Nikolai Gogol (1809-1862)
Ukraina- Venemaa

1831.aastal läks 22aastane Poltaava lähedalt Ukraina mõisniku perekonnast pärit Peterburi XIV järgu kroonuametnik Nikolai Gogol trükikotta vaatama, kuidas edeneb tema ukraina rahvaluuleaineline novellikogu “Õhtud külas Dikanka lähedal”. Kui Gogol nägi ladujaid istumas ja tema lugude üle naermas, veendus ta, et temast saab rahvale meeltmööda kirjanik. Ta tegelik perekonnanimi oli Janovski, kuid kirjaniku vanaisa oli võtnud 'Gogol' austusest suguvõsa kasakaliku päritolu vastu. Gogoli isa oli haritud ja andekas mees, kes kirjutas näidendeid, poeeme ja följentone ukraina keeles.

Gogol viis moodsa vene proosa läbi kasakaromantismi realismi, mis käsitles ühiskondlikku problemaatikat. Kujutas meisterlikult "väikeste inimeste" maailma nn linnanovellides, kus läbi groteski naeruvääristatakse ametnike rumalust ja tühisust.

Gogoli "Naisevõtt" ilmus trükist 1842. aastal. Samal perioodil kirjutas Gogol ka oma tähtsaima teose "Surnud hinged". Siis "Arabeskid" (1835), lühijutustus "Sinel". Ühiskondlik satiir tipneb klassiku loomingus komöödias "Revident"(1833). Aastast 1835 reisis Gogol Euroopas ja just Roomas alustas ta oma peateose "Surnud hinged" (1842) kirjutamist.

"Naisevõtt" on lugu inimestest, kelle kitsarinnalisus ja rumalus mitmesuguseid huumoriküllaseid situatsioone tekitab. Peategelane Podkolesin soovib küll naist võtta, kuid tema sihikindlus kaob, kui ta peab oma otsusest väljavalitule teatama. Peaaegu kõik tegelased loos valetavad, tõtt räägitakse üksnes siis, kui üksteist pilgatakse. Armastust teiste vastu asendab eneseimetlus ning tõeliselt siiras ollakse ainult enesearmastuses. Ehkki Gogol naerab enesekesksuse ning kitsarinnalisuse üle, ei muutu tema tegelased karikatuurideks ja nende naiivsus hoiab neid kalgistumast.

Nikolai Gogol oli homo, kuid pöördunud sügavalt religiooni, püüdis ta igati oma seksuaalsust maha suruda. Kooliajal armus ta siiralt ja jäägitult koolikaaslasesse Gerasim Võssotskisse. Gogol kirjutas rea armastuskirju Võssotskile, kuid pettus temas, kui nad Petersburgis taas kohtusid 1828.aastal. See oli Gogoli esimene õnnetu kiindumine heteroseksuaalsesse mehesse.

See oli Itaalias, kus Gogoli mahasurutud seksuaalsus leidis lõpuks ajutise väljapääsu. Tegelikult elas Gogol Roomas kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele.

Gogoli jutustused ja näidendid on täis autori kriitilist suhtumist abiellu ja ampluaa igasuguse seksuaalsusega naistegelasi, mis omakorda ilmekalt markeerib tema tugevalt romantilist suhtumist meestesse. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol näljutas enese surnuks.

Gogol oli oma elu ajal paaniliselt kartnud, et ta maetakse elusalt. Kui aastaid peale tema surma ta haud ümbermatmiseks avati, oli surnukeha mitte selili, vaid külili...
Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Taanieli kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitshi kalmistule. Ekshumeerimisel avastati, et kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt - letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.

Raamatuid:
“Õhtud külas Dikanka lähedal”. (1829)
"Mirgorod" (1835)
"Arabeskid" (1835)
"Taras Bulba" (1835)
"Hullumeelse päevik" (1835)
"Nina" (1836)
"Revident" (1836)
"Sinel" (1842)
"Portree" (1842)
"Rooma" (1842)
"Abielu" (1842)
"Surnud hinged" I-II (1841- 1846)