Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Paunvere Inglid
ehk
Lilla Kevade

Andrus Kivirähk

Viimaks ometi on hakatud kõnelema teemadel, mida seni tabuks peetud ja millest väikekodanlane rääkis vaid pimedas ja purjuspäi. "Inglid Ameerikas" Draamateatris, gay-ja lesbifilmide festival Tallinna KINOMAJAS -jah see kõik on nüüd nähtud. Kuid südame paneb kripeldama üks kurb tõsiasi - miks peame me oluliste teemade kajastajaid otsima kaudelt "lombi tagant"? Justkui me ei võiks korra kaffa välja sirutada ja natuke siinsamas, oma jalge ees sulisevas madalas vees sobrada!

EGA KODUMAINEGI LOODUS NII LIIGIVAENE OLE!

Järgnev oleks vaid üks näide, kuidas kerge vaevaga vaevaga kõigile tuntud kirjandusteosest meid huvitavaid allhoovuseid leida ja sedasi hoopis odavamalt ning, mis peaasi meie publikule hingelähedasemalt, olulisi teemasid inimesteni tuua.

ARNO TALI - POISS, KES EI TEA, KES TA ON.

Meie loo peakangelane oleks nagu Lutsulgi, melanhoolne Arno Tali. Talle meeldib pisut naabritüdruk Teele ja Arno peab koguni plaani plika tulevikus ära kosida - nii ju tehakse ikka.

Kuid samas armastab ta vaadata tugevat Tõnissoni, eriti kui see ülakeha paljaks võtab ja kaevu juures peseb.

Arno tunneb seletamatut soovi Tõnissoni puudutada. Ka käib Arnost otse välk läbi, kui õpeteja Laur, veendunud vanapoiss, ta õhtul oma tuppa kutsub ning talle viiuli ulatab. Hetkeks puutuvad nende käed kokku, Lauri sõrmed on soojad ja viibivad Arno randmetel pisut kauem kui vaja.

Siis jõudis kätte see päev, mil köster, ropendav ja maskuliinne pull, Tõnissoni peale tunde jätab. Arno mõistab, mis teoksil. Esimest korda saab ta jagu oma inertsusest.

Ei, ta ei loobu oma sõbrast! Arno jääb Tõnissoniga koolimajja ja hilise öötunnini õpivad nad seal seltsis värsse. Kuid kahtlused ei jäta Arnot; Jah, ühtteist sai möödunud ööl selgeks. Ka viiulitunnid õpetaja Lauriga on palju andnud.

Kuid millegipärast ei suuda ta ikkagi loobuda ühistest jalutuskäikudest Teelega.

On see vajadus alibi järele, silmakirjulikkus ?

Asi muutub veelgi keerulisemaks siis, kui kooli saabub ilus blond poiss Jaan Imelik koos oma lahutamatu kaaslase Tinguga: Arnole meeldib Imelik esimesest pilgust, viha teeb küll see, et noor iludus vaid oma väikest sõpra näib märkavat.

Arno ületab ennast ja nõuab Kuslapilt, et see enam iialgi koos Imelikuga ei rehkendaks. Kuid Kuslap, vaesest perest pärit poiss, armu poolest kooli võetud, vastab tigedalt, et ta peab Imelikku aitama, ja näksab Arnot sõrmest.

Arno on pettunud ja kurb. Ka Teele ei käitu enam endiselt - ja jalutab ühes Imelikuga surnuaias. Arno elus algab kriis.

RAJA TEELE - ÜKSIK JA ÕNNETU:


Teele tunneb end maskuliinses Paunvere klassitoas nagu invaliid spordivõistlustel - ta istub omaette, samal ajal kui klassivennad tormavad õhetades ringi, müravad, lasevad üksteise turjal kukerpalli.

Kerget lohutust pakub esialgu vaid Saare Arno, kuid pikapeale hakkab temagi kohtumistele hilinema, laseb viimaks sulasel oma sängigi kooli viia ja Tõnissoni voodi kõrvale sättida.

Ka hakkab Arno käima juba liiga sageli õpetaja Lauri juures viiulitundides - ja ikka õhtuti, siis, kui Teele teda kõige rohkem vajab.

Teele pettub Arnos ja üritab luua suhteid uue poisi Imelikuga, kes mängib ilusasti kannelt, kuid kord, kui nad jälle surnuaias jalutavad, vabandab Imelik ootamatult ja kiirustab kabeli juurde, kus teda ootab kannatavate silmadega Kuslap. Viimane, mida Teele näeb, on sõprade hell sülelus. Ta mõistab, et ka Imeliku peale ei saa loota.

Korraks pakub Teelele ootamatut lohutust Toots, kes kutsub ta tantsule --- seni olid poisid pidudel vaid omavahel mingit veidrat puntratantsu vihtunud - kuid seegi jalakeerutus lõpeb köstri magamistoas - nagu ikka.

Teele elus algab kriis.

JOOSEP TOOTS - VIHANE MACHO.

Toots on kooli vembumees. Kord tuleb ta kooli, põu pungil. Õpetaja Lauril käivad üle selja külmavärinad - kas nad tõesti läksid tookord liiale ? Toots saab õpetaja murest aru, muigab ja avab oma särginööbid. Tal on põues koer! Õpetaja Laur ohkab rahunenult - ei, Toots ei ole rase! Ta tutistab vallatut poissi ja kutsub ta oma tuppa.

Tootsi eriliseks lemmikuks on punapäine rätsepapoeg Kiir.

Kuid korralikus väikekodanlikus peres üles kasvanud Jorh ei mõista Tootsi lärmakaid ja vahel haigetki tegevaid lähenemiskatseid. Toots on nõutu.

Ajaviiteks on ta nõus sehkendama köstriga, kelle vägivaldsed lõbustused viimaks siiski tüütavaks muutuvad. Tihti näeb Toots välja õige räsitud, ei saa hästi istudagi - tagumik olevat viilikirja löödud. Õnneks mängib Kiir samas Tootsile ise sobiva võimaluse kätte - nimelt kutsub ta koolisõbra oma venna ristsetele. Toots ei lase juhust mööda - ta alustab sellega, et joodab Kiire täis ja viib ta järgmisel päeval sauna. Mõni tund hiljem näeb köster alasti Kiirt läbi lumehangede jooksmas. Ta kutsub vaese poisi ruttu oma kambrisse.

Toots ei andesta seda köstrile iialgi, viimasel koolipäeval solgib ta kättemaksuks ära kõik köstri juurviljapeenrad.

SAKSA POISID -- KITSA SILMARINGIGA KESKKLASS.

Kui saksa poisid näevad talulapsi koolist väljumas, hüüavad nad alati põlglikult:

" NÄE, HOMOD HAKKAVAD KOJU MINEMA!"

Tõnisson, kes ei salli vähemuste ahistamist ja mäletab muistset orjapölve, alustab kaklust.

VÄIKEKODANLUS SAAB LÜÜA!

VIIMANE KOOLIPÄEV.

Viimasel koolipäeval sõlmuvad kõik lahtised otsad. Toots ajab veel viimast korda meelehetlikult Kiirt taga, kuid rätsepapoeg ei anna end kätte. Õpetaja Laur muutub härdaks ja nutab, hüüdes nuuksudes Arnole: " ÄRA UNUSTA VIIULIT!"

Arno noogutab. Ei, ta ei unusta! Kriis on möödas, ta on ennast identifitseerinud.

Kui hingehädas Teele tema juurde astub ja kutsub poissi Raja uut elumaja vaatama, keeldub Arno otsustavalt.

Ta kargab vankrile, haarab valgepäisel tugeval sulasel, keda napp linane särk vaevu katab, kaelast ja hüüab;
"RUTTU, MART KODU POOLE!"

Korra vaatab ta veel tagasi koolimaja poole ning näeb, kuidas vana ja elutark kellamees Lible, käed otsekui tiivad laiali, kirikutornist alla hüppab.

"Paunvere ingel" mõtleb Arno lugupidavalt.

© Rein Mets 2002