Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Pier Paolo Pasolini (1922-1975)
Itaalia
Filmirezhissöör ja kirjanik

Pasolini sündis Bolognas ja sai oma loomingu ning kireva eraeluga varakult tuntuks just oma kodulinnas Friulis. Olles tunnistanud end avalikult homoks ja valgustatuna kõigi taevaste muusade poolt, oli talle antud andeid otse varrukast: mitmekülgne kirjanik, poeet, filmirezhissöör, stsenarist, kooliõpetaja, maalikunstnik.

Ülikooli lõpetas Pasolini 1945.aastal ja järgmised viis aastat töötas kirjanduse õpetajana mitmes koolis. Ta astus Itaalia kommunistlikusse parteisse ja oli mõistagi tulihingeline antifashist, soovides muuta ühiskonda avatumaks, vabamaks ja demokraatlikumaks.

Vaba ajal sobitas Pasolini suhteid Friulani lõbu ja -tänavapoistega, kes siira sensuaalsuse otsekohesusega jutustasid oma seksuaalsuhtest linna tippkodanlastega, kes muidu päevavalguses "ausate katoliiklastena" teistele moraali lugesid. Sel viisil püüdis Pasolini paljastada kohaliku burzhuaa topeltmoraali ja tegelikku palet. Linnavõimud ja kohalikud preestrid andsid vastulöögi oktoobris 1949, kui salakuulajad tabasid Pasolini enda "otse teo pealt" linna avalikus pargis ühe noormehega seksimas. Fabritseeringu tulemusena kaotas Pasolini oma töökoha ja mis hullem veel, heideti välja ka kommunistlikust parteist "amoraalsuse ja poliitilise laostumise pärast".

1949. aasta talvel põgenes Pasolini Rooma. Järgmised aastad kujunesid peamiselt kohtuprotsessidele; 1950ndast aastast kuni surmani oli tal kohtuga tegemist vähemalt oma kolmkümmend korda. Sel kurnaval perioodil teenis ta Roomas leiba eratundide andmisega ja loengute pidamisega, mis aitasid tal hinnatud ja imetletud erudeedina peagi sattuda Rooma kultuurieliidi ringkondadesse..

Sel perioodil Pasolini kirjutas ja kirjutas. Produktiivne tulem läks kasutusse hiljem skandaalsetes filmides, mis tegid ta maailmakuulsaks ja kindlasti surematuks.

68. aasta tõi filmikunsti uue käsituse inimkehast. Inimkeha oli muutunud kuidagi oluliseks, seda püüti panna funktsioneerima nii, nagu seda varem kunagi polnud tehtud, olgu siis üksi, kahekesi või grupis. Mõnelegi nagu Akerman, Fellini, Pasolini, Eustache, Fassbinder ja Cassavetes oli inimesest saanud tehas, milles funktsioneerisid (hästi või halvasti) elundid.


Decamerone

Sajandeid oli inimkeha toiminud nagu ikoon. Ainus kunstis tunnustatud erituslik funktsioon oli nutmine. Nutmine ja pisarad väljendasid hingeseisundit, aga et teisi eritisi sellega seostada ei saanud, siis polnud nende näitamine võimalik ka kujutavas kunstis. Inimese keha kujutamine oli tema füüsilisest eksistentsist isoleeritud, lubatud oli ainult kosmeetiline pind. Kõik, mis kehas ebaesteetilist, oli tabuteema. Selle eksponeerimine oleks olnud sama šokeeriv kui kujutlus "Kroonika" reklaamil ilutsevast megabeibest peeretamas.

Pasolini "Teoreem" (1968) tuleb välja ideega, et inimese seksuaalsus ongi vahend õõnestuseks. Selleks kulub palju aega, et seda energiat "kodustada" ja valitseda, asetada see kindlatele rööbastele ning teha sellest tõeliselt produktiivne jõud. Teatavasti tuleb filmis kõrgkodanlikku perekonda võõras, kes "läheneb igale inimesele eraldi", leides üles ka tema kõige peidetumad fantaasiad. Selle tulemusena toimuvad pöördumatud muutused (ka vabanemine konventsioonidest) – näiteks loovutab elupõline kapitalist oma tehase töölistele.


Decamerone

Sellele järgnenud triloogias, mis koosneb "Dekameronist", "Canterbury lugudest" ning "Tuhandest ja ühest ööst", järgneb monotoonses rütmis üks coitus teisele, keha on ilma jäetud vabadusest, see on iseolemist represseeriv orgaaniline kulg, mis siis aeg-ajalt asendub ka sotsiaalse repressiooniga.

Ilmselt eelneva loogilise järjena tundiski Pasolini vajadust pöörduda Sade'i kui vana õõnestaja/leiutaja poole filmis "Salo ehk Soodoma 120 päeva". Sade-leiutaja reorganiseerib pidevalt kõike ja eriti inimese seksuaalelu, mõtleb välja uusi seksuaaltehnilisi asendeid ja (hüpoteetilisi) viise orgasmi saamiseks; ejakulatsioon ei tähenda talle spermat, vaid mis tahes eritist. Kõike seda alati rohkem, kui ollakse võimeline ära neelama. Selle suure ümberkorraldamise tulemuseks on tegelikult paras lammutus, lõppsaadus on "keha ilma organiteta" – ükski elund ei täida enam oma füsioloogilist funktsiooni.


Salo - 120 päeva Soodomas

Et Pasolini loob otsese seose äärmusliku (sadistliku) vabaduse ja fašismi vahele, on juba omaette küsimus. Pasolini oli sügavalt katoliikliku taustaga ja tema jaoks on inimene loodud Jumala näo järgi. Destruktiivus inimkeha suhtes tähendab vastuollu minekut ka jumalike seadustega.

Salzburgi Rupertinumis, Pier Paolo Pasolini esimesi suuri ülevaatenäitusi, mis tutvustavad teda joonistaja ning kirjanikuna. Pasolini fotod, joonistused, kirjad ja käsikirjad koonduvad näitusele teemana “Keha”, mis alati ka Pasolinit huvitas. Oli ju Pasolini mitmekülgne ja vastuoluline geenius, kes filmi ja teatripublikut šokeeris naturalistlike ja jõhkrate (homo)erootiliste stseenidega. Samavõrd šokeeris avalikkust aga ka Pasolini mõrvamine 1975. aastal Ostias teismelise meesprostituudi poolt.

Filmid:

Le notti di Cabiria "Cabiiria ööd"(1957) (Federico Fellini assistent)
Mamma Roma (1962)
Rogopad (koos Rosselini, Godard`ja Gregoretti`iga, episood 'La Ricotta') 1963
Il Vangelo Secondo Matteo "Matteuse evangeelium" 1964
Edipo re "Kuningas Oidipus" 1967
Teorema "Teoreem" 1968
Medea (1970)
Il Decameron "Decameron" (1971)
Racconti de Canterbury "Canterbury lood" (1972)
Il Fiore delle Mille e una Notte " Tuhat ja üks ööd" (1974)
Salo`o le Centoventi Giornate di Sodoma "Salo`ehk 120 päeva Soodomas"

© Rein Mets 2002