Mihhail Kuzmin
(Konstantin Somovi maal)
(1872- 1936)
Sellest
on tosinkond aastat, kui tuhnisime Rein Kruusiga Mündi tänava tollase
vanaraamatupoe venekeelses literatuuris ja ma sattusin ühele Mihhail
Kuzmini kaantevahele. Sel hetkel vilksatas Reinu üldiselt flegmaatilises
silmavaates hetkeks kadedus.
Kuzmini
loome hakkas just perutavas perestroika-pöörises aastakümnetepikkusest
unustusest avalikkuse teadvusse tungima, Peterburis peeti esimest rahvusvahelist
Kuzmini-teemalist sümpoosioni. Nüüdseks, mil Kuzmini sünnist
saab 130 aastat, on mul ta kirjatöid ja mahukaid uurimusi tema enda kohta
terve riiulivahe. Nende seas ka esimene köide (1905 – 1907) mehe
legendaarsest “Päevikust”, mille kohta pikka aega oli liikvel
kõige uskumatumat klatði, mida aga keegi polnud tervikuna lugenud.
Kuzmini
on peetud fantasmagooriliseks, eeterlikuks figuuriks vene kirjanduses, trükki
jõudis ta hiljavõitu, peale kolmekümne, kuid seostus otsemaid
olemuslikult kogu hõbeajastu kirjandusega. Kuzminist kõnelemata
ei saa käsitleda Bloki, Brjussovi, Gumiljovi, Ahmatova, Mandelðtami,
Hlebnikovi, Tsvetajeva, Majakovski, Pasternaki, oberiuutide loomet. Kuzmini
nimi jookseb elektriseerivalt läbi hulga kuulsate kunstnike, muusikute,
lavastajate biograafiast.
Enne
trükkijõudmist oli Kuzmin kirjutanud luulet peamiselt omaenda
heliteostele, sest oli tegev ka helilooja ning interpreedina, õppis
Peterburi konservatooriumis Rimski-Korsakovi ja Ljadovi juures.
Eriliselt
intrigeeriva mündi andis aga Kuzmini isiksusele ta varjamatu omasooiharus.
Teda kutsuti vene Oscar Wilde’ks: “Niisama maneerlik, hõrk,
elegantne ja homoseksuaalne” (Lev Klein). Loomelaadilt kiskus teda rohkem
siiski prantsuse sümbolismi, Verlaine’i ja Rimbaud’ ligi, ta
oli avameelne nagu Gide ja küllastunud kui de Sade.
Homoseksuaalsus
väreles kogu sajandialguse vene dekadentsi
kohal. Aktiivsete homode sekka kuulusid ka Kuzmini sõbrad kunstnikud
Sapunov, Sudeikin, Somov ja Bakst, muusik Nuvel, teatritegelane Djagilev,
tantsija Ni?inski jmt. Vjatðeslav Ivanov ja ta teine naine Lidia Zinovjeva-Hannibal,
kes pidasid oma kuulsas “Tornis” kirjanduslikku salongi, tundsid
huvi homoerootika vastu. Teada on poetesside Tsvetajeva ja Sofia Parnoki lesbisuhe.
Muide, homo oli ka Kuzmini koolikaaslane, hilisem võimas bolðevik,
välisasjade rahvakomissar Georgi Tðitðerin. Kuzmini-Tðitðerinit
ühendas juba poisist saati kirg muusika vastu, just Tðitðerin
oli see, kes juhatas Kuzmini filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri manu.
Ka Tðitðerinit haaras sajandivahetuse kultuuri ekstaatika, juba 1893.
aastal kirjutas ta Kuzminile, et ei vahetaks ühtki ajastut “meie
fin de si?cle’i intensiivsuse, neurootilisuse ja künismi vastu”.
Küünilisus
kuuluski Kuzmini põhiomaduste sekka. Kui ta armuke, noor ohvitser ja
poeet Knjazev pärast tülitsemist temaga end maha lasi, ei läinud
Kuzmin isegi tema matustele. Tuntud on Kuzmini juudiviha, korraks kuulus ta
isegi mustasajaliste organisatsiooni. Esiotsa vaimustus ta bolðevikest,
hiljem jälestas neid. Kuzmini homosuhted olid püsimatud, ta rahuldamatus
erakordne. Ehkki mees ise pärines vanast aadlisoost ja etendas kõrgelaubalist
esteeti, kõneldes näiteks prantsust paremini kui vene keelt, valis
ta armukese sageli alamrahva hulgast. See komme iseloomustab esteetidest homosid
läbi aegade, näiteks ka Tðaikovski otsis partnereid voorimeeste,
teenrite, gümnasistide, madruste hulgast. Seisuselt omasuguste seltsis
ei tuntud end alati vabana, pööbli puhul võis vallandada
aga kogu seksuaalse jultumuse. Tähtsaks elemendiks vene homoseksuaalses
subkultuuris kujunesid avalikud meeste saunad, kus koos pesuvahenditega võis
tellida kohe ka poisi. Kuzmin kirjeldab “Päevikus” üksikasjalikult
saunavahekordi, ülistab mehekeha “pederastilist ilu” jne.
Ka
puhtalt ilukirjanduslikus loomingus pühendus Kuzmin homoarmastusele,
läbilöögitööks selles vallas sai ta skandaalne proosatöö
“Tiivad”. Praeguses Peterburis tegutseb just sellenimeline seksvähemuste
ühing, niisiis on Kuzmin vene homoseksuaalide lipukandja ka veel aastakümneid
pärast surma.
Surra
oskas Kuzmin aga õigeaegselt, 1936. aastal, enne kui teda jõuti
represseerida. Tðitðerini kaitsev käsi poleks teda enam turvanud,
mehed surid mõlemad samal aastal. Pederastia oli NSVLis kuriteoks kuulutatud
juba paar aastaringi varem. Viimane aastakümme Kuzmini elus kujunes iseäranis
virilaks. Kommunaalkorteri räpane tuba, poolnälg, unustatus. Ent
sealgi jälitas teda veel unistus “omada sõpra, keda armastad
füüsiliselt, esteeti, kes on võimeline kõigeks uueks
kunstis, seltsiliseks maitses ja unistustes, õpilane ja austaja, et
rännata kahekesi Itaalias, naerda kui lapsed, supelda ilus, käia
kontsertidel ja – armastada ta nägu, silmi, keha, häält,
omada teda täielikult”.
Vaapo
Vaher
Portrait of the
Poet and Writer Mikhail Kuzmin. 1919
Yuri Annankov
The Russian Museum, St. Petersburg.
e-mail
