Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Marina Tsvetajeva: Ei pea surema, et olla surnud
VAAPO VAHER

Vahel juhtub nii, et pealtnäha süütuke lause varjab suurt valet. Ilma et lausuja seda alati aimaks. Näiteks uues vene kirjandusõpikus eesti koolinoortele seisab Marina Tsvetajeva kohta kirjas: “Aastad 1913 – 1915 olid Tsvetajeva elus väga õnnelikud – neid täitsid tütar Ariadna ja abikaasa”. Ma ei tea, kas see lause on niimoodi kirjutatud õpiku autorite teadmatusest või nende puritaanlusest, ent tegelikult hõivas vähemalt kolmandiku nimetatud ajavahest mitte idüll lapse ja abikaasaga, vaid poetessi intrigeeriv lesbikirg ja kooselu teise homoseksuaalse luuletajanna Sofia Parnokiga (1885 – 1933).

Marina kohtus endast seitse aastat vanema Parnokiga 1914. aasta oktoobri keskel ja seda on enamik uurijaid pidanud vapustavaks armastuseks esimesest silmapilgust. Tsvetajeva oli siis kahekümne kolmene, abielus üliõpilase Sergei Efroniga, nende tütar oli saanud just kaheaastaseks. Tsvetajeva homoseksuaalsuse üks põhjalikumaid käsitlejaid Diana Lewis Burgin kinnitab, et Parnok oli Tsvetajeva esimeseks naisarmukeseks, ent Marina biseksuaalsuse kohta võib erksaid märke leida juba lapsepõlvest. Tsvetajeva lahkus koduseid ette hoiatamata ööpäevadeks kodust, koos Parnokiga sõideti ringi, külastati vene iidseid linnu või liiguti demonstratiivselt koos kirjandussalongides. 1915. aasta jaanuaris olid murelikud kodused ja siivsad tuttavad juba kaotanud lootuse Marinat tumedast kirest päästa. Jelena Volo?ina teatas ühes kirjas: “Marina romaan areneb jätkuvalt ja seesuguse jõuga, et seda peatada pole enam võimalik. Ta peab selles tules tuhaks põlema ja Allah vaid teab, millega kõik lõpeb”. Mai lõpus sõitsid armunud suveks Koktebeli.

Kirjanduslikus seltskonnas Tsvetajeva-Parnok oma vahekorda ei varjanud, pigem vastuoksa. Üks kaasaegne mäletas: “Marina Tsvetajevat peeti lesbiks, ma nägin teda kaks korda… Ta tuli koos poetessi Sofia Parnokiga. Nad istusid kaelakuti ja suitsetasid kordamööda üht-sama paberossi.”

Avalik lesbism, mis veel XIX aastasajal oli Venes mõeldamatu, muutus seal XX sajandi alul “täielikuks epideemiaks” (J. Tenenbaum). Ajavahemikku 1905 – 1917 on Simon Karlinsky nimetanud vene rafineeritud kultuuris “enneolematult vabaks”. Vene kirjandusse tungis terve dekadentlik naistevägi, kes arendas julgelt lesbilist temaatikat, kuid iseenda biograafias homoseksuaalsust otse kuulutada siiski ei tihanud. Sofia Parnok oli esimene hõbeajastu varjamatu lesbikirjanik, nii loomes kui elus. Ehkki naissoost kirjutajaid oli ohtralt, juhtisid vene dekadentsi ja sümbolismi ikkagi iseteadvalt mehed. Nende suhtumine naise seksuaalvabadusse püsis ebalevalt ambivalentne. Ühest küljest pelgasid nad naiste seksuaalsuse vallandamist, kartes reflektoorselt mehe suguelulise ülemvõimu kadu. Teisalt aga tundus lesbilisus neile kõditavalt köitev, käis mõiste “ebaloomulik” alla, mis oli vene dekadentsi üks märksõnu, kõik “ebaloomulik” oli ilus, ehkki patuselt. Niisiis meesdekadendid tunnistasid küll lesbismi, ent pidasid seda ometi paheliseks. Joan DeJean on prantsuse dekadentsi käsitledes kuulutanud, et Baudelaire “muutis täielikult kirjanduslikku lesbismi”, ent Diana L. Burgin on skeptilisem, väites, et ka Baudelaire ja Verlaine on ikkagi lesbilist armu adunud patriarhaalselt, kui poolikut seksuaalsust, mõistmata, kuidas naine võib erootilise rahulduse saada ilma meheta. Ka prantsuse vooludest toituv vene meesdekadents oli nõus lillutama androgüünsusest, pidama lesbilist poetessi kirjanduslikuks hermafrodiidiks, naise armastust naise vastu aga ei jaksatud täisväärtusliku pähe võtta. Muide, naiste homoseksualism jõudis Venes kirjandusse varem kui teaduslikku mõtlemisse, meditsiin ja juura hakkasid seda käsitlema XIX sajandi 80ndail – 90ndail aastail, belletristikas olid teemat juba enne puudutanud vähemalt Dostojevski ja Leskov.

Tsvetajeva arm Parnokiga sigitas kuulsa luuletsükli “Sõbrannale”, mille Marina kirjutas palavalt luuletuste kaupa keset nende kirglikku seiklust ja vahetult pärast selle lõppu. Temasse looduse poolt istutatud biseksuaalsus aga sünnitas aastaid hiljem, 1932 – 1934 kuratlikult keeruka, prantsuse keeles kirjutatud proosatöö “Kiri Amatsoonile”, mis pühendatud tuntud prantsuse-ameerika lesbiluuletajale Natalie Clifford Barneyle. “Kirja Amatsoonile” on teadlased pidanud “Tsvetajeva proosa kvintessentsiks” (D. L. Burgin), kus purkuvad pinnale ta vaated erootikale, puhtale armastusele, eriti aga surmale. Sest iga homoseksuaal on ju ka paratamatult surma kandja: ta ei külva uut elu, üksnes haihtuvat naudingut. Pärast Parnoki surma lisas Tsvetajeva “Kirjale Amatsoonist” vastseid lõike, milles mõtiskles nende ammu lõppenud vahekorra üle. Lausudes: “Ei pea tingimata surema, et olla surnud.”

Tsvetajeva biseksuaalsus kannab tervet deshifreerimata semiootikat, mis jookseb läbi ta luule, kirjade, elu. Seda õpikud veel ei kajasta.

© Rein Mets 2002