Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Rudolf Nurejev (17. märts 1938 - 6. jaanuar 1993)
Venemaa- Inglismaa

Pole olnud ei edukamat, rikkamat, kuulsamat ega andekamat tantsijat kui Nurejev. Tema populaarsus välismaal on võrreldav vaid kuulsate popstaaride omaga, ta oligi briti popansambli "The Beatles" kõrval tollane maailma kuulsaim supertäht. Nurejev pidas ennas üleval nagu lõvi, kes, hoolimata teadmisest, et on teistest peajagu üle, ikka lakkamatult võitleb. Tema andekus, elegantsus, pikad hüpped, piruetid ja tema kirgastunud näoilme aina rõhutasid tema kuningarolli. Väga raske oli kellelgi tungida tema hingeellu, sest see oli tundlik ja kergesti haavatav. Kes üritas talle liiga lähedale minna, riskis saada tunda selle metslooma käpalööke. Sõbrad teadsid rääkida Nurejevi piiritust töötahtest ja tema võimetusest kedagi andunult armastada.

Rudolf Gametovitsh Nurejev sündis tema emalegi ootamatult 17. märtsil 1938. aastal Siberist läbisõitva rongi kupees Baikali järve ja Irkutski vahel. Oma nooruse veetis Nurejev Ufaas, kus juba varakult osales rahvatantsurühmades. Kui ta nägi väikeses Ufaa teatris balletietendust, tekkis tal tungiv soov osata ka ise nii hästi tantsida, kui nood artistid seal laval. Nurejev otsustas õppida tantsimist, ja nii kolis ta 1955. aastal Leningradi, kus astus Koreograafiakooli. Aleksandr Pushkin võttis ta oma hoole alla. 1958. aastal lõpetas 20- aastane Nurejev Leningradi Koreograafiakooli ja sõlmis oma esimese lepingu Kirovi (praegune Maria teater Peterburis) teatriga. Suure eduga tantsis ta paljudes osades. Nii tema õpetajat kui ka publikut rabas uue tähe väljendusrikkus. Edust hoolimata sattus Nurejev konflikti KGB-ga ja ka alailma teatridirektsiooniga (KGB piiras Nurejevit juba tollal tema homoseksuaalsuse ja neid häiriva ekstravagantsuste pärast). Ta teadis, et tantsijana on ta valmis ennast täielikult balletile ohverdama, kuid ta ei võinud taluda, et keegi oleks surunud raamidesse tema eraelu. Ta ei tahtnud alluda jäigale nõukogude rezhiimile ja survele, millega paraku leppisid teised noored tantsijad ja kolleegid.

1961. aastal Kirovi teatri külalisetenduste ajal Pariisis lahkus ta lennuväljal oma kaaslastest ja palus Prantsuse võimudelt poliitilist varjupaika. See oli Nurejevi-sugusele üksikvõitlejale ränkraske otsus. Ta kannatas väga ja kuigi ta võeti avasüli Marquis de Cuevas`i balletiansamblisse, kulus kaua aega, enne kui ta kohanes Lääne vabaduse ja elulaadiga. "Ma ei saa enam kunagi õnnelikuks," kordas ta ka veel palju aastaid hiljem. Pariisi publiku südame võitis Nurejev printsi ja Sinilinnu osatäitmisega muinasjutu "Okasroosike" ainetel loodud Pjotr Tshaikovski ballettis "Uinuv kaunitar". Kriitikud aimasid, millised võimalused olid 23-aastasele noormehele avanenud. Kui Nurejev Londonisse saabus mõneks päevaks turistina ja samas briti ja kogu maailma elava balletilegendi Margot Fonteyni kutsel ja taksost välja astus, oli Fonteyni üllatus suur: "Ta tundus mulle väiksemana, kui ma olin teda ette kujutanud. Tal oli kummaliselt viril nägu ja tema nahk oli silmatorkavalt kahvatu nagu enamikel vene tantsijatel. Ninasõõrmed, mis pidavat geniaalsetel inimestel alati suured olema, hakkasid mulle ka kohe silma." Nurejev oli uje ja kartlik.

Ainuke liialdus, mida ta endale lubas, oli see, et ladus teeklaasi viis suhkutükki. Muudel puhkudel jälgis ta alati pingsalt, et ta midagi valesti ei teeks. Margot Fonteyni ettepanekul asus Nurejav elama Londonisse, kus ta hakkas esinema Royal Ballet`is. Juba tema esimene ülesastumine kujunes triumfiks. Nurejav seisis laval punases, maani ulatuvas rüüs. Ta tormas äkki lava äärde, heitis rüü õlgadelt ja hakkas kirglikult, orkaanimaruliselt tantsima Skrjabini muusikat. Paljud vaatajad leidsid hiljem, et punase rüü seljast heitmine oli poliitiline zest. Nurejev polnud seda küll nii mõelnud, ent selline tõlgitsus polnud talle üldse oluline. Nurejev teadis, et ta tantsib end staariks. Albrechti osa balletis "Giselle" oli tema senise karjääri tipuks. Aga proovide ajal, nagu kirjutas iiri päritoluga Margot Fonteyn oma autobiograafias "Katkitantsitud kingad" (1975), lendasid suled, tülitseti, öeldi teineteisele teravusi, kuid õhtul valitse "Luikede järve" või "Romeo ja Julia" etendustel nende vahel täielik harmoonia. Fonteyn armastas Nurejevis kunstnikku, ta jumaldas teda. Nurejevi vabadusiha muutus üha tugevamaks. Ta reisis läbi kogu maailma. Tantsija ja koreograafina viibis ta Ameerikas, Austraalias, Kanadas, Argentiinas ja Euroopas. Stockholmis ja Milaanos, Pariisis ja Münchenis, Roomas ja Viinis tantsis ta mõne aasta jooksul rohkem, kui 70 rollis ja oli umbes 30 tööandja teenistuses.

Kuid kas metsik lõvi oli selleks ajaks juba taltunud? Alati silmitses Nurejev umbusklikult iga ajakirjanikku, kes talle liiga lähedale tuli ja kes esitas küsimusi, mida Venemaal polnud kombeks esitada. Avalikkuse eest hästi varjatud eraelus oli Nurejev promiskuöösne, ometi oli tal kolm pikemat suhet: 60-ndatel elas kuulsa taanlasest tantsijaga Erik Bruhn`iga (suhe katkes, kui Erik Bruhn asus tööle kunstilise direktorina National Ballet of Canada), 60ndate lõpul ja 70ndate esimesel poolel oli Nurejevil lugu Wallace Potts`iga (kes praegu on Rudolf Nureyev Foundation`i pomo) ja 80ndatel tantsija Robert Tracy`ga.

Muidugi polnud midagi üllatavat selles, et teda ei nähtud kunagi ühegi naisterahva seltskonnas, väljaarvatud Margot Fonteyn, kes oli pealegi õnnelikus abielus. Samas meesballetiartistide juures pole see üldsegi kummaline, sest kipubki olema lausa reegel, et meestantsijad naistest väljaspool lava suurt ei hooli. Ajakirjandus aga jätkas urgitsemist Nurejevi eraelus. Kõik see häiris staari. Kui ta oli koos Fonteyniga mõnes restoranis lõunatamas, peeti neid sageli emaks ja pojaks. Nurejev oli alati ja kõikjal avalikkuse tähelepanu keskpunktis. Ameerika esimene leedi Jackie Kennedy kutsus teda dineele. USA president ise tuli Nurejevi etendust vaatama ja jõi pärast temaga klaasikese veini.

"Jaa, meie väike Tshingis-khaan kasvas üles nagu väike lõvikutsikas ja ma sain ajapikku aru, et kui ta urises, tuli teda naerma ajada," meenutas Margot Fonteyn. Nurejev oli lääne balleti primadonnale kinkinud "teise kevade". Fonteyn soojendas end Nurejevi edu ja kuulsuse paistel. Nurejev ei jätnud primadonnale märkusi tegemata, kui too ei pidanud end ülal nii nagu ta seda koreograafina ette kujutas. Kui Fonteyn tõstis oma käed liiga kõrgele, mida Nurejev leidis olevat "mõrvarliku", hüüdis ta "Nekrofiilia!" Nekrofiilia!"Ja seda keset etendust! Nurejevi hiigelrolliks 60. aastatel kujunes "Korsaar". Mereröövli osa tantsis ta sellise ekspansiivusega, et teda polnud võimalik võrrelda mitte ühegi teise tantsijaga. Ainuüksi New Yorgis aplodeeris publik püsti seistes talle tervelt 20 minutit. Tema isiksus pääses nüüd ometi täiel määral mõjule. Raha eest laskis Rudolfo, kelleks oli teda ristinud press endast teha terve seeria aktifotosid ajakirja "Vogue" jaoks.

Paljudel tema austajannadel vajus suu üllatusest lahti, kui nad juuksuri juures ajakirja lapates nägid fotosid oma ihualasti iidolist. Osa naisi see rabas, teised olid pahased. Alasti, sitke ja soonelisena näitas balletijumal end ka Ken Russelli 1977. aastal vändatud Rudolph Valentino elu käsitlevas filmis "Valentino". See peaosa oli midagi enamat kui ilus muinasjutt. Mängis ju Nurejev iseennast, sest pidi ta ju paljudes stseenides ennast tundma samamoodi, kui tema kuulus kolleeg. Ka Rudolph Valentino oli publiku lemmik, kelle karjääri tema homoseksuaalsus ei kahjustanud. Nurejev tundis heameelt, et võis Venemaalt väljarännanuna vajutada oma pitseri sellele Hollywoodi suurimatest suurimale müüdile. Eriti meeldis talle alastistseen kõrbetelgis. Nurejevi tuttavad teadsid rääkida, et tantsija ei ole mitte ainult nartsist, vaid ka ekshibitsionist, kes on saatuse jumalatele tänulik selle eest, et ta võis nii palju oma keha eksponeerida kui võimalik.

Üle 30 aasta tantsis Nurejev maailma kõige kuulsamatel lavadel, kuid ka temal tuli ühel heal päeval balletiga hüvasti jätta. Nurejev tantsis viimast korda 1991. aastal balletis "Surm Veneetsias". "Pärast seda," nagu ta hiljem ütles, " tahan ma alustada teist karjääri dirigendina." Kuid teist karjääri ei tulnud...

Esinedes esimest korda pärast Läände minekut 1992. aastal St.Peterburis, kaebas ta rinnus valu. Hiljem tehti Pariisi kliinikus kindlaks, et Nurejevil on südamepõletik ja rinnakorvis liiter vedelikku. 1992. aasta juuni lõpus, viibides Berliinis "Liedern eines fahrenden Gesellen" proovil, kaebas Nurejev valusid maos ja vaevusi sooltes. Kaks korda 20 minuti jooksul pidi ta dirigeerimise katkestama. Nurejevi lohkuvajunud põsed ja kaame näoilme andsid tunnistust sellest, et ta on raskesti haige. Endine staar nägi välja nagu rauk, ka kaalus oli ta 15 kilo maha võtnud. Juba tollal hakkasid liikuma jutud, et Nurejevil on AIDS. Hiljem selgus, et nii see ka oli. Kui Nurejevi käest küsiti, miks ta hakkas dirigendiks, vastas ta: "Karajan ütles mulle, et pean selle ameti ära õppima, sest dirigendid elavat eriti kaua. Aga mina tahan elada saja-aastaseks."

6. jaanuaril 1993 aastal viis vikatimees Rudolf Nurejevi endaga kaasa. Maailma edukaim ja rikkaim tantsija jättis endast maha 150 miljoni frangi suuruse päranduse.

***

Ühe oma järjekordse triumfi ajal pärast "Marguerite ja Armand" etendust, kui lavale kuhjusid tohutud roosisülemid, küsis Margot Fonteyn: "Kas olete õnnelik?"
Nurejev vastas:" Teate, minusugused ei saa kunagi õnnelikuks."







Rodolf Nurejev ja Erik Bruhn
sõbrad eraelus ja kolleegid töös



© Rein Mets 2002