Franco Zeffirelli
12.veebruar 1923 -

Franco Zeffirelli - Itaalia teatri-, ja filmirezhissöör, teatridisainer

 

 

 

Franco Zeffirelli sündis Firenzes eduka ärimehe Ottorino Corsi pojana. Firenzes möödus ka Franco lapsepõlv , kus ta koduõpetajaks ja kasvatajaks oli  tuntud itaalia moedisainer Adelaide Garosi.

Zeffirelli isapoolse suguvõsa juured viivad välja ei kellegi muuni kui Leonardo da Vincini.

Tegelikult kodanikunimega Gianfranco Corsi, kuid tema ema, järgides Firenze traditsioone väljaspool abielu sündinud laste nimede kohta, pidi lapse perekonna nimi algama tähega "Z".

Pärast ema surma sai Franco kasvatajaks briti guvernant, kes juhtis noormehe süvendatud huvi inglise keele ja kirjanduse õppimisele ja uurimisele.

 

Zeffirelli lõpetas isa plaanide kohaselt edukalt 1941. aastal kunstkooli ja astus Firenze Ülikooli arhitektuuri õppima. 

Juba tudengina alustas Zeffirelli aktiivset teatritegemist lavastades draamalavastuste  kõrval isegi oopereid.

 

1943. aastal katkestas Zeffirelli oma õpingud kolledzis ja liitus partisaniliikumisega,  asudes võitlema itaalia natsiokupantide vastu. 

Liitlasvägede saabudes  Itaaliasse sai Zeffirellist artist kunstiansamblites ja selle resultaadina märkasid britid suurt draamaentusiasti temas ja kuigi Zeffirelli oli planeerinud arhitektuuriõpinguid, asus ta sõja lõppedes tööle teatri ja kinoalal, oli ka hinnatud kostüümikunstnik.

1940. aastate lõpupoole tutvus Franco Zeffirelli Luchino Viscontiga ja alustas töötamist suurmeistri assistendina. Siit sai ta ka üliväärtusliku kooli oma hilisemaks iseseisvaks rezhissööri tööks.

1946. aastal kohtas Visconti Firenzes noort, täiesti tundmatut näitlejat Franco Zeffirellit. Visconti armus noormehesse otsekohe, kutsus ta lõunasöögile ning veetis temaga puhkuse Toscanas.
Zeffirelli jaoks muutus jõukas, hea maitsega ja teatraalne hertsog elu tähtsaimaks inimeseks.

 

Zeffirelli Dorian Grayna

Oma 1986. aastal ilmunud autobiograafias "Zeffirelli" valgustab ta mingil määral neid suhteid. Tõsi, ta ei kirjelda just seda, mis toimus nende magamistoas, kuid mainib. Kõigil reisidel ja filmivõtete aegu ning ka kodus Roomas ja suvekodus Ishial jagasid nad magamistuba.
Visconti hellitas oma uut sõpra nagu kõiki teisigi, keda ta enne või pärast teda Milaanos, Roomas või Pariisis leidis.
Kreemikasvalge BMW- sportautoga polnud Viscontil mingi probleem poistejahile minna. Kõik ilusad noorukid, nende hulgas ka põgusad vooditutvused, pidid Viscontit aitama hingelises tasakaalus hoida.
Zeffirelli meeldis talle aga rohkem kui keegi teine. Noormehest sai tema lähedaseim nõuandja. Tõsi, nad vaidlesid tihti ka poliitika üle, sest Zeffirelli polnud mingi kommunist, otse vastupidi, ta hääletas valimistel alati kristlik- demokraatide poolt. 23- aastasest Zeffirellist ja 40- aastasest Viscontist olid sõbrad saanud.

 

Noor Zeffirelli.
"Õhtud möödusid alati ühtemoodi. Pärast pikka tööpäeva  võttis Visconti vanni- ta ei käinud kunagi dushi all- ja luges vannis mõnuledes stsenaariume või mõnda uuemat romaani. Kui ma juhtusin kodus olema, istusin tavaliselt vanni kõrval ja vestlesin temaga. Pärast kümblemist tõmbas Luchino selga ühe oma arvukatest hommikumantlitest, tegi endal voodis olemise mugavaks ning laskis teenril endale süüa tuua. Eine serveeriti hõbekandikul," meenutab Zeffirelli oma autobiograafias.

 

 

 

1950-ndatel ja 1960-ndatel kindlustas  Zeffirelli kindlalt oma mainet nii draama kui ooperilavastajana.
Esitades oma julgeid ja naturalistlikke nägemusi Shakespeare'i loomingust, Londoni Old Vic-teatris.

Samaaegseklt lavastas Zeffirelli menukalt  Milano La Scalas, Londoni Covent Garden'is ja  New Yorgi Metropolitan Operas esmaklassiliste maailmatähtede osalusel nagu  Maria Callas, Joan Sutherland,  Leontyne Price.

Franco Zeffirelli on kirjutanud ka libreto Samuel Barberi ooperile "Antonius ja Kleopatra", mis spetsiaalselt telliti uue Metropolitan Opera hoone avapidustusteks Lincoln Center'is New Yorgis aastal 1966.

Franco Zeffirelli on töötanud koos selliste itaalia kino suurustega nagu Vittorio De Sica, Roberto Rossellini ja Luchino Visconti.

 

Filmist Romeo ja Julia

 

Briljantse filmilavastajana on Franco Zeffirelli oma nime talletanud maailma filmikunsti ajalukku filmidega nagu Shakespeare'i Romeo ja Julia, Tõrksa taltsutus ( peaosades Elizabeth Taylor ja Richard Burton),

 

 

Hamlet ( suurepärase Mel Gibsoniga) ja piibliteemalise suurfilmi Jeesus Naatsaretist (Olivia Hussey, Claudia Cardinale, sir Laurence Olivier, sir Peter Ustinov, Anthony Quinn, Robert Powell, Michael York jpt) . Hilisem film suurepärane "Tea With Moussolini " Cheriga.

 

 

Elizabeth Taylor ja Richard Burton peaosades filmis Tõrksa taltsutus

 

 

Kunagi pole Zeffirelli teinud saladust oma homoseksuaalsusest. Lahates seda teemat ka igakülgselt paljudesse keeltesse oma enda üllitatud autobiograafias. Mõned kriitikud on noteerinud, et  "homosexual gaze" on  pikitud ka tema filmidesse nagu näiteks kontuure aimatalubavad erootilised püksid, alasti või poolalasti esinevad meeste kehad.

Samas, kui vastuoluline see ka poleks, kaitseb Zeffirelli tulihingeliselt katoliiklikke dogmasid geiaktivistide suureks meelepahaks, kuna Vatikan üritas kõigi vahenditega takistada Gay Pride paraadi korraldamist  Roomas.

 

Alates 1996. aastast istub  Zeffirelli Itaalia senatis Forza Itaalia partei deputaadina.

 

 

Filmid ja ooperlavastused:

                                                                                                                                       

• Falstaff (1964)
• The Taming of the Shrew-  (1967)
• Romeo and Juliet- (1968)
• Fratello Sole, Sorella Luna (Brother Sun and Sister Moon), 1972)
• Jesus of Nazareth-  (1977)
• The Champ (1979)
• Endless love (1981)
• La bohème  (Puccini) (1982)
• La Traviata ( Verdi) (1983)
• Tosca (Puccini) (1985)
• Otello (Verdi) (1986)
• Hamlet (1990)
• Don Carlos (Verdi) (1992) 
• Storia di una capinera ( "Sparrow") (1993)
• Il tabarro (Puccini) (1994)
• Pagliacci (Leoncavallo) (1994)
• Jane Eyre (1996)
• Tea With Mussolini (1999)
• Callas Forever (2002)
• Tre Fratelli (2005)