Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Jean Genet (1910-1986)
Prantsusmaa
Näitekirjanik, luuletaja, kirjanik.

Jean Genet sündis Pariisis. Hüljatuna oma vanemaist, möödus Genet` lapsepõlv ja murdeiga enamasti noortekolooniates, millest vabanenuna tegutses valdavalt homoprostituudina, sest see töö oli tol perioodil peamine tegevusala. Lõpetanud kooli 1929. aastal asus Genet`sõjaväeteenistusse, kust ta hiljem kurikuulsasse Prantsuse Võõrleegionisse Süüriasse teenima värvati. Jean Genet` deserteerus leegionist ja pidi veetma järgmised seitse aastat taas vanglas.

Vabanenuna vanglast alustas Genet`rändamist mööda Euroopat, kus ta elatus ja tegeles peamiselt varastamise ja homoprostitutsiooniga.

Kirjutama hakkas Jean Genet`alates 1939.aastast. Prantslase Jean Genet' kogu looming tundub meestevahelise seksuaalsuse ülistusena. Genet jäi kaua problemaatiliseks autoriks ka prantsuse kultuurisfääris, muust Euroopast kõnelemata, kuna ta ise oli kasvatusasutusest oma teed alustanud krooniline pisikurjategija ja tema teoste tegelased on kõige sagedamini vargad, mõrtsukad või vähemalt kasvatusasutuse kasvandikud.

Genet kirjutab talle tuttavast maailmast. "Miracle de la Rose" (1946, "Roosi ime") ja "Pompes Funebres" (1947, "Sünge hiilgus") paigutuvad vanglamiljöösse, "Notre Dame des Fleurs", (1948, "Lillede Jumalaema") Pariisi transvestiitide rühma suletud ringkonda. Kui üldse kuskil, siis just Genet' teostes pöördutakse ära kodanlikust ühiskonnast ja selle väärtustest, otsustab mõrvari ilu ja seal ei ole kohta tavapärastel moraaliarusaamadel. Gerald H. Storzer on tabavalt iseloomustanud Genet' loomingu tuuma: "Homoseksuaalse kurjategija mäss ühiskonna vastu ei ilmne ainult selles, et ta võtab omaks vastupidise väärtussüsteemi. Tema mäss ei ilmne sugugi nendes väärtustes, vaid loova seksuaalsuse purskena (mis oma homoseksuaalse ja kuritegeliku loomuse tõttu on antisotsiaalne), just selle kaudu saab lindpriist kunstnik. Loov seksuaalsus on tema olemasolu, ainus osa tema minast, mida ühiskonnal ei ole õnnestunud asjastada ja hävitada."

Võttis kaua aega, enne kui nö lai publik leidis Genet'. Homoseksualismi, diskrimineerimise, isegi enesediskrimineerimise ja vabanemise kogu spekter peegeldub ehk kõige avaramalt läänesakslase läbi Rainer Werner Fassbinderi Jean Genet' romaanil põhinev "Querelle" (1982, "Tüli"), milles Genet' tees "normaalse" ühiskonna väärtuste eitamisest saab suurepäraselt camp'i esindava visuaalse vormi.

Oma töödes on Jean Genet` kajastanud noorusaastate rasket kriminaalset elu ja omaenda homoseksuaalsust. Tema turbulentsus ja varasema perioodi eludraama on leidnud märkimisväärset kajastamist tema näitemängudes. Jean Genet` näidendites on iseloomulikud just autori sisevaatlused, tema tundmuste ja läbielutu riitslikud manifestatsioonid, rollimängud ja illusoorsed lood, kus tegelaste pöörased ja vägivaldsed fantaasiad on toodud kirkalt esile, "Le bonnes" ("Neitsid"), "Le balcon" ("Palkon"), kuid ka hilisemad tööd "Les nègres" ("Neegrid"), "Les paravents" ("Vaheseinad"), kus käsitletakse Alzheeria olukorda.

Genet suri Pariisis.

Raamatud:

Notre-Dame des Fleurs / Lillede Jumalaema/ (1943)
Miracle de la Rose / Roosi ime/(1945)
Pompes Funebres (1947)
Querelle de Brest / Tüli Brestis/ (1947)
Journal du voleur / Varga päevik/ (1948)
Un captif amoureux (1986)

Näidendid

Les Bonnes / Neitsid/1947)
Le Balcon / Palkon/(1956)
Les nègres / Neegrid/ (1958)
Les Paravents / Vaheseinad/ (1961)

Libust kirjanikuks. Ja vastupidi

Jean Genet oli hulkur, varas, röövel ja homoseksuaalne libu. Hiljem kirjanik. Tapvalt hea kirjanik. Niisugune on stereotüüpne kujutelm tema teest. Et alul oli libu, pärast kirjanik. Alul paha, pärast hea ja esialgse pahaduse võib (peabki) talle andestada tema hilisema headuse eest (kirjanduses).

Tegelikult teravat murdekohta Genet saatuses polnudki. Ta jäi elu lõpuni pahaks, autobiograafilises "Varga päevikus" teeb ta vihjeid, et jätkas kriminaalseid suhteid vargamaailmaga ka siis, kui oli kirjanikus "hakanud". Teada on ka ta vennalikud sidemed terroristidega Baader-Meinhofi "Punaarmeest" ja Ameerika "Mustadest Pantritest".

Kirjanikki temas ei ärganud ühel konkreetsel pä__eval vangikongis lesides, vaid idanes haletsusväärses lapsepõlves ja elas temaga kõik ta rusuvad räbaldunud retsiaastad.

Siinkohal luban endale väikese katse, võtan Genet näidendist "Palkon" Piiskopi monoloogi ja asetan iga sõna piiskop kõrvale sulgudesse sõna kirjanik, võimaldades nii lugejal neist valida ükskõik kumba, või mõlemat korraga.

Piiskop (kirjanik): "Vannun Jumala palge ees, kes mind näeb, et mitte iialgi pole ma piiskopi(kirjaniku)tooli ihaldanud. Aste-astmelt üles ronida, saada piiskopiks (kirjanikuks), olgu siis vooruste või pahede abil, see oleks tähendanud eemaldumist piiskopi (kirjaniku) täiuslikust väärikusest. Kohe seletan, (Piiskop(Kirjanik) kõneleb väga selge tooniga, otsekui oleks tegemist loogilise tõestusega): et saada piiskopiks (kirjanikuks), oleksin pidanud visalt püüdma seda mitte olla, aga tegema kõik, mis mind sinna viib. Saanud piiskopiks (kirjanikuks), siis selleks, et olla piiskop (kirjanik), olla piiskop (kirjanik) iseenda jaoks – aga kuidas siis muidu! – selleks oleksin ma pidanud kogu aeg teadma, et ma eksisteerin ainult oma ülesannete täitmise pärast. (Ta haarab oma missarüü hõlma ja suudleb seda.) (---) Amet käigu sitale."

Merab Mamardashvili on kinnitanud oma Prousti-loengutes, et Proust ei pidanud kirjanikku südametunnistuse kandjaks, kõrgeks ja õilisaks juba oma ameti pärast, kel õigus õpetada ja kohut pidada. Ta tajus pimedust nii teistes kui ka iseendas.

Kiusatuslik on soov vastandada-samastada Genet eraelu Ludwig Wittgensteini omaga. Genet ei varjanud oma homoseksualismi, vastuoksa, ta kergitas selle uhkeks lipukirjaks, nimetades pederastiat "oma kõige kallimaks aardeks" ja kuulutas, et kaaslasest varga Marc Auberti suguliikme eest oleks ta "oma elu andnud ja üksteise järel reetmisi toime pannud". Ta estetiseerib kuritegu (Genet pole esteet vähemal määral kui Wilde), ülistab reetmist (vanemad reetsid ta lapsena), ta ihkab püherdada roojas, et läbi "täiusliku" patu puhtaks ja pühaks saada, olla Püha Genet, nagu Sartre teda nimetaski.

"Varga päevik" on avalik küüniline pihtimus, kus pihtija eesmärk pole pattudest priiks saada, vaid neile tunnustus leida.

Wittgenstein, vastupidi, ei varjanud üksnes pederastiat, vaid ka oma juudi päritolu.Tema apologeet Bertrand Russel teatas, et Wittgenstein oli "kõige täiuslikum kõigist minule teadaolevaist geeniuse-näidistest, oli niisugune, nagu geeniust harilikult kujutatakse -- kirglik, sügav, tugev ja valdav." Russelile vastu kirjutab William W. Bartley, et "see puhas ja tugev geenius, kes kirjutas, et ta valgustuslikul hetkel soovib surra, oli homoseksualistina andunud veidratele, ohjedamatutele ja korratutele suhetele".
Wittgenstein otsis tõesti närvilistel öödel Viini baaridest või Londoni pubidest jõulist homoseksi, eelistades muskleis, ülimalt jõhkraid tüüpe. Mõnele sõbrale on ta usaldanud, et neil öödel haaras teda saatan, keda oli võimatu pidurdada.

Wittgensteini agressiivsusest ja julmusest on kirjutanud Leonard Woolf, Fania Pascal jt, Wittgenstein on ise end nimetanud monstrumiks ja värdjaks (freak), tõsi, vene filosoof V. Rudnev on täheldanud, et sõna "värdjas" tuleb siinkohal "lähtuvalt Wittgensteini isiksusest" mõista rohkem etümoloogiast kui aksiloogiast lähtuvalt, Wittgenstein ei olevat pidanud silmas end kui "koletuslikku inimest", vaid kui "inimest teravate anomaaliatega".

Genet ja Wittgenstein teadsid ülima perfektsusega, mida tähendavad üksindus, kannatus, meeleheide. Wittgensteini jälitas eluaeg mõte suitsiidist, kolm tema venda tapsid end. Vähemasti kaks neist olid homod. "Loogilis-filosoofilises traktaadis" lausub ta absoluutse punktuaalsusega: "Õnnelike maailm on teine, kui õnnetute oma".

Genet ütles loomise kohta: "Kõige ilusam teos nõuab ülimat meeleheidet" ja "Loomine pole mingi kergemeelne mäng. Looja on sekkunud hirmsasse avantüüri".

Juudid ja homoseksuaalid on pidanud taluma sünniga kaasnevat pattu. Juudi soost homod (Proust) kahekordset. Juudihomo kirjanikud olid juba ette priviligeeritud – neile garanteeriti ellu kaasa tõeline kannatus ja meeleheide. Kas nüüd, mil homod on vabad, pretensioonikad ja odavad ning enam ei kannata, on see privileeg neilt taas võetud?
Ons kirjanikest saamas taas libud?

Vaapo Vaher, kirjanduskriitik

© Rein Mets 2002