Georg Ots - inimene, laulja, aurik, hotell

Raamat Georg Otsast toob suurkuju elu kuulejuttude maailmast üldisse kultuuriteadvusse, arvab Kalev Kesküla

Kulle Raig. “Saaremaa valss. Georg Otsa elu”. Kirjastus “Varrak”, 232 lk.

“Georg Ots, elav legend juba eluajal, oli enam kui laulja,” väidab raamatu tagakaas mehest, kelle repertuaari kuulus üle 500 laulu 20 eri keeles, kes tegi laval 30 aasta jooksul laval üle seitsmekümne rolli ning “lummas inimesi oma karismaatilise olekuga”. Eluloo soomekeelse originaali avaldas kirjastus Gummerus läinud sügisel, nüüd on eestlannast autor teksti emakeelde tõlkinud.

Ma ei saa kuidagi päriselt üle arusaamatusest, miks pidi Georg Otsa (1920-75) surmast kuluma 33 aastat, et tema elust raamat avaldada. Ja seegi sündis Soome kirjastuse tellimusel, kirjutatuna Soome lugejale. Tõsi, Ots jõudis veel ära näha Helga Tõnsoni 1975 ilmunud biograafia, kuid see räägib vastavalt tollasele kaanonile väga vähe elust ja keskendub kunstile, liikudes rollilt rollile.

Nõukogudeaegsete arusaamade järgi oli kellegi eraelu käsitlemine ühtaegu ebaviisakas ja ka keelatud (Georg Otsa saksa ohvitseriga kurameerinud ja Läände lahkunud abikaasa mainimine oleks Tõnsoni raamatus olnud mõeldamatu). Aga asi ei paranenud ka iseseisvuspäevil.

Ometi oli Georg Ots 25 aastat Eestimaa kõige suurem staar (midagi taolist pole keegi enne ega pärast suutnud), koos Paul Keresega ainus üle N. Liidu piiride ulatuv talent. Ning milline põnev ja särav isiksus! Mulle tundub sügavalt veider, et oleme rahuldunud unustuse, eelarvamuse ja kuulujuttudega.

Meie kultuuri üldine probleem on see, et meil puuduvad täielikult tänasest vaatepunktist kirjutatud suurmeeste elulood. Me ei tea, milline isiksus oli õigupoolest Kreutzwald, Suits või Betti Alver. Miks? Sest eestlase siivsus (sobin siis mina võõraselus sonkima?) on ulatanud käe kirjastaja passiivsusele (ega müügiedu autori taganttõukamise vaeva vist ära tasu). Aga kuidas me teame, kes me ise oleme, kui me ei tunne neid, kes meie teadvuse oma loominguga sisustanud?

1980-ndate keskpaigas Soome asunud raadio ajakirjanik Kulle Raig ühendab endas õnnelikul viisil nõukogude elu tundmise ja väljaspoolse vaatepunkti. Tal pole hirmu suurkuju elu “avalikustamise” ees, sest Soomes on suhteliselt avameelsete biograafiate traditsioon ammugi loodud. Vajadus Otsa elukäiku ja tema ajastut selgitada soome lugejale on raamatusse siiski mõned märgid jätnud. Näiteks on raamatu pealkiri sihuke konks, mis mõeldud soomlasele alla neelamiseks. Ega see Otsa elu ju mingi Saaremaa valss linalakaga olnud, oli kõrge kaarega lüheldaseks jäänud elutants kolme brüneti naisega.

Autor peab tarvilikuks Czeslaw Miloszilt laenatud selgitusega valgustada idaeurooplase ellujäämisstrateegiaid, selgitada, et kompartei liige, kes korrutas punaseid lojaalsusvormeleid, ei pruukinud neid sugugi tõsiselt võtta. Autori meelest tarvilik teadmine noorema sugupõlve esindajaile, kellest üks olevat imestanud, et miks küll lauljale laeva nimi pandud. Soomlaste jaoks on Georg Ots veel tänagi kõige tuntum eestlane.

Georg Ots kasvas üles moodsas viietoalises korteris, kus peeti salongi ja vesteldi ooperist. Isa oli ooperilaulja, ema koduproua, haridus Prantsuse lütseumist ja itaallannast muusikaõpetaja käe all. Prantsuse, saksa ja vene keele oskus hea, inglise ja itaalia rahuldav, on ta ise ankeeti kirjutanud. 1941 abiellus tehnikaülikooli üliõpilane Georg rikka veinikaupmehe imekauni tütre Margotiga. Milline kohutav üleelamine pidi selle elukogemuse peale olema tööpataljon Venemaal, kus kolmandik meestest nälga suri. Mida see murrang, mille mingil moel elas läbi terve põlvkond, Otsa isiksusele tähendas?

Kulle Raig on püüdnud koondada kõik olemasolevad materjalid, teinud hoolsalt intervjuusid Otsa lähedaste ja kaasaegsetega, uurinud hoolega ka laulja KGB toimikut. “Konksu otsa” võeti Ots 1943. aastal Jaroslavlis. Autor oletab, et teda shantazheeriti sellega, et tema abikaasa sõbrustab Tallinnas sakslastega (Margotil oli igati põhjust arvata, et Georg on surnud, laev, millega ta “evakueeriti”, lasti ju põhja). Georgil oli vaja aga kiiresti abielluda oma uue armastuse Astaga, laps oli sündimas. Pealegi laulis isa Karl Ots Estonias ka okupatsiooni ajal, st tegi sakslastega koostööd. Pole teada, milliseid ülesandeid ta täpselt täitis, selge on see, et ta püüdis neist kõikvõimalike ettekäänetega kõrvale hoida ja jäeti 1957 tõepoolest lõplikult rahule. (Siinkohal selgitab autor, et mitmed tuntud eestlased nagu Tõnu Kaljuste või Peeter Saul olid organite lähenemiskatsetega veel 1980-ndail hädas.) Autor usub, et kuulujuttudel homoseksuaalsusest oleks mingit alust, oleks selline kompra toimikus kindlasti kirjas. Küll aga saab sealt teada, et Asta Ots ei hoolitse korralikult laste eest ja liialdab pidutsemisega. Ja et Georg on laulnud Soomes mingis kaubamajas, võtnud tasuks vastu kasuka ja heitnud nii nõukogude inimesele halba valgust.

1964 lahutasid Georg ja Asta abielu ning juba sama aasta jõululaupäeval abiellus Georg Ilonaga, kellega kujunes raamatu järgi täiesti pilvitu armastuse liit. Üleliiduline staar elas oma noore naisega 2 aastat ühiskorteri ühes toas. Õnnepäevade algust tumestas aga üldrahvalik kadeduselaine, noorpaarile saabus postkastide viisi “igasugust jõledust”. Võis arvata, milline allasurutud kirg pidi lahvatama kõige ihaldatuma mehe ja Silueti kaanetüdruku “suhte” ümber tol seltskonnaajakirjadeta ja internetita ajastul. (Kui üks poptäheke teatas hiljuti oma õnnelikust liidust kellegi pangaametnikuna, teenis ta netis tuhatkond mõnitavat kommentaari. Varuventiilideta ühiskonnas võib erootiline kiivus eriti jõhker olla).

Georg Otsa, kes autori väitel oli Soomes ja Venemaal veelgi kuulsam ja armastatum kui kodumaal, hiilgav lauljatee käsitlus jäägu asjatundjate vaagida. (Autor on leidnud Soome ajakirjandusest ka mõned kriitilised hinnangud. Meil siin on tänapäevani kombeks ainult ülistavaid kirjutisi refereerida.)

Kulle Raigi raamat sisaldab palju olulist rahvuskultuuriliselt olulist teavet ja väärib täit tunnustust. Eeskätt juba seepärast, et ta juurutas uue paradigma eesti kultuuriheerose käsitlemisel. Loomulikult ei tähenda see, et Georg Otsast ei võiks kirjutada süvenenumat käsitlust kui see mõneti ajakirjandusliku ja esseistliku ilmega üldhuviraamat. Igatahes on Helga Tõnsoni laulja-raamatu kõrval nüüd inimese-raamat.

Pärast surma kehastus kultuuriheeros Georg Ots Soome sillaks, aurikuks, mis vedas üle ooperilauljaid, kirjanikke, pätte, joodikuid ja lõpuks viskas isegi Mihhail Gorbatshovi Islandile Reagani juurde ära. Iseseisvuspäevil maha müüdud laeva asemel ehitatakse nüüd Kuressaarde hotell “Georg Ots”. Aga tema asiste kehastuste nautimisest on vähe.

Georg Ots on nähtus, kelle kunstilist, hingelist ja sotsiaalset olemist võiksid tema rahvuskaaslased tunda.

Mati Põldre:

Mai lõpuks olen lubanud kirjastusele “Tänapäev” Georg Otsa käsitleva raamatu käsikirja üle anda. Õigupoolest on see filmistsenaarium. Loodan rahastajaid leida nii Soomest kui Venemaalt.

Kulle Raigi raamatuga olen tuttav, see on üsna leebe. Minu filmistsenaarium ei näita Georg Otsa nii siledana. Temas elas 2 mina, perekonna- ja sõpraderingist väljaspool oli ta väga kinnine.

Minu filmistsenaarium keskendub eeskätt Georg Otsa kolmele abielule. Alguses oli mõte teha film “Georg ja Asta”, Georg elas oma teise naisega 20 aastat, see suhe oli väga kirglik ja vastuoluline. Asta oli dramaatilise saatusega, nägi lapsena pealt kuidas tema mustlannast ema oma armukese maha lasi, seikles lapsena Euroopas ringi. Mul on mõne aasta eest surnud Astaga 5 tundi materjali filmilindile võetud. Ta elas siis suvilas koos loomadega üsna mustlaslikku elu, aga mälu oli väga selge.

Tahan valgustada ka Otsa ühiskondlikku elu, nagu Estonia parteikomitee protokollidest nähtub, oli ta tollal ikka hoolas kommunist, võttis oma 75-aastase isagi parteisse.

Georg Otsa võimalikku homoseksuaalseid kalduvusi olen katsunud uurida, aga kõik tema omaaegsed tuttavad lükkavad selle oletuse ümber. Arvan, et see oli tema omaaegsete kolleegide Olga Lundi ja Marta Rungi pahatahtlikkus ning Asta Otsa luul. Muidugi, teatri balletirühma poisid tema ümber ju olid, imetlesid teda kui suurt ilusat isast, vahest oli armunudki. Selline imetlus võis Georgile ju meeldidagi.

ÕNNEPÄEVIL 1966:
Georg Ilonat portreteerimas. Joonistamine oli laulja lemmikharrastusi. (Repro)

Kulle Raig:

Võrreldes sügisel Soomes ilmunud raamatuga olen eestikeelses variandis paar valesti mäletamise tõttu tekkinud faktiviga (neile juhtis tähelepanu Aarne Mikk) parandanud ja jätnud välja osa Soomet ja soomlasi puudutavad materjali.

Georg Otsale on mõneti külge jäänud n-ö punase pitser. Keskkond, millesse kodanlikust heaolust pärit 21-aastane humanitaar mobiliseerituna sattus, pidi olema tõeline shokk. Pärast neid üleelamisi oli lojaalsena esinemine üsna möödapääsmatu. Perekonna ideoloog oli siiski kahtlemata tema teine abikaasa Asta, Georgi huvitas eeskätt tema kunst.

Rein Veidemann on kirjutanud umbes nii, et eesti rahvas on iseseisvusaastatel olnud nagu põgenev Lott, kes ei söanda üle õla üle vaadata. Küllap seepärast pole Georg Otsast ka iseseisvusaastatel palju räägitud. Praegu on asi siiski muutumas, mida näitab ka kuuest plaadist koosneva CD-kogumiku ilmumine. Me peame julgema tagasi vaadata ja õppima enestele armu andma.

Olen Georg Otsaga nüüd poolteist aastat tegelnud ja mõtlen tema peale ikka veel iga päev. Aga selge on see, et päris adekvaatset pilti on isikust ja kunagistest oludest vist võimatu luua.

Mati Põldre filmistsenaariumiga olen tuttav ja see tõesti täitsa kobe! Tõeline hollywoodlik lugu, põnev ja dramaatiline elukäik, pealegi põhineb kõik tõestel faktidel. Kevin Costner passiks peaossa. See film tuleks ilmtingimata teha.