Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Pedearmee
REIN METS aka sokrates
Delfi

Albert (Charles) Kinsey (1894 — 1956) on teadlane, kelle teaduslikud uuringud raputasid seni kehtinud tabusid ja ühiskondlikke alustugesid ning arusaamu nii USA-s, kui Lääne- Euroopas. Nagu arvata, on tegemist just nimelt meeste ja naiste tegeliku seksuaalkäitumise uuringutest, mis baseerusid kümnete tuhandete ameerika kodanike ankeetküsitlustel aastatel 1948-53 ja olid üldse esimesed avaldatud ja analüüsitud teaduslikud uurimused selles paljuvaieldud valdkonnas.

Vastavalt Kinsey raportile on 6% meestest täiesti homoseksuaalsed ja ainult 6% täiesti heteroseksuaalsed; ülejäänud 88% on nende kahe grupi vahepeal olevad elik kes suuremal või vähemal määral biseksuaalsed. Olgu siinkohal öeldud, et Kinsey ise oli homoseksuaal. Ta koges isiklikult ja sügavuti seda sadomasohistikku ja homoerootilist survet, mida ühiskonnas kehtivad konservatiivsed ning religioossed eelarvamused ja topeltmoraal püüdsid kiivalt olematuks vaikida.

Nagu paljud tema aja homoseksuaalid, elas ta ka ise topeltelu, varjates oma samasooiharust igal võimalusel. Heites kõrvale kehtiva ühiskondliku suhtumise, et homoseksuaalsus on ebanormaalne, alustas Kinsey 1938 aastal uuringuid inimese seksuaalpsühholoogia valdkonnas, võttes kasutusele revolutsioonilise taksonoomilise meetodi. Uuringu vastu näitas suurt huvi üles autoriteetne Rahvuslik Teadusnõukogu (National Research Council at the Rockefeller Foundation).

Kinsey ja tema teadlased purustasid oma uurimustes (“Sexual Behavior in Human Male”, 1948 ja “Sexual Behaviour in Human Female”, 1953) ühiskonda vähktõvena painava võltsmoraali ja vaikuse seksuaalsete eelistuste ja suundumuste ümber. Nad tõestasid, et miljonid Ameerika mehed ja naised elavad ainult näiliselt vaga rutiinset heteroseksuaalset suguelu, mis tegelikkuses on hoopis ühiskonna poolt pealesunnitud ja vaimselt ahistav.

1948 aastal avaldas Albert Kinsey uuringu “Sexual Behavior in the Human Male”, kinnitades, et koos oma teadlastegrupiga olid nad küsitlenud 5300 Ameerika meest seksuaalsete harjumuste ja suundumuste kohta. Tulemus: 37% küsitletud meestest kinnitasid, et neil on olnud vähemalt üks homoseksuaalne suhe ja 10% teatas, et nad on olnud homoseksuaalsed viimased 3 aastat.

Iseenesestki mõista vallandasid Kinsey ja tema kaastööliste tööd pahameelepuhangu valitsevates konservatiivsetes paremäärmuslikes kristlikes ringkondades, kes kartsid kaotada oma diktaatseid positsioone moraali monopolistide ja -miilitsatena. Peeti tormilisi debatte seksuaalsetest erisuundumustest ja spekuleeriti mõne teadlase tegelikust seksuaalsest praksisest. Mindi isegi nii kaugele, et salastati terveteks aastakümneteks suurem osa Kinsey raportist. Järgnes terve rida fiktiivseid uuringuid, eesmärgiga muuta ja kujundada nn. “uus avalik arvamus”, mille taga seisid homofoobsed ning tihti fundamentalislik-religioossed “psühhoanalüütikute” koolkonnad! Ometi oli uus ajastu ja uued nägemused, nii tabulisel teemal kui homoseksualism ja seksuaalsus üldse, koputanud inimkonna uksele! Kinsey tõestas sellega kolm tähtsat teaduslikku aspekti: et inimese seksuaalsust saab uurida teaduslikult (st. mitte ainult religioossetest moraali -ja kooselunormidest lähtudes); et ühiskondlikud, sotsiaalsed ja seaduslikud normid homoseksuaalsuse suhtes peaksid põhinema vaid teaduslikel alustel; ja et ühiskonnas peaks kultiveeruma hoopis tolerantsem suhtumine homodesse kui normaalsetesse ühiskonnaliikmetesse ning homoseksuaalsusesse kui üldinimlikku kõige üldinimliku hulgas inimühiskonnas.

Erinevaid seisukohti homoseksuaalsete meeste protsentuaalsest osakaalust ühiskonnas:

  • 1863 0,2 % avaldatud saksa seksuoloogi Karl Heinrich Ulrichs `i poolt
  • 1880 0,5 % samuti Ulrichs? hinnangul
  • 1904 1,5 % saksa seksuoloogi Magnus Hierchfeld`i arvutused
  • 1908 4,5 % sakslase Dr. Grabowski poolt, ameeriklase Edward Carpenter hinnangul on need arvud liiga suured
  • 1908 0,2- 2 % dr. Alber Moll, samuti Carpenteri allikail
  • 1948 10 % ameeriklase Alfred Kinsey uurimus, kus mitte päris juhuslikult valitud 5300 mehe seas oli kriitikute meelest liiga palju neid, kes olid kolm viimast aastat olnud täiesti homoseksuaalsed
  • 1953 6 % vastavalt Kinsey raportile, dr Kinsey hinnang, kus on ainult 6% meestest täiesti homoseksuaalsed, 6% täiesti heteroseksuaalsed, ülejäänud 88% on nende kahe grupi vahepeal olevad, kes suuremal või vähemal määral biseksuaalsed
  • 1971 2 % üks uurimus ajakirjalt Playboy
  • 1989 3,03 % üks hilisem uurimus Kinsey ülikooli poolt, kus osales 1450 meest
Ülaltoodud arvud olen võtnud Lynn Yamaguchi Fletcheri ja Adrian Saksi raamatust “Lavender Lists”. Kuid vaadakem lõpetuseks arvamusi Eesti kohta. Igor Kon annab raamatus “Interdistsiplinaarne seksuoloogia” meeshomoseksuaalide arvuks umbes 4%, eesti autor Ilmar Soomere usub selleks arvuks 3% kogu meessoost elanike hulgast. Isegi kui me võtaksime aluseks selle viimase numbri, teeb see Eesti kohta umbes 15 000 täiskasvanud homoseksuaali. Kusjuures biseksuaalidest ja lesbidest pole ma veel rääkinudki.
© Rein Mets 2002