Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Friedrich Nietzsche (1844 -1900)
Saksamaa
Filosoof

"Kristlus tähendab teatud mõttes julgust tegutseda enda ja teiste vastu, dissidentide hukkamõistu, jälitamiskalduvust. Esiplaanil on sünged ja ärritavad kujutlused. Ihaldatud on epileptilised seisundid ja neid tähistatakse kõrgelennuliste sõnadega. Dieet määratakse nii, et see soodustab haigusnähte ja ärritab igal viisil närve."
"Kristlus püüab saavutada võimu kiskjate üle neid haigustega nakatades."

Friedrich Nietzsche
"Antikristus"

Pärast isa surma läks Nietzsche õppima kuulsasse Schulpforta humanitaarkooli Naumburgi lähedal. Seal kohtus ta ka oma esimeste sõpradega, kellest Nietzsche oli tohutus vaimustuses ja kelles nägi ta oma totaalse homoerootika vallandumise põhjuseid. Lõpuks armus Nietzsche ühte noormehest tudengisse, kellele ja kelle auks ta kirjutas poeeme ja luuletusi nende valdavast kirest ja armastusest.

1864.aastal lõpetas Nietsche gümnaasiumi ja suundus Bonni Ülikooli õppima filosoofiat ja klassikalist filoloogiat. Bonnis astus ta liikmeks Franconia korporatsiooni, kus tal tekkis mitmeid homoerootilisi suhteid teiste noormeestega. 1865. aastal otsustas Nietzsche siirduda õppima Liepzigi Ülikooli, kus ta leidis uue sõbra Erwin Rodhe, kellele ta avaldas oma jäägitut armastust.

Nietzsche elu- ja loometee polnud sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi, Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär - 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks — päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel.

Kahjuks oli tuli Nietzsche`l oma kiindumust Richard Wagneri vastu kahetseda, kuna helilooja vihkas homoseksuaalseid mehi ega teinud ka erandeid Nietzsche homoseksuaalsuse puhul. Saanud teada, et tal on homokalduvused, pani see asjaolu punkti ka nende sõprusele, kuigi Nietzsche elu oli vürtsitanud sõprus Richard Wagneriga, oli väga valuline ärapöördumine temast, siis taganemine noorusaja iidolist Schopenhauerist, lõpuks ärapöördumine kogu modernsest kultuurist.

Ometi kutsub Nietzsche üles mitte pead liiva alla toppima, vaid asjadele ausalt näkku vaatama. Inimene ei pea häbenema ennast ja oma ressursse, vaid need kasutusele võtma. Kui me häbeneme oma loomalikkust, niisiis ka loomulikkust, tähendab see ainult seda, et Euroopa kultuur ja eelkõige kristlus on meid juba nii ära rikkunud, sisendades meile mingeid tobedaid väärtusi, lähtudes millistest me ainult saamegi nii teha. "Tegelikult", ütleb Nietzsche, "väärtusi ei ole olemas (kui siis ainult üks ja nimelt see, et neid ei ole) ja seega ei saa me ennast ka häbeneda."

Nietzsche ise aitas paljuski oma vääritimõistmisele kaasa. Ta postuleeris avaldamata jäänud noorusteoses "Tõest ja valest moraalivälises mõttes", et tõde on pelgalt kogum metafoore ja metonüümiaid. Seetõttu valis ta oma mõtete väljendamise vahendiks range arutluse asemel metafooridest tulvil aforismid. Kuna ta pööras seejuures ülimalt suurt tähelepanu stiilile, leviski arusaam, mille kohaselt Nietzsche teosed on vaid luule, tema subjektiivse elutunde väljendus.

Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane.

Kui meenutada, et Nietzsche hilise loomeperioodi loosungiks oli kõigi väärtuste ümberväärtustamine, siis pole säärastes muutustes midagi imelikku. Kõlab ju Nietzsche ennast tõlgitseva teose "Ecce homo" (e.k. 1996) alapealkiri: “Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”. Nietzsche loometee lõppakordiks ja biograafide tõeliseks maiuspalaks kujunes hullumine 1889. aasta algul. Tal diagnoositakse progresseeruv paralüüs.

Ei ole üldisi väärtusi ega üldist tõde; need on vaid igal inimesel omad. Seoses sellega ta põlgab ka masse ja massimeelsust. Platoni ideed ei lähe kellelegi korda, vaid näiv on huvipakkuv.

Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid. Sellele näivale paradoksile vastab Nietzsche ise oma autobiograafilises teoses "Ecce Homo." Haigus, vastupidi, õhutas tema võimutahet, sellest sai elamisiha stimulaator. Just haigus oligi see, millest tekkis Nietzsche filosoofia. "Mis ei tapa, teeb tugevaks."

Kuid ka võimutahet Nietzsche ei kiida heaks. Selleks puudub vajadus. Nii lihtsalt on. Oma teoses "Moraali geneolooogia" uurib Nietzsche kuidas on tekkinud moraal, mõisted "hea" ja "halb." Miks on arvatud, et "hea inimene" on "väärtuslikum" kui "halb inimene" inimkonna kui terviku seisukohalt. Äkki on vastupidi? Kõigepealt tuleb luubi alla võtta moraalsete väärtuste endi väärtus. Kas näiteks altruism on tõesti väärtus iseeneses? Või on moraal inimkonna haigus ja ka võimalik häving, "ei" ütlemine elule?

See moraal on negatiivne kontseptsioon – ta on tekkinud vastandudes välisele stiimulile, on selle produkt, kus rahulolematus tahab end kompenseerida. Eeldatakse teise hukkamõistu. Seevastu tugevate ehk positiivne moraal ei vaja seda, tema ei vaja enese vastandamist oma identideedi saavutamiseks. Selles seisnebki 2000 aastat kestnud Euroopa kultuuri langus. Kuid sisimas unistavad ka rahulolematud tugevusest, olgugi, et nad sõnades väljendavad muud. Nemad saavad vääriliselt tasustatud viimsel kohtupäeval. Mille eest? küsib Nietzsche. Seda tasustatust peavad aga nad, vaesekesed, ootama alles järgmises elus. Seega, kristlus on silmakirjalik, ta ka ise saab aru oma võltslusest, püüeldes väärtuste poole mida sõnades eitatakse. Jumal on surnud.

"Rahvas on looduse kõrvaltee, et jõuda kuue-seitsme suurkujuni…"
"Progressi suurust võib mõõta ohvrite hulgaga; inimeste massiline ohverdamine ühe tugevama inimeksemplari õitsengu nimel - see oleks tõesti progress."
"Mis on hea? - Kõik, mis suurendab inimeses võimutunnet, võimutahet, võimu ennast. Mis on halb? - Kõik, mis tuleneb nõrkusest. Mis on õnn? - Kasvava võimu tunne, vastupanu ületamise tunne."
"Jumal on surnud: kuid just selline on inimloomus, et võib-olla veel aastatuhandeid on olemas koopad, kus näidatakse tema varju. Ja meie - meie peame võitma ka tema varju!"
"Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üliinimene”
"Hästi tehakse, kui Uue Testamendi lugemisel pannakse kätte kindad. Sellise räpasuse ligidalolek peaaegu sunnib seda tegema."
"Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks? /.../ Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest."

Kristlik moraal väljendab Nietzsche arvates orjamoraali ning langeb seetõttu julma kriitika ohvriks. Kristlikul moraalil on kaks tunnusjoont, mis väljendavad tema orjalikkust:

Kristlus propageerib ligimesearmastust ja kaastunnet.
Kristlus propageerib kurjale kurjaga mittevastamist.
Mõlemad annavad Nietzsche järgi tunnistust inimväärikuse puudumisest:

"Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine."

Nietzsche ei ole, muide, antisemitist. Kuidas ta saaksi seda olla? Nietzsche räägib kõigi väärtuste ümberhindamisest -- juudid tegid selle ära! Nietzsche ise peab ennast "heaks eurooplaseks". Tuntud on tema saksavaenulikkus, kuigi teda on hiljem püütud rakendada fashismi vankri ette. Nietzschele kuuluvad näiteks sellised väljaütlemised: "Ma pole kunagi veetnud meeldivat aega ühegi sakslasega, välja arvatud ehk paar tundi R. Wagneri seltsis" ja "Sakslase juuresolek on mulle niivõrd ebameeldiv, et see rikub muu seedimist."

1888. aastaks oli Nietsche tervislik seisund jõudnud kritilise punktini, ta abitus ja sõltuvus hoolekandest paistis üha enam ja enam vajalik olevat.

Kuna abistajaks osutus filosoofi homofoobne õde Elisabeth, kes igati püüdis väljapoole näidata Nietzsche au ja kuulsust, asus tsenseerima tema töid ja kirjavahetust, hävitades kõik materjalid kus midagi homoseksuaalsusega teha oli. Arstid avastasid Nietschel süüfilise ja haigus oli jõudnud viimasesse staadiumi. Nietzsche suri Weimaris.

Tema olulisemad teosed:
"Nõnda kõneles Zarathustra"
"Teispool head ja kurja"
"Moraali genealoogia"
"Antikristus"
"Ecce Homo"

© Rein Mets 2002