Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Homorevolutsionäär


Mihhail Kuzmin (Konstantin Somovi maal)
(1872- 1936)

Sellest on tosinkond aastat, kui tuhnisime Rein Kruusiga Mündi tänava tollase vanaraamatupoe venekeelses literatuuris ja ma sattusin ühele Mihhail Kuzmini kaantevahele. Sel hetkel vilksatas Reinu üldiselt flegmaatilises silmavaates hetkeks kadedus.

Kuzmini loome hakkas just perutavas perestroika-pöörises aastakümnetepikkusest unustusest avalikkuse teadvusse tungima, Peterburis peeti esimest rahvusvahelist Kuzmini-teemalist sümpoosioni. Nüüdseks, mil Kuzmini sünnist saab 130 aastat, on mul ta kirjatöid ja mahukaid uurimusi tema enda kohta terve riiulivahe. Nende seas ka esimene köide (1905 – 1907) mehe legendaarsest “Päevikust”, mille kohta pikka aega oli liikvel kõige uskumatumat klatði, mida aga keegi polnud tervikuna lugenud.

Kuzmini on peetud fantasmagooriliseks, eeterlikuks figuuriks vene kirjanduses, trükki jõudis ta hiljavõitu, peale kolmekümne, kuid seostus otsemaid olemuslikult kogu hõbeajastu kirjandusega. Kuzminist kõnelemata ei saa käsitleda Bloki, Brjussovi, Gumiljovi, Ahmatova, Mandelðtami, Hlebnikovi, Tsvetajeva, Majakovski, Pasternaki, oberiuutide loomet. Kuzmini nimi jookseb elektriseerivalt läbi hulga kuulsate kunstnike, muusikute, lavastajate biograafiast.

Enne trükkijõudmist oli Kuzmin kirjutanud luulet peamiselt omaenda heliteostele, sest oli tegev ka helilooja ning interpreedina, õppis Peterburi konservatooriumis Rimski-Korsakovi ja Ljadovi juures.

Eriliselt intrigeeriva mündi andis aga Kuzmini isiksusele ta varjamatu omasooiharus. Teda kutsuti vene Oscar Wilde’ks: “Niisama maneerlik, hõrk, elegantne ja homoseksuaalne” (Lev Klein). Loomelaadilt kiskus teda rohkem siiski prantsuse sümbolismi, Verlaine’i ja Rimbaud’ ligi, ta oli avameelne nagu Gide ja küllastunud kui de Sade.

Homoseksuaalsus väreles kogu sajandialguse vene dekadentsi kohal. Aktiivsete homode sekka kuulusid ka Kuzmini sõbrad kunstnikud Sapunov, Sudeikin, Somov ja Bakst, muusik Nuvel, teatritegelane Djagilev, tantsija Ni?inski jmt. Vjatðeslav Ivanov ja ta teine naine Lidia Zinovjeva-Hannibal, kes pidasid oma kuulsas “Tornis” kirjanduslikku salongi, tundsid huvi homoerootika vastu. Teada on poetesside Tsvetajeva ja Sofia Parnoki lesbisuhe. Muide, homo oli ka Kuzmini koolikaaslane, hilisem võimas bolðevik, välisasjade rahvakomissar Georgi Tðitðerin. Kuzmini-Tðitðerinit ühendas juba poisist saati kirg muusika vastu, just Tðitðerin oli see, kes juhatas Kuzmini filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri manu. Ka Tðitðerinit haaras sajandivahetuse kultuuri ekstaatika, juba 1893. aastal kirjutas ta Kuzminile, et ei vahetaks ühtki ajastut “meie fin de si?cle’i intensiivsuse, neurootilisuse ja künismi vastu”.

Küünilisus kuuluski Kuzmini põhiomaduste sekka. Kui ta armuke, noor ohvitser ja poeet Knjazev pärast tülitsemist temaga end maha lasi, ei läinud Kuzmin isegi tema matustele. Tuntud on Kuzmini juudiviha, korraks kuulus ta isegi mustasajaliste organisatsiooni. Esiotsa vaimustus ta bolðevikest, hiljem jälestas neid. Kuzmini homosuhted olid püsimatud, ta rahuldamatus erakordne. Ehkki mees ise pärines vanast aadlisoost ja etendas kõrgelaubalist esteeti, kõneldes näiteks prantsust paremini kui vene keelt, valis ta armukese sageli alamrahva hulgast. See komme iseloomustab esteetidest homosid läbi aegade, näiteks ka Tðaikovski otsis partnereid voorimeeste, teenrite, gümnasistide, madruste hulgast. Seisuselt omasuguste seltsis ei tuntud end alati vabana, pööbli puhul võis vallandada aga kogu seksuaalse jultumuse. Tähtsaks elemendiks vene homoseksuaalses subkultuuris kujunesid avalikud meeste saunad, kus koos pesuvahenditega võis tellida kohe ka poisi. Kuzmin kirjeldab “Päevikus” üksikasjalikult saunavahekordi, ülistab mehekeha “pederastilist ilu” jne.

Ka puhtalt ilukirjanduslikus loomingus pühendus Kuzmin homoarmastusele, läbilöögitööks selles vallas sai ta skandaalne proosatöö “Tiivad”. Praeguses Peterburis tegutseb just sellenimeline seksvähemuste ühing, niisiis on Kuzmin vene homoseksuaalide lipukandja ka veel aastakümneid pärast surma.

Surra oskas Kuzmin aga õigeaegselt, 1936. aastal, enne kui teda jõuti represseerida. Tðitðerini kaitsev käsi poleks teda enam turvanud, mehed surid mõlemad samal aastal. Pederastia oli NSVLis kuriteoks kuulutatud juba paar aastaringi varem. Viimane aastakümme Kuzmini elus kujunes iseäranis virilaks. Kommunaalkorteri räpane tuba, poolnälg, unustatus. Ent sealgi jälitas teda veel unistus “omada sõpra, keda armastad füüsiliselt, esteeti, kes on võimeline kõigeks uueks kunstis, seltsiliseks maitses ja unistustes, õpilane ja austaja, et rännata kahekesi Itaalias, naerda kui lapsed, supelda ilus, käia kontsertidel ja – armastada ta nägu, silmi, keha, häält, omada teda täielikult”.

Vaapo Vaher


Portrait of the Poet and Writer Mikhail Kuzmin. 1919
Yuri Annankov
The Russian Museum, St. Petersburg.

© Rein Mets 2002