Vahel
juhtub nii, et pealtnäha süütuke lause varjab suurt valet.
Ilma et lausuja seda alati aimaks. Näiteks uues vene kirjandusõpikus
eesti koolinoortele seisab Marina Tsvetajeva kohta kirjas: “Aastad 1913
– 1915 olid Tsvetajeva elus väga õnnelikud – neid täitsid
tütar Ariadna ja abikaasa”. Ma ei tea, kas see lause on niimoodi
kirjutatud õpiku autorite teadmatusest või nende puritaanlusest,
ent tegelikult hõivas vähemalt kolmandiku nimetatud ajavahest
mitte idüll lapse ja abikaasaga, vaid poetessi intrigeeriv lesbikirg
ja kooselu teise homoseksuaalse luuletajanna Sofia Parnokiga (1885 –
1933).
Marina
kohtus endast seitse aastat vanema Parnokiga 1914. aasta oktoobri keskel ja
seda on enamik uurijaid pidanud vapustavaks armastuseks esimesest silmapilgust.
Tsvetajeva oli siis kahekümne kolmene, abielus üliõpilase
Sergei Efroniga, nende tütar oli saanud just kaheaastaseks. Tsvetajeva
homoseksuaalsuse üks põhjalikumaid käsitlejaid Diana Lewis
Burgin kinnitab, et Parnok oli Tsvetajeva esimeseks naisarmukeseks, ent Marina
biseksuaalsuse kohta võib erksaid märke leida juba lapsepõlvest.
Tsvetajeva lahkus koduseid ette hoiatamata ööpäevadeks kodust,
koos Parnokiga sõideti ringi, külastati vene iidseid linnu või
liiguti demonstratiivselt koos kirjandussalongides. 1915. aasta jaanuaris
olid murelikud kodused ja siivsad tuttavad juba kaotanud lootuse Marinat tumedast
kirest päästa. Jelena Volo?ina teatas ühes kirjas: “Marina
romaan areneb jätkuvalt ja seesuguse jõuga, et seda peatada pole
enam võimalik. Ta peab selles tules tuhaks põlema ja Allah vaid
teab, millega kõik lõpeb”. Mai lõpus sõitsid
armunud suveks Koktebeli.
Kirjanduslikus
seltskonnas Tsvetajeva-Parnok oma vahekorda ei varjanud, pigem vastuoksa.
Üks kaasaegne mäletas: “Marina Tsvetajevat peeti lesbiks, ma
nägin teda kaks korda… Ta tuli koos poetessi Sofia Parnokiga. Nad
istusid kaelakuti ja suitsetasid kordamööda üht-sama paberossi.”
Avalik
lesbism, mis veel XIX aastasajal oli Venes mõeldamatu, muutus seal
XX sajandi alul “täielikuks epideemiaks” (J. Tenenbaum). Ajavahemikku
1905 – 1917 on Simon Karlinsky nimetanud vene rafineeritud kultuuris
“enneolematult vabaks”. Vene kirjandusse tungis terve dekadentlik
naistevägi, kes arendas julgelt lesbilist temaatikat, kuid iseenda biograafias
homoseksuaalsust otse kuulutada siiski ei tihanud. Sofia Parnok oli esimene
hõbeajastu varjamatu lesbikirjanik, nii loomes kui elus. Ehkki naissoost
kirjutajaid oli ohtralt, juhtisid vene dekadentsi ja sümbolismi ikkagi
iseteadvalt mehed. Nende suhtumine naise seksuaalvabadusse püsis ebalevalt
ambivalentne. Ühest küljest pelgasid nad naiste seksuaalsuse vallandamist,
kartes reflektoorselt mehe suguelulise ülemvõimu kadu. Teisalt
aga tundus lesbilisus neile kõditavalt köitev, käis mõiste
“ebaloomulik” alla, mis oli vene dekadentsi üks märksõnu,
kõik “ebaloomulik” oli ilus, ehkki patuselt. Niisiis meesdekadendid
tunnistasid küll lesbismi, ent pidasid seda ometi paheliseks. Joan DeJean
on prantsuse dekadentsi käsitledes kuulutanud, et Baudelaire “muutis
täielikult kirjanduslikku lesbismi”, ent Diana L. Burgin on skeptilisem,
väites, et ka Baudelaire ja Verlaine on ikkagi lesbilist armu adunud
patriarhaalselt, kui poolikut seksuaalsust, mõistmata, kuidas naine
võib erootilise rahulduse saada ilma meheta. Ka prantsuse vooludest
toituv vene meesdekadents oli nõus lillutama androgüünsusest,
pidama lesbilist poetessi kirjanduslikuks hermafrodiidiks, naise armastust
naise vastu aga ei jaksatud täisväärtusliku pähe võtta.
Muide, naiste homoseksualism jõudis Venes kirjandusse varem kui teaduslikku
mõtlemisse, meditsiin ja juura hakkasid seda käsitlema XIX sajandi
80ndail – 90ndail aastail, belletristikas olid teemat juba enne puudutanud
vähemalt Dostojevski ja Leskov.
Tsvetajeva
arm Parnokiga sigitas kuulsa luuletsükli “Sõbrannale”,
mille Marina kirjutas palavalt luuletuste kaupa keset nende kirglikku seiklust
ja vahetult pärast selle lõppu. Temasse looduse poolt istutatud
biseksuaalsus aga sünnitas aastaid hiljem, 1932 – 1934 kuratlikult
keeruka, prantsuse keeles kirjutatud proosatöö “Kiri Amatsoonile”,
mis pühendatud tuntud prantsuse-ameerika lesbiluuletajale Natalie Clifford
Barneyle. “Kirja Amatsoonile” on teadlased pidanud “Tsvetajeva
proosa kvintessentsiks” (D. L. Burgin), kus purkuvad pinnale ta vaated
erootikale, puhtale armastusele, eriti aga surmale. Sest iga homoseksuaal
on ju ka paratamatult surma kandja: ta ei külva uut elu, üksnes
haihtuvat naudingut. Pärast Parnoki surma lisas Tsvetajeva “Kirjale
Amatsoonist” vastseid lõike, milles mõtiskles nende ammu
lõppenud vahekorra üle. Lausudes: “Ei pea tingimata surema,
et olla surnud.”
Tsvetajeva
biseksuaalsus kannab tervet deshifreerimata semiootikat, mis jookseb läbi
ta luule, kirjade, elu. Seda õpikud veel ei kajasta.
e-mail
