Federico Garcia Lorca (1898 - 1936)
Hispaania

Federico Carcia Lorca, maailmakuulus Hispaania gay poeet, näitekirjanik, muusik, lavastaja, ja poliitikategelane.

Lorca sündis 5. juunil 1898 Grenadas. Lapsepõlv möödus Lorcal Fuente Vaqueros'e külas, Grenada põhjaosas. Ta kasvas lihtrahva keskel koos teenijate ja lapsehoidjatega, kes õpetasid talle vanu romancea'sid, legende ja laule, mis äratasid temas uinunud poeedi. Lorca: "Armastan maad., millega seovad mind kõik tunded. Varased lapsepõlvemälestused maitsevad maa järgi. Maa ja selle põllud on teinud suuri asju minu elus… Armastan kõiges lihtsust, mida õppisin lapsepõlvekülas… Kogu lapsepõlv on küla. Karjased, põllud, taevas, üksindus".

Lorca isal oli komme kutsuda kokku kitarriste ja lauljaid, kui põllumeeste tööpäev lõppes. Kogunemistel lauldi, räägiti cante'st ja noor Federico õppis seal palju, mida hiljem cante ja duende teooriates edasi arendas. Hiljem kui Lorca pere kolis provintsist pealinna Grenadasse, alustas ta muusikaõpinguid: klaverimängu ja komponeerimist. Teda peeti väga andekaks, talle ennustati suurt tulevikku pianistina.

Lorca't huvitas väga folkloor, kuid Andaluusia laul jäi talle kõige südamelähedasemaks. Räägitakse, et ta olevat isegi mänginud salaja flamencokitarri. Ta õppis suurte meistrite käe all, kes pühendasid teda flamenco kõige sügavamate helideni. Lorca ühendas Andaluusia laulu ja flamenco teooria ja praktika, samuti sidus teda suur sõprus suure helilooja, hispaania traditsioonilise muusika tundja Manuel de Falla'ga. Neid ühendas suur armastus muusika vastu ja homoerootiline kiindumus teineteisesse, ometi ja eriti Andaluusia sügav laul cante jondo. Manuel de Falla sõber Frederico Gacia Lorca

1921 aasta kevadel matkasid nad koos Sevillasse eesmärgiga näha ja kogeda linna kuulsat Ülestõusmispüha Semana Santa't ning juba sama aasta novembris valmis "Poema del Cante Jondo". Lorca kommenteeris seda teost:

"Luule täis mustlasi, õlilampe, ahjusid… hispaania luuletajad pole veel kunagi puudutanud seda teemat…". Lorca ei olnud esimene, kes üritas mõista cante maailma, kuid ta oli esimene kellel õnnestus see nii täiuslikult. Felix Grande arvates ei olnud põhjuseks flamenco ajaloo tundmine, kus on ka puudujääke, vaid see, et Lorca oli osanud kirjeldada seletamatut tunnet.

"Tema tekstid ei räägi, mis on flamenco, vaid pulbitsevad sellest. Need ei kirjelda seda, mis on näha, vaid seda, mis leidub seest… nad toovad lugejani flamenco hinge. Romansis TANTS ta kirjeldab vana naist, kes tantsib tühjadel Sevilla tänavatel ja lugeja teab, et see tants on vaevaline. Luuletuses kordub salm "Tüdrukud sulgege aknad!". Luuletaja teadis, et flamenco ei ole mõeldud "korralikele tüdrukutele", see on sügav, mõnikord hirmuäratavgi".

1922 pidas Lorca esimese flamencoteemalise loengu. Tema esinemist rahva ees on võrreldud cante jondo lauljatega. Nagu kuulsal flamencolauljal Don Antonio Chacón'il oli tavaks enne esinemist rahvalt küsida: "Kas härrad oskavad kuulata?", nii alustas ka Lorca oma loenguid keskendudes hetkeks intensiivselt ja paludes appi hinge, keda nimetas duende'ks.

"Mustlas-siguiriyas algab hirmuäratava karjega, mis jagab maailma kaheks. See on surnud sugupõlvede karje, eleegia möödunud sajanditele, pateetiline armastuse kutse võõraste kuude ja tuulte alla."

Eriti lähedane on Lorcale sügava laulu luule, mille käsitlemisel on ta nagu kodus: "On imeline ja õudne, kuidas kolmes-neljas reas on anonüümne rahvalaulik võtnud kokku inimelu kõige kõrgemad tundeväljendused… Kõikides nendes luuletustes on küsimus, millele ei ole vastust… mille vastus ei ole surm… me oleme kurb, seiskunud rahvas. Sügava laulu iseloom seisneb selle tundevõimsuses ja iga järgnev põlvkond riietab ta oma värvidesse ja annab edasi järgmistele. Need on sündinud, kuna need on pidanud sündima. Sügava laulu sõnad on panteistlikud, neis küsitakse nõu tuulelt, maalt, merelt ja kuult. Esemed saavad omale hinge ja mängivad lüürikas oma rolli. Sügavalt religioosne andluuslane usaldab oma sisemised tunded loodusele. Laulja vaim ulatub väljapoolt taevakaareni, seestpoolt ristini. Kui ta laulab on ta osa pidulikust riitusest, äratades muistsed teemad unest, jutustades neid häälega ja heites nad tuule kanda… Tema suhe laulu on sügavalt religioosne. Laulja kaudu vabaneb rahvas murest, ja minevikulastist. Laulja on siin vaid vahendaja".

1929 reisides New Yorki, huvitus ta jälle cante jondo'st, puutudes kokku jazz'i blues'i ja Kuuba "mustade põllumeeste" puhta lauluga. Ta kirjutas oma loengud uuesti. Varem oli ta rõhutanud, et cante jondo on kollektiivne ja anonüümne, kuid nüüd rõhutas ta duendet ja teatud lauljate ja kitarristide personaalse loomingu tähtsust ning sõnade sotsiaalse protesti rolli, samuti tõstis ta esile kitarri tähtsust.

Pärast Ameerikast tagasi pöördumist Hispaaniasse lõi oma teatri ja hakkas sellele teatrile näidendeid kirjutama nagu näiteks "Bodas de sangre" (Verine pulm, 1933), ja "La casa de Bernarda Alba" ("Bernarda Alba maja", Lorca ja Salvador Dali

Lorca luuletused kiirgavad armastust, viha, austuse ja julmuse inimlikku kirge andaluuslasele omases tulisuses. Lorca oli ka näitekirjanik, kelle kuulsaimad näidendid on "Verine pulm" ja "Bernard Alba maja". Viimast on kaks korda mängitud ka Eesti lavadel, viimati Riiklikus Noorsooteatris.

"La casa de Bernarda Alba" ("Bernarda Alba maja", 1936) lavastatud Eesti Riiklikus Noorsooteatris 1982 aastal, peaosas näitleja Ago Roo).

Lorca anded avaldusid mitmel alal. Ta õppis juurat, oli hiilgav pianist, komponeeris laule näidenditele, näitles ja lavastas, tegi lavakujundusi ja tegutses ka kostümeerijana ning korraldas oma kunstinäitusi.

"Igas kunstis leidub duendet, ütleb Lorca, kõige vastuvõtlikumad sellele on muusika, tants ja lausutud luule. Need liigid vajavad esitajaks elavat inimest, kes sünnivad, surevad ja avavad ennast käesoleval hetkel… Duende ei saabu kohale enne, kui ta aimab surma võimalust. Duende on tantsija kehas kui tuul liivas… see elab käsivarte liikumises, mis on kõikjal läbi aegade olnud tantsude ema. Duende ei korda ennast mitte kunagi nii nagu seda ei tee mere lained. Igas kunstis on duende, eri moel ja stiilil, kuid nende juured kohtuvad kõik ühes ja samas kohas".

Lorca, Manuel de Falla ja teised tolleaegsed intellektuaalid korraldasid Grenadas 1922 aastal esimese cante jondo konkursi, kus Lorca tegi ettekande cante jondo'st: "Cante jondo on sügav, sügavam kõigist kaevudest, kõigist maailma meredest, südamest sügavam, kust see sellel hetkel puhkeb ja häälest, mis seda laulab, kuna see on peaaegu ääretu… See on sündinud esimesest kaebest ja esimesest suudlusest… Naine cante jondo maailmas on nimega Pena (kurbus)… Mustlas-siguiriyas'es, pisarate täiuslikus luules, nutavad nii meloodia kui salmid… Nende melanhoolia on nii vastupandamatu ja võimas tunne, nii teravalt piiritletud, et see meis kõigis ehtsates andaluuslastes puhkeb sisemiseks nutuks, kaebeks, mis puhastab hinge juhatades selle põletava armastuse sidrunilehtedesse."

Lorcal oli traagiline lõpp. Ta keeldus põgenemast Hispaaniast kui algas kodusõda sel põhjusel, et " ta oli kõikide vend, kuna oli luuletaja". Teadmata põhjusel ta ikkagi vangistati 1936 aastal ja viidi kuristikku. Selle põhjas sunniti teda hauda kaevama ja seal ta ka tapeti elajalikult fashistlike falangistide poolt (salk fashiste tulistas oma automaadid tühjaks Frederico Garcia Lorca anusesse). Ta oli vaid 36 aastane. Osa tema poeesiast on talletanud Hispaania homost filmimees Jaime Chavarri oma filmis A un Dios desconocido (Tundmatule Jumalale, 1978). Ja 1997 aastal tehti dokfilm Frederico Garcia Lorca dokumentaalsete materjalide kadumisest ja poeedi müstilisest surmast.

Öeldakse, et Lorca ennustas iseenda surma oma luuletustes.

"Kaebelauludes" ühilduvad Lorca luule kõik teemad ja neid peetakse Lorca loomingu tippteosteks. "Kaebelaul" , see on luule surmast. Lähedalolev surmatunnetus on hispaanlaste hingeelu üks omapärasemaid jooni. Hispaanlaste igapäevases kõnes ja lauludes on palju surmaga liituvaid väljendusi. Näiteks härjavõitlus annab neile võimaluse olla surmaga silmitsi.

Lorca on öelnud ühes loengus: "Kõikides maades tähendab surm lõppu. See saabub, ja kardinad tõmmatakse ette. Hispaanias mitte. Hispaanias kardin tõstetakse. Mõned hispaanlased elavad nelja seina vahel kuni surma päevani, misjärel nad viiakse välja päikese kätte. Hispaanias on surnud inimene elavam kui kusagil mujal…"

Lorca käsitlus surmast oli, et surma tuleb trotsida, elu tuleb elada surmakartuseta, kuid mõeldes surmale. Austav on surra keset võitlust, käed täis elu, vägivaldselt ja äkki. Siis on elu saanud tähenduse ja müstilisuse. Frederico

Jätkuvalt on Lorca laulnud sellisest surmast nooruse flamencolauludest suurte "Kaebelauludeni" välja. Lorca luule ühtib cante jondo filosoofiaga, mistõttu väga paljud flamencolaulud on loodud just Lorca tekstidele.

Lorca kujundliku armastuse- ja surmaluule lemmikteemad olid: mustlased, kitarr ja cante jondo. Lorca on öelnud: "mustlaslikkus on mulle üksnes kirjalik aine, ei muud".

Frederico Garcia Lorca oli homoseksuaalne ja tema tuntumaid armastusi ja kiindumusi elus oli Phillip Cummings.

Luuletuste raamat (1921)

Unenägu

Külmal purskkaevul puhkab mu süda hiljukesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Seal oma laule laulab talle purskkaevu vesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Oma armastust pihib mu süda hiljukesi.

(Vaikuseämblik, kanna
ta üle salakangas.)

Ja tumedana kuulab teda purskkaevu vesi.

(Vaikuseämblik, kanna
ta üle salakangas.)

Külma veega mu süda end piisutas ja pesi.

(Paar valgeid, kaugeid käsi,
peatage vete vägi!)

Rõõmulauluga üles teda lennutas vesi.

(Paar valgeid, kaugeid käsi,
peatage vete vägi!)

Cante Jondo poeem (1921)

Malague?a
Surm astub
sisse ja välja
kõrtsi uksest.

Kitarri keelte
sügav tee
mööduvaid musti täkke
ja tusaseid inimesi kannab.

Ja soolane hõng
ja naiseihu lõhn
palavikustes nardides
mere rannal.

Surm astub
sisse ja välja,
ja välja ja sisse
astub surm
kõrtsi uksest.

Tants

Sevilla tänavaid mööda
Carmen veel tantsida jaksab.
Peas temal säravad silmad,
kui lehvitab halli lakka.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

Peas tema jalgade tantsu
üks kollane madu jätkab
ja möödunud aja meeste
tantsimiskutsele vastab.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

On tänavad maha jäetud,
kuid muistseid okkaid ei lakka
veel Andaluusia hinged
oma silmaveega kastmast.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

Laulud (1922-1924)

Maha raiuti kolm puud
Ernesto Halffterile

Neid oli kolm.
(Ja kirveste päev siis tuli.)
Neid oli kaks.
(Hõbedast tiibades judin.)
Neid oli üks.
Polnud ühtki.
(Jäi vete alasti vulin.)

Rumal laul

Ema.
Kui oleksin hõbedast
väljast ja seest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.
Kui oleksin hoopis
üleni veest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.
Sa tiki mind padjale
mustri eest.

Mhmh. Hea küll.

Ratsaniku laul

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Must hobune, kõrge täiskuu,
oliivid sadulatorbas.
Kuigi kõik teed mina tunnen,
ei tule iialgi Córdoba.

Must hobune, verev täiskuu,
tuul üle väljade korba.
Seal surm mulle otsa vaatab,
kus torne turritab Córdoba.

Oi teed, oi nobedat hobust,
oi aimust, mis rinda torgand!
Ma tunnen, et surm mind ootab
veel enne, kui tuleb Córdoba.

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Tukaspuu, tukaspuu...

Tukaspuu, tukaspuu,
paljas puu ja haljas puu.

Tütarlaps ilusa näoga
puilt kokku korjab oliive.
Tornide kavaler tuul
tema ümber muudkui tiirleb.
Läks neli ratsameest mööda
ja teda ratsudelt piidles,
kõigil suured mustad mantlid,
kõik rohesinises riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kolm härjavõitlejat läks,
vööl mõõgad hõbedast iidsest,
kõik sirged-sihvakad poisid,
kõik punakollases riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kui saabus hämune õhtu
ja lillatas silmapiire,
siis veel üks noormees läks mööda,
kuu roose ja mürte viies.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Tütarlaps ilusa näoga
puilt üha korjab oliive
ja tuul oma halli käega
silib ta seelikusiile.

Tukaspuu, tukaspuu,
paljas puu ja haljas puu.