|
Andrus Kivirähk
Viimaks
ometi on hakatud kõnelema teemadel, mida seni tabuks peetud ja millest
väikekodanlane rääkis vaid pimedas ja purjuspäi. "Inglid
Ameerikas" Draamateatris, gay-ja lesbifilmide festival Tallinna KINOMAJAS
-jah see kõik on nüüd nähtud. Kuid südame paneb kripeldama
üks kurb tõsiasi - miks peame me oluliste teemade kajastajaid otsima
kaudelt "lombi tagant"? Justkui me ei võiks korra kaffa välja
sirutada ja natuke siinsamas, oma jalge ees sulisevas madalas vees sobrada!
EGA KODUMAINEGI
LOODUS NII LIIGIVAENE OLE!
Järgnev oleks
vaid üks näide, kuidas kerge vaevaga vaevaga kõigile tuntud
kirjandusteosest meid huvitavaid allhoovuseid leida ja sedasi hoopis odavamalt
ning, mis peaasi meie publikule hingelähedasemalt, olulisi teemasid inimesteni
tuua.
ARNO TALI -
POISS, KES EI TEA, KES TA ON.
Meie loo peakangelane
oleks nagu Lutsulgi, melanhoolne Arno Tali. Talle meeldib pisut naabritüdruk
Teele ja Arno peab koguni plaani plika tulevikus ära kosida - nii ju tehakse
ikka.
Kuid samas armastab
ta vaadata tugevat Tõnissoni, eriti kui see ülakeha paljaks võtab
ja kaevu juures peseb.
Arno tunneb seletamatut
soovi Tõnissoni puudutada. Ka käib Arnost otse välk läbi,
kui õpeteja Laur, veendunud vanapoiss, ta õhtul oma tuppa kutsub
ning talle viiuli ulatab. Hetkeks puutuvad nende käed kokku, Lauri sõrmed
on soojad ja viibivad Arno randmetel pisut kauem kui vaja.
Siis jõudis
kätte see päev, mil köster, ropendav ja maskuliinne pull, Tõnissoni
peale tunde jätab. Arno mõistab, mis teoksil. Esimest korda saab
ta jagu oma inertsusest.
Ei, ta ei loobu
oma sõbrast! Arno jääb Tõnissoniga koolimajja ja hilise
öötunnini õpivad nad seal seltsis värsse. Kuid kahtlused
ei jäta Arnot; Jah, ühtteist sai möödunud ööl
selgeks. Ka viiulitunnid õpetaja Lauriga on palju andnud.
Kuid millegipärast
ei suuda ta ikkagi loobuda ühistest jalutuskäikudest Teelega.
On see vajadus
alibi järele, silmakirjulikkus ?
Asi muutub veelgi
keerulisemaks siis, kui kooli saabub ilus blond poiss Jaan Imelik koos oma lahutamatu
kaaslase Tinguga: Arnole meeldib Imelik esimesest pilgust, viha teeb küll
see, et noor iludus vaid oma väikest sõpra näib märkavat.
Arno ületab
ennast ja nõuab Kuslapilt, et see enam iialgi koos Imelikuga ei rehkendaks.
Kuid Kuslap, vaesest perest pärit poiss, armu poolest kooli võetud,
vastab tigedalt, et ta peab Imelikku aitama, ja näksab Arnot sõrmest.
Arno on pettunud
ja kurb. Ka Teele ei käitu enam endiselt - ja jalutab ühes Imelikuga
surnuaias. Arno elus algab kriis.
RAJA TEELE -
ÜKSIK JA ÕNNETU:
Teele tunneb end maskuliinses Paunvere klassitoas nagu invaliid spordivõistlustel
- ta istub omaette, samal ajal kui klassivennad tormavad õhetades ringi,
müravad, lasevad üksteise turjal kukerpalli.
Kerget lohutust
pakub esialgu vaid Saare Arno, kuid pikapeale hakkab temagi kohtumistele hilinema,
laseb viimaks sulasel oma sängigi kooli viia ja Tõnissoni voodi
kõrvale sättida.
Ka hakkab Arno
käima juba liiga sageli õpetaja Lauri juures viiulitundides - ja
ikka õhtuti, siis, kui Teele teda kõige rohkem vajab.
Teele pettub Arnos
ja üritab luua suhteid uue poisi Imelikuga, kes mängib ilusasti kannelt,
kuid kord, kui nad jälle surnuaias jalutavad, vabandab Imelik ootamatult
ja kiirustab kabeli juurde, kus teda ootab kannatavate silmadega Kuslap. Viimane,
mida Teele näeb, on sõprade hell sülelus. Ta mõistab,
et ka Imeliku peale ei saa loota.
Korraks pakub Teelele
ootamatut lohutust Toots, kes kutsub ta tantsule --- seni olid poisid pidudel
vaid omavahel mingit veidrat puntratantsu vihtunud - kuid seegi jalakeerutus
lõpeb köstri magamistoas - nagu ikka.
Teele elus algab
kriis.
JOOSEP TOOTS
- VIHANE MACHO.
Toots on kooli
vembumees. Kord tuleb ta kooli, põu pungil. Õpetaja Lauril käivad
üle selja külmavärinad - kas nad tõesti läksid tookord
liiale ? Toots saab õpetaja murest aru, muigab ja avab oma särginööbid.
Tal on põues koer! Õpetaja Laur ohkab rahunenult
- ei, Toots ei ole rase! Ta tutistab vallatut poissi ja kutsub ta oma tuppa.
Tootsi eriliseks
lemmikuks on punapäine rätsepapoeg Kiir.
Kuid korralikus
väikekodanlikus peres üles kasvanud Jorh ei mõista Tootsi lärmakaid
ja vahel haigetki tegevaid lähenemiskatseid. Toots on nõutu.
Ajaviiteks on ta
nõus sehkendama köstriga, kelle vägivaldsed lõbustused
viimaks siiski tüütavaks muutuvad. Tihti näeb Toots välja
õige räsitud, ei saa hästi istudagi - tagumik olevat viilikirja
löödud. Õnneks mängib Kiir samas Tootsile ise sobiva võimaluse
kätte - nimelt kutsub ta koolisõbra oma venna ristsetele. Toots
ei lase juhust mööda - ta alustab sellega, et joodab Kiire täis
ja viib ta järgmisel päeval sauna. Mõni tund hiljem näeb
köster alasti Kiirt läbi lumehangede jooksmas. Ta kutsub vaese poisi
ruttu oma kambrisse.
Toots ei andesta
seda köstrile iialgi, viimasel koolipäeval solgib ta kättemaksuks
ära kõik köstri juurviljapeenrad.
SAKSA POISID
-- KITSA SILMARINGIGA KESKKLASS.
Kui saksa poisid
näevad talulapsi koolist väljumas, hüüavad nad alati põlglikult:
" NÄE,
HOMOD HAKKAVAD KOJU MINEMA!"
Tõnisson,
kes ei salli vähemuste ahistamist ja mäletab muistset orjapölve,
alustab kaklust.
VÄIKEKODANLUS
SAAB LÜÜA!
VIIMANE KOOLIPÄEV.
Viimasel koolipäeval
sõlmuvad kõik lahtised otsad. Toots ajab veel viimast korda meelehetlikult
Kiirt taga, kuid rätsepapoeg ei anna end kätte. Õpetaja Laur
muutub härdaks ja nutab, hüüdes nuuksudes Arnole: " ÄRA
UNUSTA VIIULIT!"
Arno noogutab.
Ei, ta ei unusta! Kriis on möödas, ta on ennast identifitseerinud.
Kui hingehädas
Teele tema juurde astub ja kutsub poissi Raja uut elumaja vaatama, keeldub Arno
otsustavalt.
Ta kargab vankrile,
haarab valgepäisel tugeval sulasel, keda napp linane särk vaevu katab,
kaelast ja hüüab;
"RUTTU, MART KODU POOLE!"
Korra vaatab ta
veel tagasi koolimaja poole ning näeb, kuidas vana ja elutark kellamees
Lible, käed otsekui tiivad laiali, kirikutornist alla hüppab.
"Paunvere
ingel" mõtleb Arno lugupidavalt.
|