Kas homod ei päri jumalariiki?
Toomas Jürgenstein
19. oktoober 2001 - Delfi

Aeg-ajalt jõuab meediasse läbi aegade inimkonnale huvi pakkunud homoseksuaalsuse teema. Delfis on see viimasel ajal käsitlust leidnud puhta armastuse ideaalnäitena (Johannes Ristmets “Meeste armastus on kaunis ja vaba” 25.09.01) ja seoses homopaaride abielu seadustamisega (esialgu küll Soomes). Homoseksualismiga seonduvaid usulisi probleeme on vähem käsitletud.

Siiski meenub elav diskussioon seoses paari aasta taguse Elisabeth Ohlsoni fotonäitusega “Ecce homo” Pärnus, kus Jeesust kujutati homona koos aidsihaigetega, kuid samuti hiljutine “Kahvli” saade TV3s, kus noorte lesbiliste tütarlaste abiellumise plaani oponeeris Elu Sõna pastoriperekond.
Ilmselt peab homoseksuaalsuse teemaga kuigivõrd iga kirik tegelema. On ju ka homoseksuaalsetel inimestel usulised vajadused ja loomulikult soovivad paljud neist kirikusse kuuluda. Kõige lihtsam on neile tee kogudusse keelata või nõuda neilt oma loomuliku seksuaalsuse allasurumist. Lihtsaim ja mugavaim lahendus ei pruugi aga sisuliselt olla kuigi edukas.

Inglise arst ja psühhiaater Jack Dominian kirjutab oma raamatus “Armastus ja usk” (Eesti keeles ilmunud 1994. aastal ajakirjas “Kiriku Elu”): “Koguduse preestrid peaksid homoseksuaalsed inimesed lahkesti kirikusse vastu võtma ning julgustama neid nende kristlikes veendumustes, lubades neil omavahel kokku saada. Samuti on tähtis sellest jutlustes rääkida. Nagu paljudegi teiste seksuaalsust puudutavate asjade puhul, jääb siingi mulje, et kirikud räägivad ainult siis, kui on tegemist hukkamõistmisega. Heteroseksuaalid peavad võitu saama hirmust, mida homoseksuaalsed vennad neis esile kutsuvad. Homoseksuaalid peavad tunnetama, et nad tunnistatakse vastuvõetavaks ning et nende probleemidesse suhtutakse tõsiselt…”

Tavaliselt on homoseksuaalsuse hukkamõistmiseks kasutatud teatud kindlaid kirjakohti Piiblist, mida tegelikkuses ei saa sugugi üheselt tõlgendada. Ilmselt ei saa rääkida mingist Piibli üldisest õpetusest, mis käiks homoseksuaalsuse kohta. Seoses homoseksuaalide vastu kasutatud Vana Testamendi kirjakohtadega tõstatatud küsimus, kuivõrd oli tollane hukkamõist mõjutatud konkreetse ajastu probleemidest, mis ei kuulu Piibli igaveste tõdede hulka ning seega tänapäeva ei kuulu.

Näiteks hukkamõist kõlblusvastaste süütegude loeteludes (3Mo 18:22, 20:13): “Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” on tekitanud põhjendatud küsimuse, miks noppida välja tekstist homoseksuaalsuse hukkamõistmine, kuid mitte omaks võtta sama salmi järge ..neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü. Kolmandas Moosese raamatus on veel keeld süüa verd, siga ning jänest, põhjalikud instruktsioonid ohverduseks, nõuded preestrite kohta, mida homoseksuaalsuse hukkamõistjad tavaliselt ei järgi. Ka Soodoma loost (1Mo 19:1-29) ei saa kusagilt välja lugeda, et linnaelanike patt oli homoseksuaalsus.

Uuest Testamendist on välja loetud ka teistsugust suhtumist. Olgu näide või Rooma väeülema poisi (arvatavalt seksuaalpartneri) tervendamisest Jeesuse poolt (Mt 8:5-13), millest võib kaudselt välja lugeda sellise suhte aktsepteerimist. Tõsi Rm 1:26-27 “sest nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitumise loomuvastasega ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteist ja teinud rõvedust mees-mehega…” näib olevat tugev argument homoseksuaalsuse vastu, kuid seda kirjakohta on vahel tõlgendatud ka kui pattu oma loomuliku seksuaalse suundumuse vastu st heteroseksuaalidele on patt homoseksuaalne suhe, homoseksuaalidele vastupidi.

Loomulikult põhineb traditsiooniline homoseksuaalsuse hukkamõist veel teistele kirjakohtadele (1Kr 6:9, 1Ti 1:10), kuid ka siin on leitud võimalusi teistsugusteks tõlgendusteks.

Tegelikkuses saamegi rääkida vaid sellest, kuidas erinevad kirikud või liikumised tõlgendavad Piiblit ja vastavalt sellele hindavad homoseksuaalsust. Taoline diskussioon Eesti kirikutes ei ole veel sisuliselt alanud, ehkki kunagi need küsimused ilmselt tõstatatakse.

Samas on homoseksuaalide poolt mind häirinud nende sagedane keskendumine vaid erilise seksuaalsuse eksponeerimisele. Läbi aegade on aga esile tõusnud just nende omapärast vaimsus: olgu parimateks näideteks Leonardo da Vinci kunst, Pjotr Tshaikovski muusika, Hans Christian Anderseni muinasjutud või Oscar Wilde’i looming. Ehk oleks just nimelt vaimsusele keskendumine võti, mis aitaks homoseksuaalidel lihtsamini leida kohta ka ristikirikus.