Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Supelmantel oopiumiplekkidega

Arved Haug kõneles mulle kunagi konjaki taga rõõmsalt, kuis millalgi kuuekümnendatel aastatel hotellis Rossija kippusid teda äkki hasartselt ümbritsema kohalikud homod. Nood pidasid Haugi parajasti Moskvat visiteerinud prantsuse menunäitlejaks Jean Marais`ks. Distantsilt andis Haug Marais`plaani välja küll. Ainult et, Arvi polnud homo. Vähemasti mina arvan nii. Ehkki sada prossa ei või kunagi kindlel olla, kes kelleks seesmiselt osutub. Ka avar nõukogude filmipublik, kes Jean Marais`d nõrkemiseni jumaldas, ei aimanudki Marais` homoseksuaalsust. Väljaarvatud siinne pederastlik kihistu, kelle jaoks olid kõik omasooarmastajad kuulsused üle ilma täpselt arvel. Lai avalikkus pidas Marais`d ka eraelus samasuguseks, nagu see end seiklusfilmides etendas: õilis murdumatu mõõgaga maskuliin, uljas meesiludus, salapärane krahv Monte Cristo, naiste öine unistus.

Tegelikkuses oli Marais ise murenevalt naiselik, valas ebaõnne puhul pisaraid, koketeeris, valitses puusanõksu, kapriisitses. Homoarmastuses oli tal õrnema poole roll, ta tähtsaim suhe sujus poeedi ja kunstniku Jean Cocteau`ga. Marais`st ja Cocteaust sai XX sajandi nimekamaid homopaare.

Intiimi näppiv poisipõlv

Marais oli juba varases nooruses pigem plika kui poiss. Oma mälestusteraamatus «Näitleja elu» ei tee ta sest saladust. Tema leludeks said nukud, ta tundis vastupandamatut tõmmet ema ehete ja kleitide vastu Laps valis emale kübaraid ja sõrmuseid, ta armastus ema vastu paisus haiglaslikuks. Poisile meeldis kinos käia vaid sellepärast, et siis sai erutavas pimeduses püsida tihedalt ema ligi ja hoida kogu seansi vältel erutunult ta kätt. Isa hajus perekonnast varakult ja poisi kogu kiindumus sai vaid ühe vääramatu suuna, ema näis talle õigluse ja puhtuse sümbolina. Ehkki ka ema kadus sageli kuudeks silmapiirilt ja siis öeldi Jeanile, et ema ajab tähtsaid äriasju. Tegelikult oli ta ema poevaras, kleptomaan, keda regulaarselt näppamiste eest vanglasse topiti.

Muidugi pidas ema ka armukesi, näiteks liikus nende majas keegi Jacques, elegantne härrasmees, kel meeldis Jeani paitada, kallistada ja kes ütles, et Jean on kenakene kui tütarlaps. Ükskord kahekesi jäädes asus onu poisikest suudlema ja juhtis ta käe enda suguliikme külge, manitsedes pärast poissi, et see nende mängust kellelegi ei iitsataks.

Poisi veetlus ahvatles muidki ümbritsevaid . Koolis talutasid kaks õpetajat ta pärast võimlemistundi dushshi alla, koorisid seal poisi ja iseend ihualasti ja taas pandi Jean näppima intiimi. Sigisid ka homoerootilised suhted klassikaaslastega: «mulle meeldis meeldida». Vahel purskus naisollus temast sedavõrd pidurdamatult esile, et poiss riietus ema kleiti, sukadesse, kingadesse, kübarasse, haaras käekoti ja ilmus nii epateerivalt kaaslaste seltsi.

On juhtunud katastroof!

Marais eksponeerimishimu võis enam-vähem täies mahus legaliseeruda vaid ühel kombel – tuli saada näitlejaks. Nooruk lootis enda ilule ja läkitas kinostuudiotele oma poseeritud fotosid, püüdis saada jutule rezhisööridega, et lüüa neid sharmiga. Lõpuks pääses ta tasapisi lavale, kuid tema karjäärile pani päriselt aluse ikkagi kohtumine Cocteau`ga.

See juhtus, kui Cocteau lavastas oma kuulsat «Kuningas Oidipust». Cocteau elas hotellides ja Marais kirjeldab oma esimest külastust Cocteau numbrituppa nii:« Koputan. Sisenen. Tema tuba ei erineks millegagi teistest tagasihoidliku hotelli numbritest, kui siin poleks õlilampi, hõbedasi nõusid, nefriidiga sõrmuseid, piipe, oopiumit ja selle lõhna, mida Picasso nimetas ülimalt peeneks; pabereid, joonistusi, raamatuid, vihikuid, mis kõik vedelevad pealtnäha juhuslikult; kui siin ei hakkaks silma mõningasi kummalisi esemeid, näiteks merevaigust õuna briljandist lehtedega, kullast karbikesi, puidust kätt. (---)

Jean Cocteau lebab valges supelmantlis, millel oopiumiplekke ja sigaretikõrvetusi, kaelas tihedalt rätt, mis lausa lõikab ihhu. Ta suitsetab.» Nende kohtumine möödus õpetaja ja õpilase auväärses õhustikus, ent lõpuks ütles Cocteau: «Ma pean teid ka hoiatama: kui te hakkate mängima minu lavastuses, siis peetakse teid kohemaid mu sõbraks.» Mis tegelikult teadagi tähendas – armukeseks. Marais vastas: «Oleksin selle üle väga uhke.»

Järgnevail nädalail jäid nende suhted siiski üksnes töisteks. Kuni ühel päeval Cocteau äkki kadus ja kahe kuu vältel polnud tast kõppugi kuulda. Lõpuks helises Marais` telefon ja Cocteau ärevil hääl teatas: «Tulge viivitamatult siia! On juhtunud katastroof!» Marois tormas hotelli. Cocteau lebas diivanil, mahvis oopiumi ja lausus: «On juhtunud katastroof… Ma armastan teid.»

«Ka mina armastan teid,» valetas Marais momentaanselt. Vähemasti siis oli ta veel armastusest kaugel.

Originaalsuse jälestus

Cocteau oli Marais`st 24 aastat vanem. Seesugune vanusevahe on homoseksuaalide puhul tavaline. Põhjusi ealiseks kontrastiks arvatakse olevat mitmeid. Nooruslik infantilism võib igatseda vanema põlve turvalist ligidust, nostalgiat isaliku helluse järgi. Laialt on homoseksualismis tuntud «papakese», «kingionu» (sugar daddy) figuur, kelleks vanem sekspartner ja kes võtab noorema oma majandusliku hoole alla. Intellektuaalide puhul tuleb aga eelkõige arvesse õpetaja ning õpilase suhe, nii seksuaalses kui vaimses sfääris. Seesugusest vahekorrast võime kõnelda Benjamin Britteni ja noore Peter Pearsi, Allen Ginsbergi ja Peter Orlovsky, Nikolai Kljujevi ja Sergei Jessenini ja paljude muudega seoses. Cocteaul oli seesugune kogemus olemas varasemast, 1918. aastast, mil oli puhkenud arurööviv armulugu tema ja tast 14 aastat noorema Raymond Radiguet`i vahel. Küllap Cocteau kõige õnnelikum kiindumus enne Marais`d.

Cocteau oli möödunud sajandi esimese poole kirkamaid ja isenäolisemaid kultuurinähtusi. Cocteau vaimuaristokraatia ei mahtunud üheainsa kultuurisfääri või liikumise piiresse, ta oli ühekorraga poeet, prosaist, dramaturg, esseist, koreograaf, filmilavastaja ning -stsenarist, graafik, maalikunstnik, kunstikriitik jne. Ta osales paljudes kunstivooludes: kubismis, dadas, futurismis, sürris, ent ei rahuldunud päriselt ühegagi neist. Ta haaras kõigist, mis talle tarvis ega ihanud olla millegi uue ainulooja: «Jälestan originaalsust. Väldin seda, nagu oskan.»

Armastus ukse alt

Seksuaalses plaanis omas ta hulganisti suhteid. Nii väitis ta ise, et olnud homovahekorras Rainer Maria Rilkega, kelle biograafiast rohkem homondust pole leitud. Ja Picassoga, kel ka rohkem omasoosuhteid ei tunta. Cocteau´le heidetaksegi ette, et ta on vastutustundetult meelitanud homorajale paljusid neid, kes sinna tegelikult ei kuulunud. Marais eitas Cocteau liiderlikkust, nii nagu eitas ta kõike Cocteaule omandatavat halba

Üpris naljakas on kujutella situatsioone, mil Marais ja Cocteau elasid ühes avaras korteris ja vananev vaimuaadlik libistas öösiti ukse alt noore edeva elukaaslase tuppa värelevaid värsse ja armastuskirju. Teine vastas neile oma läkitustega, ikka ka öösiti ukse alt. Cocteau kirjad kätkevad sageli rahutut armukadedust, sest neil nädalail, mil Cocteau oli seotud tööga, aga ta «naine» vaba, veetis see aega noorukitega omaenda põlvkonnast, kellega tekkis tal kiindumusi, mida Marais kodus varjama ei vaevunud.
Muidugi, nende seksuaalelu kestis edasi ja kõik muu värk ka, aga sihuke öine postiliin töötas, selles puistati südant ja arendati temaatikat, mida koos olles sõnagagi ei puudutatud.

Homolik lalin surnu kohal

Kuid, okei, igal armul on omad veidrused, homoarmul aga iseäranis. Cocteau autoriteet oli avanud Marais`le karjäärivärava, ja ehkki kriitika vahel nurises, et Marais`l muud polegi kui sharm, kasvas ta populaarsus tänu seiklusromantikast küllastunud filmidele aina. Tõsise filmiklassika valda jääb igaveseks aga ta nimiosatäitmine Cocteau kuldses filmis «Orpheus». Nii, nagu Cocteau oli rezhissöör selles filmis, nii oli ta seda pikki aastaid ka Marais elus ja vaimses arengus. Nende kohtudes polnud Marais peaaegu ühtegi väärtraamatut lugenud. Cocteau koostas siis pika nimekirja ja Marais ahmis lugeda. Päris huvitav nimekiri oli. Homodest autoreid nende hulgas palju ei leidunudki: Wilde, Lagerlöf, Thomas Mann ja mõni veel. Aga rivis seisid Dumas-vanem, Tolstoi, Dostojevski, Poe, London, Hamsun, Conrad… Väääga kirju sats. Võib ju küsida, et mille, kuradi pärast, pidi Marais oma hilisharimise kitsit aega Dumas või Londoni peale raiskama? Aga küllap lõid välja siin Cocteau isakompleksid, ehk tahtis ta Marais lapsepõlverõõme pikendada, talle poisikeselikke rõõme pakkuda. Silitada ja hellitada, nagu kunagi onu Jacques.

Koos elati pikki aastakümneid, taluti sõda ja sellele järgnenut. Enne Cocteau surma mindi siiski lahku. Kui Cocteaul oli 1963. aastal teine infarkt, jooksis Marais teda vaatama, põlvitades pikalt voodi ees, hoides vanakese kätt. Cocteau tahtis miskit kõnelda, aga partner sundis ta vaikima. Võibolla meenusid Marais`le käsikäes-sensuaalsed kinoseansid emaga.

Kui Cocteau juba kirstus lamas, üll akadeemiku jäik ülikond, siis eelistanuks Marais sellele valget supelmantlit oopiumiplekkide ja sigaretikõrvetustega. Surmast kõneldes ei saanud Marais ka oma memuaarides ilma nõretamiseta:«Sinu käed on kunstniku, skulptori, kuninga käed. Poeedi, hea geeniuse käed. Need puutusid mind 1937. aastal – ja ma sündisin.»

Kui heita kõrvale see homolik halin, siis oli filmitähel ju ka õigus.

Vaapo Vaher


Jean Marais filmis "Krahv Monte Christo"


Jean Marais

© Rein Mets 2002