Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Sergei Jessenin (1895-1925)

Sergei Jessenin oli gay poeet, sündinud Konstantinovos (ümbernimetatud Jesseninoks kuulsa poeedi auks). Jessenin asus elama Petrogradi aastal 1915, osales revolutioonis, oma loomingusse põimis vene traditsioone ja folkloori. Rajas ja juhatatas tuntud vabameelset kirjanduslikku gruppi 1919 aastal.

Jessenini luule on ülikujundlik, -tundeline, ühend oma ülimas lihtsuses, siiruses, selguses. Tema kiindumus meeste vastu on enamalt ametlikult biograafide poolt püütud maha salata, kuigi see pole iial õnnestunud.

Bolshevistliku Revolutiooni ajal aastal 1917 olid paljud vene gayintellektuaalidest esireas barrikaadidel. Paljud gaykirjanikud, kunstnikud, heliloojad väljandasid oma loomingus avalikult ja vabalt homoerootlisisi suundi, gay-positiivsed tuuled olid Sovieti rezhiimi algul täiesti salongikõlblikud, mis lõppes järsku ja täielikult 1933, kui Stalini võimuletulles kriminaliseeriti homoseksuaalsus, mitte ainsatki gayteemalist tööd pole Nõukogude Liidus avaldatud. Nõukogude rezhiim jälgis ja kontrollis igat aspekti ja nüanssi eelnevalt hoolega Glavliti ja muude organite poolt. Homoerootline toon Venemaa loominguinimeste töödes, mis senini oli küllaltki vaba, vaikis täiesti pea terveks sajandiks.

Biograafiates tõdetakse ometi, et Jesseninil oli "legendaarne ja tundeline sõprus" gaypoeedi Anatoli Mariengoffiga, mis kestis kolm aastat.

Ebaõnnestunud abielu ameeriklannast tantsijatariga, Isadora Duncaniga (1922-23), viis Jessenini sügavasse depressiooni, ta hakkas alkoholi jooma ja sooritas lõpuks ka enesetapu.

Karlinski kirjutab: "Jessenini parim armastuslüürika on pühendatud meestele". Siin on näide luuletusest, mille Jessenin on pühendanud oma armsamale Anatoli Mariegoff`ile (Tolia):

"There's crazy happiness in friendship
And the convulsion of wild passions -
The fire melts the body down
As if it were a stearine candle.
Oh my beloved! Give me your hands -
I'm not used to doing it any other way -
I want to wash them at this time of parting
With the yellow foam of my hair.

Ah, Tolya, Tolya, it is you, it is you,
For one more moment, one more time -
The circles of unmoving eyes
Have grown still again like milk."

(156)

Siin on Jessenini hümn meestearmastusele. ..


Vene Verlaine ja vene Rimbaud

Kirjanduslugu on kokku uks suur mütoloogia. Mida võimsam kirjandus, seda ohtramalt müüte. Hasartsed mütologiseerijad on muidugi kirjandusteadlaste hordid. Just tänu neile on kirjanduslugu nauditav ja saladuslik. Või kahvatu ning lineaarne, nagu eesti oma. Uurijail on omad äraproovitud nipid ja mallid. Efektiivne on mingile kohalikule nähtusele külge kleepida rahvusvaheline paralleel. Nõnda, nagu banaalses kaubareklaamiski tehakse, naiteks: Saku õlu on Eesti Nokia. Asjal kohe haardelisem mõõde, tekivad assotsiatsioonid jne. Vene kirjandusteaduses ja välismaises russistikas on viimasel ajal palju nokitud Sergei Jessenini ja Nikolai Kljujevi homoseksuaalsetes suhetes. Lugu ju iseenesest intrigeeriv, kuid et värgile metafoorilist helinat ja loovat piltlikkust lisada, siis öeldakse: Jessenin ja Kljujev olid vene Verlaine ja Rimbaud.

Tegelikult olidki. Mitte üksnes valiste tunnusmärkide järgi, mida on ka mitmeid. Nendegi vanusevahe oli kümmekond aastat, neistki uks kiilakas ja habemik ning teine rõõsk lapsenäoline keerub jne. Muidugi, erinevusi oli prantsuse ja vene paari vahel veelgi enam. Prantslased produtseerisid urbaniseerunud luulet, venelased aga rõhusid valjuhäälselt külale. Muide, oma mütoloogiat lõid venelased sootuks jõulisemalt. Verlaine ja Rimbaud olid olemuslikult ehedamad, Kljujev ja Jessenin aga teadlikult teatraalsemad. Nende esimesed koostulekud kirjanduslikele üritustele olid väljakutsuvalt kostumeeritud, mängiti poeete maalt, vene küla hingust. Kljujevi võitud juuksed olid poti järgi lõigatud ja ta kandis stepitalupoja musta kaftanit. Jesseninil oli üll hele tikitud talupojasärk, jalas viksitud saarikud, vahel koguni viisud, käes hoidis ta tingimata külapilli karmoškat. Kljujev ümbritses oma mineviku tumedate legendidega, kõneles, et pärineb iidsest vanausuliste soost, otsejoones ülempreester Avvakumist, et on noorena osalenud hlostide sektantlikes rituaalides, valmistunud enesepõletamiseks, hallitanud mungana kloostrikeldris, rännanud räbalais mööda emakest Venemaad jms. Kõike seda oli võimatu kontrollida, kuid imidžiloomena mängis pajatatav tõhusalt. Igatahes kergemeelsed modernistid Beloi, Brjussov, Blok, Gumiljov ja teised pidasid räpast Kljujevit talupojast prohvetiks. Realistlikud Bunin ja Gorki aga nägid mehikeses kavalat mužikki. Ja neil oli õigus: Kljujevi võltsrahvalikkus polnud suunatud rahvale, vaid edevale intelligentsile. Kljujev polnud kunagi maad kündnud. Nagu Jesseningi.

Kooliõpikuis kirjeldatav Jessenin erineb tegelikkuses elanust kardinaalselt. Serjožat iseloomustas lapsest saati naeruväärne nartsissism. Tema eneseimetlus oli otsatu. Kunagi öelnud poeedisse armunud Nadja Volpin peegli ees end vahtivale Jesseninile: "Meil on hammastavalt ühine maitse. Mina armastan Jesseninit - ja teie ka." Ka Kljujevi ja Jessenini kooselu kandis osaliselt reklaamihõngulist eesmärki, ent kätkes ka tõelist homoseksuaalset kiindumust. Kljujevi armastus oli jäägitu. Edev Serjoža mängis kapriisset noorukit nagu ta prototuup Rimbaud'gi. Jessenin pilkas seljataga vanakest Kljujevit, kuid poolteist aastat ühes voodis magamist reedab, et intiimeluline klapp neil vahelduva eduga kestis. Muidugi, Jessenin polnud sihiparane ja ainitine homo nagu Kljujev. Ta jõudis oma lühikese elu kestel olla neli korda abielus, sigitada lapsi. Kuid Kljujevi suhte kõrval ei põlanud Jessenin ka muid omasoolisi vahekordi. Kui see talle kasulik oli või ta edevust rahuldas. Näiteks vahekord luuletaja Sergei Gorodetskiga, kes on kirjeldanud nende intiimõhtut: "Siis me suudlesime ja Sergunka luges taas luulet...". Pole kahtlust ka Jessenini armusuhtes poeetide Rjurik Ivnevi (kodanikunimega Mihhail Kovaljov) ja Leonid Kannegiseriga, viimane figuur laks ajalukku mitte oma luulega, vaid tõsiasjaga, et tappis bolševik Ustritski. See verine tegu aga käivitas punase terrori. Jesseninit peetakse põhjani venelikuks luuletajaks, ehkki ta nais- ja meesarmukesed olid enamasti juudid. See omakorda ei takistanud Jesseninit sattumast antisemiitlikesse skandaalidesse. Kljujevi juudivihkamine oli aga üldteada. Kogu tollane epateeriv linnastunud talupojaluuletajate kamp, peale Kljujevi-Jessenini käisid nende sekka veel Sergei Klotškov, Pjotr Orešin jmt., kaldus vene šovinismi ja mustasajalisusse. Tihti rabamishimust. Parimaks reklaamiks kõigile talupojaluuletajaile jääb aga nende päästmatult traagiline ots. Jessenini efektne enesepoomine on kõigile teada. Kljujevi huku ümber on aastaid keerelnud legendaarseid versioone, nii nagu ta ise soovinukski. Orešini surmakohaks sai Butorski, Klotškovil Lefortovi vangla. Kirjandusloolastel aga vedas, materjali õhevil fantaasiateks lõputult.

VAAPO VAHER


SERGEI JESSENIN

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.

Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.

Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.

Siniohu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, olgu, suud!

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvarvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

SERGEI JESSENIN

Tiigipinnale kuldlehti liibub.
Seal neid tiirleb ja vareleb,
nagu hõljutaks liblikad tiibu
lennul kaugele tähele.

see on õhtu, mis kisub mind kaasa.
Kuldne keeris on erutav-hea.
Tuulepoiss kasetüdruku haarab,
tõmbab särgi tal üle pea.

Jahtub org, jahtub hing ja ta hardus,
õhtu siniste lammaste uit.
Üksik kuljus veel ärkab, siis tardub
väikses aias täis uinuvaid puid.

Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastarmastust nõudmata!

SERGEI JESSENIN

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees varises kaua
lahvavee lõhnalik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi uks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud pai.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, - kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.

Ah, kui palju on kasse maailmas
ei me lugeda joua neid.
Lohnav lillhernes unes mul ilmus,
tahti heliseb siniseid.

SERGEI JESSENIN

Oli unes või oli see ilmsi -
kauge mälestus mällu poeb -
ahjul mõnuldes jälgis mind silmsi
nurru lüües mu kassipoeg.

Laulu ümises vanamemm, kudus,
äkki kargas mu terane
kiisu, kes senini vaikselt tudus,
tiigrina lõngakerale.

Aeg laks. Vanaätt viimaks jäi üksi.
Ja kui aastad said nädalaist,
tollest kassist sai kõrviku mütsi,
mille ätt kandis rabalaiks.

SERGEI JESSENIN

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
“Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.”

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.

Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.

SERGEI JESSENIN

Ära siis, süda, nii peksa!
Kõik teavad pettumusvalu.
Kerjus vaid saatuselt palub…
Ära siis, süda, nii peksa!

Kastaneilt kuukuldne lummus
niriseb üle me tahte.
Puruneb kirgede lummus.
Lala tðadraa vajab kahte.

Ära siis, süda, nii peksa!

Lastena, leidvaina lelu
naerame, nutame segi,
lootes, et rõõmugi elu
murede keskele tegi.

Ära siis, süda, nii peksa!

Õnne mind jahtimas nägid
paljude merede kaldad.
Taganeb igatsusvägi,
otsida enam ei malda.

Ära siis, süda, nii peksa!

Igakord elu ei tüssa.
Temas on lohutushetki.
Pugedes kallima üska
puhkan neid rahutuid retki.

Igakord elu ei tüssa.

Aeg viib ehk meiegi tähe
hõõguva õnne laviini,
ja meie armastus läheb
ööbikulauluga riimi.

Ära siis, süda, nii peksa!

SERGEI JESSENIN

Öökull saab tõrelda metshaldja käest.
Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk.

Uu!

Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt:
odaga torgib ta jõnglasi kütt.

Uu!

Karjatab karu ja vangutab pead:
"Rutake koju, mu jõmpsikad head!

Uu!"

Kauguste sinasse heliseb hääl:
"Hõigaku vastu see, kes on sääl!

Uu!"

SERGEI JESSENIN

Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt…
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.

Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.

Sinu vaikses pühakojas
lehvib mee ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.

Kõik ses haljas õitemeres
lokkab, lõhnab, vilistab.
Nägus neiu igas peres
naeruhelmeid tilistab.

Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" ?
Vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"

SERGEI JESSENIN

Kes ma olen? Ainult unistaja.
Öödes kulub silmist sinileek.
Siin ma veetsin lühikese aja.
Teiste hulgas käisin tüki teed.

Suudlen sind, sest harjumuse ikke
teisi suudeldes ma kaela sain.
Armusõnu süttib nagu tikke.
Kahju küll, et need on sõnad vaid.

"Minu armas", "lemmik", "igavesti",
aga tühjus võtab hinges maad.
Kui sa heidad kirgedega mesti,
vaevalt, et siis tõde kätte saad.

Kirg ja kiivus hukutavad vere,
põletavad hinge segaseks.
Oled, minu inimkasekene,
loodud, et sind maailm imetleks.

Kui ma paljusid pean armastama
ilma, et mind keegi rahuldaks,
siis ka sul on õigus teha sama,
ja see mind ei muuda pahuraks.

Kes ma olen? Ainult unistaja.
Öödes kulub silmist sinileek.
Hetkeks oli mul sind väga vaja,
et siis teistega sa jätkaks teed.

SERGEI JESSENIN

Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse.

SERGEI JESSENIN

Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.

Esmakordselt saan kuupaistes sooja.
Esmakordselt on jahedas soe.
Justkui polekski arm läinud looja.
Justkui leiaksin jälle ta toe.

Meid on kurnanud tasandik tüütu
ja me liivikud, valged kui sool,
ja ehk kellegi räsitud süütus
ja see lõpmatu igatsusvoog.

Ma ei tea, kuhu läheb mu rada.
Ta küll vaevalt mu koju veel toob,
kuid nii hea on, et armastada
sünnikohta võin sinuga koos.

SERGEI JESSENIN

Õnn, sina rumal! Mu aknad
vaatavad aeda ja puid.
Tiigil nüüd liuglema hakkab
loojang kui punane luik.

Tervitan vaikivat valgust,
kaskede varjusid vees,
katusel hakkide palvust
õhtuste tähtede ees.

Lokkava lodjapuu najal
valeva kleidiga neid
laulab, ja õrnalt see kajab.
Aed ainult lahutab meid.

Lainetav sinirüü õlul,
tuulehool tulla on järg…
Õnn, sina rumal ja võluv,
põskede värskusevärv!

***

Mulle asjatult ette sa heidad ?
sind ma põlgan, sa seda ju tead,
ent on armas, kui pilku sa peidad,
kavalvaguralt kallutad pead.

Jah, sa kasutad rebase nõksu,
kui see valvates lesib kui laip,
ja kui juhtub, et lind läheb lõksu,
mind vist isegi võlub su taip.

Mis siis ikka, miks mängimist jätta!
Ent su hõõg küllalt äge ei näi…
Minu külmanud hingega hätta
sinutaolisi ennegi jäi.

***

Sind, mu kallis, ei armasta mina,
oled kaja, oled vari sa vaid.
Teiste, kaugete silmade sina,
teise näo minu soovides said.

Pole väliselt palju teil ühist,
teda pidada malbeks ei või,
ent ta vürstlikult ülevast rühist
hing mul terveni mässama lõi.

Ei nii kergesti õrnu ta pale,
kuid ta juurest ma minna ei saa.
Aga näe, sinu kudrutav vale
südant pealtki ei kriimusta.

Sind ma põlgan, kuid mõistmast veel tõrgun
tõde põlist ma inimsoost:
kui meil paradiis puuduks ja põrgu,
me nad mõlemad enda jaoks looks.

Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

****

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

© Rein Mets 2002