Arved
Haug kõneles mulle kunagi konjaki taga rõõmsalt, kuis
millalgi kuuekümnendatel aastatel hotellis Rossija kippusid teda äkki
hasartselt ümbritsema kohalikud homod. Nood pidasid Haugi parajasti Moskvat
visiteerinud prantsuse menunäitlejaks Jean Marais`ks. Distantsilt andis
Haug Marais`plaani välja küll. Ainult et, Arvi polnud homo. Vähemasti
mina arvan nii. Ehkki sada prossa ei või kunagi kindlel olla, kes kelleks
seesmiselt osutub. Ka avar nõukogude filmipublik, kes Jean Marais`d
nõrkemiseni jumaldas, ei aimanudki Marais` homoseksuaalsust. Väljaarvatud
siinne pederastlik kihistu, kelle jaoks olid kõik omasooarmastajad
kuulsused üle ilma täpselt arvel. Lai avalikkus pidas Marais`d ka
eraelus samasuguseks, nagu see end seiklusfilmides etendas: õilis murdumatu
mõõgaga maskuliin, uljas meesiludus, salapärane krahv Monte
Cristo, naiste öine unistus.
Tegelikkuses oli Marais ise murenevalt naiselik, valas ebaõnne puhul
pisaraid, koketeeris, valitses puusanõksu, kapriisitses. Homoarmastuses
oli tal õrnema poole roll, ta tähtsaim suhe sujus poeedi ja kunstniku
Jean Cocteau`ga. Marais`st ja Cocteaust sai XX sajandi nimekamaid homopaare.
Intiimi
näppiv poisipõlv
Marais
oli juba varases nooruses pigem plika kui poiss. Oma mälestusteraamatus
«Näitleja elu» ei tee ta sest saladust. Tema leludeks said
nukud, ta tundis vastupandamatut tõmmet ema ehete ja kleitide vastu
Laps valis emale kübaraid ja sõrmuseid, ta armastus ema vastu
paisus haiglaslikuks. Poisile meeldis kinos käia vaid sellepärast,
et siis sai erutavas pimeduses püsida tihedalt ema ligi ja hoida kogu
seansi vältel erutunult ta kätt. Isa hajus perekonnast varakult
ja poisi kogu kiindumus sai vaid ühe vääramatu suuna, ema näis
talle õigluse ja puhtuse sümbolina. Ehkki ka ema kadus sageli
kuudeks silmapiirilt ja siis öeldi Jeanile, et ema ajab tähtsaid
äriasju. Tegelikult oli ta ema poevaras, kleptomaan, keda regulaarselt
näppamiste eest vanglasse topiti.
Muidugi
pidas ema ka armukesi, näiteks liikus nende majas keegi Jacques, elegantne
härrasmees, kel meeldis Jeani paitada, kallistada ja kes ütles,
et Jean on kenakene kui tütarlaps. Ükskord kahekesi jäädes
asus onu poisikest suudlema ja juhtis ta käe enda suguliikme külge,
manitsedes pärast poissi, et see nende mängust kellelegi ei iitsataks.
Poisi
veetlus ahvatles muidki ümbritsevaid . Koolis talutasid kaks õpetajat
ta pärast võimlemistundi dushshi alla, koorisid seal poisi ja
iseend ihualasti ja taas pandi Jean näppima intiimi. Sigisid ka homoerootilised
suhted klassikaaslastega: «mulle meeldis meeldida». Vahel purskus
naisollus temast sedavõrd pidurdamatult esile, et poiss riietus ema
kleiti, sukadesse, kingadesse, kübarasse, haaras käekoti ja ilmus
nii epateerivalt kaaslaste seltsi.
On
juhtunud katastroof!
Marais
eksponeerimishimu võis enam-vähem täies mahus legaliseeruda
vaid ühel kombel – tuli saada näitlejaks. Nooruk lootis enda
ilule ja läkitas kinostuudiotele oma poseeritud fotosid, püüdis
saada jutule rezhisööridega, et lüüa neid sharmiga. Lõpuks
pääses ta tasapisi lavale, kuid tema karjäärile pani päriselt
aluse ikkagi kohtumine Cocteau`ga.
See
juhtus, kui Cocteau lavastas oma kuulsat «Kuningas Oidipust».
Cocteau elas hotellides ja Marais kirjeldab oma esimest külastust Cocteau
numbrituppa nii:« Koputan. Sisenen. Tema tuba ei erineks millegagi teistest
tagasihoidliku hotelli numbritest, kui siin poleks õlilampi, hõbedasi
nõusid, nefriidiga sõrmuseid, piipe, oopiumit ja selle lõhna,
mida Picasso nimetas ülimalt peeneks; pabereid, joonistusi, raamatuid,
vihikuid, mis kõik vedelevad pealtnäha juhuslikult; kui siin ei
hakkaks silma mõningasi kummalisi esemeid, näiteks merevaigust
õuna briljandist lehtedega, kullast karbikesi, puidust kätt. (---)
Jean
Cocteau lebab valges supelmantlis, millel oopiumiplekke ja sigaretikõrvetusi,
kaelas tihedalt rätt, mis lausa lõikab ihhu. Ta suitsetab.»
Nende kohtumine möödus õpetaja ja õpilase auväärses
õhustikus, ent lõpuks ütles Cocteau: «Ma pean teid
ka hoiatama: kui te hakkate mängima minu lavastuses, siis peetakse teid
kohemaid mu sõbraks.» Mis tegelikult teadagi tähendas –
armukeseks. Marais vastas: «Oleksin selle üle väga uhke.»
Järgnevail
nädalail jäid nende suhted siiski üksnes töisteks. Kuni
ühel päeval Cocteau äkki kadus ja kahe kuu vältel polnud
tast kõppugi kuulda. Lõpuks helises Marais` telefon ja Cocteau
ärevil hääl teatas: «Tulge viivitamatult siia! On juhtunud
katastroof!» Marois tormas hotelli. Cocteau lebas diivanil, mahvis oopiumi
ja lausus: «On juhtunud katastroof… Ma armastan teid.»
«Ka
mina armastan teid,» valetas Marais momentaanselt. Vähemasti siis
oli ta veel armastusest kaugel.
Originaalsuse
jälestus
Cocteau
oli Marais`st 24 aastat vanem. Seesugune vanusevahe on homoseksuaalide puhul
tavaline. Põhjusi ealiseks kontrastiks arvatakse olevat mitmeid. Nooruslik
infantilism võib igatseda vanema põlve turvalist ligidust, nostalgiat
isaliku helluse järgi. Laialt on homoseksualismis tuntud «papakese»,
«kingionu» (sugar daddy) figuur, kelleks vanem sekspartner ja
kes võtab noorema oma majandusliku hoole alla. Intellektuaalide puhul
tuleb aga eelkõige arvesse õpetaja ning õpilase suhe,
nii seksuaalses kui vaimses sfääris. Seesugusest vahekorrast võime
kõnelda Benjamin Britteni ja noore Peter Pearsi, Allen Ginsbergi ja
Peter Orlovsky, Nikolai Kljujevi ja Sergei Jessenini ja paljude muudega seoses.
Cocteaul oli seesugune kogemus olemas varasemast, 1918. aastast, mil oli puhkenud
arurööviv armulugu tema ja tast 14 aastat noorema Raymond Radiguet`i
vahel. Küllap Cocteau kõige õnnelikum kiindumus enne Marais`d.
Cocteau
oli möödunud sajandi esimese poole kirkamaid ja isenäolisemaid
kultuurinähtusi. Cocteau vaimuaristokraatia ei mahtunud üheainsa
kultuurisfääri või liikumise piiresse, ta oli ühekorraga
poeet, prosaist, dramaturg, esseist, koreograaf, filmilavastaja ning -stsenarist,
graafik, maalikunstnik, kunstikriitik jne. Ta osales paljudes kunstivooludes:
kubismis, dadas, futurismis, sürris, ent ei rahuldunud päriselt
ühegagi neist. Ta haaras kõigist, mis talle tarvis ega ihanud
olla millegi uue ainulooja: «Jälestan originaalsust. Väldin
seda, nagu oskan.»
Armastus
ukse alt
Seksuaalses
plaanis omas ta hulganisti suhteid. Nii väitis ta ise, et olnud homovahekorras
Rainer Maria Rilkega, kelle biograafiast rohkem homondust pole leitud. Ja
Picassoga, kel ka rohkem omasoosuhteid ei tunta. Cocteau´le heidetaksegi
ette, et ta on vastutustundetult meelitanud homorajale paljusid neid, kes
sinna tegelikult ei kuulunud. Marais eitas Cocteau liiderlikkust, nii nagu
eitas ta kõike Cocteaule omandatavat halba
Üpris
naljakas on kujutella situatsioone, mil Marais ja Cocteau elasid ühes
avaras korteris ja vananev vaimuaadlik libistas öösiti ukse alt
noore edeva elukaaslase tuppa värelevaid värsse ja armastuskirju.
Teine vastas neile oma läkitustega, ikka ka öösiti ukse alt.
Cocteau kirjad kätkevad sageli rahutut armukadedust, sest neil nädalail,
mil Cocteau oli seotud tööga, aga ta «naine» vaba, veetis
see aega noorukitega omaenda põlvkonnast, kellega tekkis tal kiindumusi,
mida Marais kodus varjama ei vaevunud.
Muidugi, nende seksuaalelu kestis edasi ja kõik muu värk ka, aga
sihuke öine postiliin töötas, selles puistati südant ja
arendati temaatikat, mida koos olles sõnagagi ei puudutatud.
Homolik
lalin surnu kohal
Kuid, okei, igal armul on omad veidrused, homoarmul aga iseäranis. Cocteau
autoriteet oli avanud Marais`le karjäärivärava, ja ehkki kriitika
vahel nurises, et Marais`l muud polegi kui sharm, kasvas ta populaarsus tänu
seiklusromantikast küllastunud filmidele aina. Tõsise filmiklassika
valda jääb igaveseks aga ta nimiosatäitmine Cocteau kuldses
filmis «Orpheus». Nii, nagu Cocteau oli rezhissöör selles
filmis, nii oli ta seda pikki aastaid ka Marais elus ja vaimses arengus. Nende
kohtudes polnud Marais peaaegu ühtegi väärtraamatut lugenud.
Cocteau koostas siis pika nimekirja ja Marais ahmis lugeda. Päris huvitav
nimekiri oli. Homodest autoreid nende hulgas palju ei leidunudki: Wilde, Lagerlöf,
Thomas Mann ja mõni veel. Aga rivis seisid Dumas-vanem, Tolstoi, Dostojevski,
Poe, London, Hamsun, Conrad… Väääga kirju sats. Võib
ju küsida, et mille, kuradi pärast, pidi Marais oma hilisharimise
kitsit aega Dumas või Londoni peale raiskama? Aga küllap lõid
välja siin Cocteau isakompleksid, ehk tahtis ta Marais lapsepõlverõõme
pikendada, talle poisikeselikke rõõme pakkuda. Silitada ja hellitada,
nagu kunagi onu Jacques.
Koos
elati pikki aastakümneid, taluti sõda ja sellele järgnenut.
Enne Cocteau surma mindi siiski lahku. Kui Cocteaul oli 1963. aastal teine
infarkt, jooksis Marais teda vaatama, põlvitades pikalt voodi ees,
hoides vanakese kätt. Cocteau tahtis miskit kõnelda, aga partner
sundis ta vaikima. Võibolla meenusid Marais`le käsikäes-sensuaalsed
kinoseansid emaga.
Kui
Cocteau juba kirstus lamas, üll akadeemiku jäik ülikond, siis
eelistanuks Marais sellele valget supelmantlit oopiumiplekkide ja sigaretikõrvetustega.
Surmast kõneldes ei saanud Marais ka oma memuaarides ilma nõretamiseta:«Sinu
käed on kunstniku, skulptori, kuninga käed. Poeedi, hea geeniuse
käed. Need puutusid mind 1937. aastal – ja ma sündisin.»
Kui
heita kõrvale see homolik halin, siis oli filmitähel ju ka õigus.
Vaapo
Vaher
e-mail
