerida oma ideid ning teostada ennast.

© Rein Mets 2002