Michel Foucault

(1926–1984)

Prantsusmaa

 

Filosoof, psühholoog

 

Paul-Michel Foucault on kahtlemata üks 20.sajandi teise poole mõjukamaid ja samas ka mõistatuslikumaid mõtlejaid. On isegi väidetud, et läänemaailma mõttelugu tulebjaotada kaheks: see, mis eelnes Foucault`le, ja see, mis talle järgnes. Kui aga püütakse formuleerida, mis oli see uus, mille Foucault tõi, nt. millised on tema tähtsamad ideed või millised olid tema töö meetodid, jäädakse enamasti hätta. Isegi valdkonda, milles Foucault tegutses, ei ole lihtne määratleda. Ta ei mahu ei klassikalise kulturoloogia, ei filosoofia ega ka ideede ajaloo raamidesse.

 

Hiljem määratleti Foucault`eripära terminiga "postmodernism", kuid tundub, et see on vaid probleemi näiline lahendus, kuna pole selge, mida siin Foucault`ga silmas peetakse.

Kui Foucault` noorpõlve kommunistlikus maailmavaates oli üldse midagi, millele ta elu lõpuni truuks jäi, siis ennekõike oli see noore Marxi tees, et erinevalt vanast filosoofiast, mis püüab maailma seletada, muudab uus ( s.t. marksistlik) filosoofia maailma.

 

Sündis Poitiers`s, Prantsusmaal, 15. juunil 1926. Mõlemad ta vanaisad olid arstid, arst oli ka tema isa. Isal, Paul Foucault`l, oli põhjust loota oma pojast,et ta järgib endastmõistetavalt suguvõsa traditsiooni.

Kui despootlik Foucault`isa tegelikult oli, on raske hinnata, meil puuduvad selleks sõltumatud andmed ja peame piirduma Foucault` enda sõnade ja neis peituvate tunnetega. Kindlasti soovis isa enda meelest pojale head, kuid Foucault` mässajahing andis endast teada juba puberteedi ajal (nii peres kui koolis räägiti tema kriminaalsetest kalduvustest), samuti nagu ta sügav rahulolematus iseendaga

Michel Foucault` peeti intellektuaalselt lausa geniaalseks. Ta õppis filosoofiat Poitiers` ja Pariisis, École Normale Supérieure`is. Ta lõpetas psühholoogia Sorbonne`is 1949. aastal.  Omandas certificat et agrégation 1951. aastal ja 1961. aastal lõpetas oma õpingud doktorina filosoofia alal .
Aastatel 1952-55 õpetas psühholoogiat Lille ülikoolis, töötas professorina  Clermont-Ferrand`, Tuneesia, Uppsala, Varssavi ja Hamburgi ülikoolides.

 

 Foucault` generatsioon, kes  küpses 1950-ndatel, lükkas otsustavalt tagasi nii fenomenoloogia kui eksistentsialismi.

Aastaid protesteeris Foucault ebainimlike tingimuste üle Prantsuse vanglates, toimis tulise Vietnami sõja vastasena, kritiseeris prantsuse rassismi ja politsei julmust, toetas aktiivselt Solidaarsuse liikumist Poolas.

 

Foucault`l oli noormehena probleeme oma homoseksuaalse sättumusega.

Ta jõi palju noore mehena ja vähemalt 2 korda  oli üritanud enesetappu. Igatahes läbis Foucault pärast seda psühhoanalüütilise ravikuuri.  Foucault  tundis juba lapsena, et ta ei ole selline nagu teised. Millal täpselt Foucault endale oma homoseksuaalsuse teadvustas, ei ole täpselt teada, kuna puritaanlike vaadetega perekonnas ja võrdlemisi konservatiivses provintslikus ühiskonnas pidi ta pikki aastaid seda varjama. Kuid ta jõudis oma homoseksuaalsuse aktsepteerimiseni 1950-ndate algupoolel ja seejärel elas õnnelikult ja nii õelda täie rinnaga. Aastast 1963 on Foucault`eraelu täitnud ja jaganud sotsioloogist elukaaslane  Daniel Defert.

Kahtlemata oli homoseksuaalsus väga oluliseks faktoriks, mis dikteeris Foucault`arenguloogikat, huvidesfääri ja lõppkokkuvõttes ka tema professionaalset tegevust.

 

Kogu Prantsuse kultuuri ja ühiskonna jaoks on Teine maailmasõda ülimal määralt traagiline kogemus ja Foucault polnud selles mõttes kindlasti erand. Kangelaste natsioon ei toiminud just kõige kangelaslikumalt.

Kuid tõeline pööre Foucault` intellektuaalses arengus tuli pärast sõda, mil ta astus Ecole Normale Superieure`i, kus ta õppis nii filosoofiat kui psühholoogiat. Sel Pariisi kõrgkoolil on Prantsuse intellektuaalses ajaloos märkimisväärne roll. Temaga on olnud seotud paljud Prantsuse väljapaistvad intellektuaalid, samuti ühiskonna- ja riigitegelased.

 

Miks Foucault`st sai kommunist, on arusaadav. Komparteisse astusid tollal paljud intellektuaalid ja kommunistid olid tolle aja Prantsusmaal tähtsaim oppositsiooniline jõud. Saladuseks aga jäävad põhjused, mis sundisid teda 1953. aastal parteist välja astuma. On väidetud, et pettumus kommunismis oli Foucault` jaoks seotud pettumusega Nõukogude Liidus.

Ometi kummaline, sest just sel aastal suri Stalin.

 

Nagu kirjutab Mihhail Lotman, mäletatavasti Foucault loobus arstikarjäärist, rikkudes oma perekonna mitu põlvkonda kestnud traditsiooni. Oleks võinud arvata, et pärast sellist radikaalset sammu ei taha ta enam meditsiiniga tegelda. Tegelikult aga tundis Foucault elu lõpuni pingelist huvi meditsiini vastu, kuid see huvi oli eripärane. Oma teostes püüdis ta meditsiini likvideerida, vähemalt seda diskrediteerida. On märkimisväärne, et eriti rängalt halvustab Foucault meediku figuuri. Kui traditsioonilise arusaama järgi on arst kannatava inimese abistaja, siis Foucault`i käsitluses on see vastupidi: arst on kannatuste tekitaja ja ühiskonna represiivse aparaadi osa (koos timuka, vangivalvuri, vaimuliku ja kooliõpetajaga). Kui see on kättemaks isale, siis võttis see Foucault`l tõesti mastaapse kuju.

 

Olles  ka psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad – ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse.
Foucault’ arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault’ “Hullus ja arutus” räägibki.
Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja “peast segased” võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi.

 

Jean-Paul Sartre & Michel Foucault

Geist akadeemikuna on Foucault suuresti mõjutanud kogu läänemaist kultuuriajalugu. Tema töö oli keskendunud uurimisele, kuidas teadmiste vormid ja inimsuse subjektiivsuse vormid on koondunud spetsiifilistesse institutsioonidesse ja tavade praktsisesse - see on suures osas ajaloolist laadi.

Kuigi paljud Foucault` tudengiaja seisukohad kasvasid välja huvitavas akadeemilises ja sotsiaalses keskkonnas, oli Jean-Paul Sartre see , keda Foucault tihti teravalt kritiseeris tema teooria tsentraliseerituse tõttu, nimetades seda "transtsendentaalseks nartsismiks" ja Sartre` püüet olla ühiskonna kohtunik.

 

Tutvudes prantsuse filosoofidega, oli ta tol perioodil suuresti mõjutatud Hegelist, Merleau-Pontyst ja Heideggerist. Intellektuaalne õhkkond tudengkonnas oli täis eksistentialismi, strukturalismi ja marxismi. Kuid Foucault läks oma teed. Akadeemikuna sai ta,  ametikoha mitmetes Prantsuse ülikoolide juures ja  professuuri Collège de France eliidis, kuhu ta jäi tööle kuni surmani.

Foucault'i uurimustöö tulemusena sai teoks tema esimene suur töö – „Hulluse ajalugu“ („The History of Madness“), sellele järgnesid „Age“ (1961), „Clinic“ (1963).

Tema teadustöö tänapäeva vanglatest on tõstatanud olulisi teemasid. Kuriteo eest määratud karistuse mõju sügavam uurimine, olemusliku võimu ja ühiskondliku kontrolli kuritarvituste näitamine viis uue ja julgema vaateni tegeliku elu sündmustele. Hakati panema hoopis suuremat rõhuasetust individuaalsetele ja sotsiaalsetele teguritele.

 

Politsei aja meeleavaldajad laiali: kelleks on Jacques-Alain Miller, Daniel Defert, Michel Foucault, Jean-Pierre Bamberger, Claude Liscia 1972.

Foucault oli suuresti mõjutatud Nietzschest, ta töötas välja oma analüüsi võimuihast tänapäeva ühiskonnas, kasutades Nietzsche mõisteid. Ta kirjutas kolm mahukat köidet Seksuaalsuse ajaloost – „History of Sexuality“.

 

Foucault haigestus oma elu viimasel perioodil  AIDSi, millesse ta ka  Pariisis suri. Daniel Defert, Foucault' elukaaslane ja elu suur armastus, jätkab võitlust AIDSisiga seotud foobiate vastu, organiseerib aidsivastast võitlustja populariseerib  turvaseksi.

 

 

Elukaaslane, kaasvõitleja, mõttekaaslane

 

Daniel Defert

 

Daniel Defert sündis 10. septembril 1937. aastal. Ta on tuntud Prantsuse AIDSi aktivist ja esimese teadusliku organisatsiooni Aides asutaja ning president Prantsusmaal. Ta alustas selle organisatsiooni rajamist pärast oma elukaaslase prantsuse filosoofi Michel Foucault` surma.

Sotsioloogia professor, Daniel Defert oli École Normale supérieure de Saint-Cloud vilistlane, assistent (1969-1970), Maître-assistent (1971-1985), seejärel Maître de konverentsil (alates 1985) at the Centre universitaire of Vincennes, millest sai aastal 1972  Université de Paris VIII Vincennes . Ta on olnud teaduskomitee liige  rahvusvahelise Aidsi konverentsil (1986-94); tegevliige Maailma AIDSi (World Health Organization) (1988-93); Riikliku Aidsi komitee liige ( 1989-98), Harvardi ülikooli (1994-1997) ülemaailmse AIDSi-poliitika arendaja ja  kuulub prantsuse "Haut Comité de la Santé publique" (alates 1998).

Daniel Defert on mitmete teaduslike artiklite autor etno-ikonograafia ja rahva tervishoiu vallas. Teda on autasustatud  Chevalier de la Auleegioni ordeniga ja  Prix de Alexander Onassis`ga Aides rajamise eest 1998. aastal.

Daniel Defert tutvus Foucaultiga  Clermont-Ferrand ülikooli filosoofia tudengina ning nende suhe ja kooselu kestis 1963. aastast kuni Foucault`i surmani 1984. Nad kirjeldasid oma suhteid kui "eriti kirglikke."

Kui 1984. aastal  Michel Foucault suri , teati AIDSist minimaalselt, ja valdav oli vaid hirm , valehäbi, jubedad eelarvamused - see viis just Daniel Defert barrikaadidele kui AIDSI-vastane tulihing.

 

Paul-Michel Foucault teosed eesti keeles

  "Diskursuse kord: Collège de France'i inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970" (Tallinn: Varrak 2005)

  "Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul" (Tartu: Ilmamaa 2003)

  "Mis on autor?" – Vikerkaar, 2000, nr. 11-12, lk. 156-172

  "See ei ole piip:  René Magritte'i kaks kirja ja neli joonistust" (Tallinn: Pelerine 2004)

  "Seksuaalsuse ajalugu. 1, Teadmistahe" (Tallinn: Valgus 2005)

  "Teadmiste arheoloogia" (Tartu Ülikooli Kirjastus 2005)