PLATONI "SYMPOSION" (maakeeli: PIDUSÖÖK)
kirjastus Eesti Raamat Tallinn 1985 "Klassikalised lood"

Katkend Erosest:
"Sest see jumal on kõige inimsõbralikum, ta on inimeste abistaja ning nende arst hädades, millest paranemine osutuks inimsoole suurimaks õnneks. Püüan nüüd teile tema võimsust selgitada, teie aga olge siis teistele omakorda õpetajaks.

Kõigepealt tuleb teil aga tundma õppida nii inimloomust, kui ka selle läbitud arengut. Sest endisel ajal ei olnud meie loomus niisugune nagu praegu, vaid täiesti teine.

Esiteks olid olemas kolmest soost inimesi, ja mitte kahest nagu nüüdisajal - mees- ja naissoost inimesi -, vaid oli ka kolmas sugu, mis ühendas endas mõlemad eelmainitud ; selle soo nimigi on säilinud, kuigi ta ise on hääbunud.

Tol ajal oli androgüün üks ( isik ), nii tema välimus kui ka nimi pärinesid mõlemast, mehest ja naisest, kuid praegu pole androgüün enam midagi muud kui sõimusõna.
Edasi: kõigi inimeste välimus oli ümmargune, nõnda et selg ja rind moodustasid ringi ; igaühel neli kätt, ja jalgu niisama palju kui käsi, ja ümmarguse kaela otsas kaks täiesti ühesugust nägu.

Neil vastassuundadesse vaatavail nägudel oli üks ühine pea, neli kõrva, kahed suguelundid, ja kõike ülejäänut võib igaüks juba ette kujutada eelöeldu põhjal.
Niisugune inimene käis püsti nagu praegugi, ja soovi kohaselt ükskõik kummale poole. Kui tal oli tarvis kiiresti joosta, viskas ta väledasti hundiratast oma kaheksal jäsemel. nii nagu tänapäevalgi kukerpallitajad jalgu üles heites ringe teevad.

Kolm sugu oli sellepärast, et algselt põlvnes meessugu Päikesest, naissugu Maast ja neid mõlemaid hõlmav Kuust, kuna Kuugi oli mõlemaga seotud.

Sellepärast olid need olendid ümmargused ja nende liikumine ringjooneline, et sarnaneda oma esivanematega.

Jõu ja rammu poolest olid nad hirmuäratavad ja meeles mõlkusid neil suurelised kavatsused ning nad kippusid isegi jumalatele kallale, ning mida Homeros ütleb Ephialtese ja Otose kohta, see kehtib ka nende puhul: nad tahtsid taevasse pääsuks tee rajada ning jumalaid rünnata.

Siis pidasid Zeus ja teised jumalad nõu, mida nendega ette võtta, ning olid kimbatuses. Neid polnud võimalik tappa ega välguga maha lüüa, nagu kunagi oli toimitud gigantidega, sest sel puhul oleksid jumalad inimeste austusavaldustest ja ohvriandidest ilma jäänud, kuid ka nende nurjatustega ei olnud võimalik leppida.
Suure vaevaga mõtles Zeus lõpuks midagi välja ja lausus:

"Näib, et leidsin vahendi, kuidas inimsugu säilitada ja teha lõpp nende märatsemisele, - nad tuleb nõrgemaks muuta. Nüüd lõikan nad kõik pooleks ning seeläbi muutuvadki nad nõrgemaks ja ühtlasti meile kasulikumaks, kuna inimeste arv suureneb. Ja käima peavad nad püsti kahel jalal.

Peaksid nad aga kavatsema nurjatusi jätkata ega taha rahus elada, lõikan nad uuesti pooleks, nii et siis tuleb neil juba ühel jalal edasi liikuda nagu hüppemängus. "

Nõnda kõnelnud, lõikaski ta inimesed pooleks, nii nagu enne sissesoolamist pihlakamarju poolitatakse või ( kaunistatud )mune juuksekarva abil.

Niipea kui ta mõned oli pooleks lõiganud, andis ta Apollonile käsu nägu ja pool kaela sisselõike suunas ümber pöörata, nii et inimene tagasihoidlikumaks muutuks, kui ta oma vigasust näeb, ja kõik muu käskis ta samuti terveks ravida.

Apollon aga pööras nägusid ringi ja tiris naha igalt poolt sellesse kohta kokku, mida me nüüd kõhuks nimetame, ja nagu kotisuud nöörides sidus selle kinni keset kõhtu, kus praegu naba asub. Ja kortsud silus ta enamjaolt tasaseks ning seejärel kujundas rindkere niisuguse tööriista abil, mida kingsepad kasutavad, et nahka liistul sirgeks tõmmata, ainult kõhu ja naba ümbrusse jättis ta mõned kortsud endist seisundit meelde tuletama.

Kui nüüd keha oli pooleks lõigatud, igatses iga pool teise poole juurde ja nende käed põimusid embusesse, nad tungisid teineteisesse, ihaldades kokku kasvada, ja surid nälga ning tegevusetusesse, sest teineteisest lahus ei tahtnud kumbki midagi ette võtta.

Ja kui üks pool ära suri ning teine alles jäi, siis otsis ellujäänu ükskõik missuguse teise poole ja põimis end tema ümber, vaatamata sellele, kas see juhtus olema pool endisest terviklikust naisest - keda me ka praegu naiseks nimetame - või meessoost pool, ja nõnda nad oma otsa leidsidki.

Siis hakkas Zeusil neist kahju ja ta andis neile teistsuguse loomuse ning tõstis nende häbeduse ette, sest seni olid need olnud väljaspool ning oma seemet polnud nad lasknud valguda teineteisesse, vaid maapinda nagu tsikaadid.

Zeus tõstis nende häbeduse ette ning seadis sel viisil nõnda, et nüüd sigitati teineteisega, s. t. mees naisesse ;kui mees juhtus kohtama naist, ühineti ja sündisid järglased, kui aga mees juhtus kokku mehega, siis pidi ta nende omavahelisest ühendusest saama vähemalt rahulduse, seejärel rahunema ning oma tööde-tegemiste juurde tagasi pöörduma ning hoolt kandma muu eluks vajaliku eest.

Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasasündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust. Järelikult on igaüks meist vaid pool inimest, oleme pooleks lõigatud nagu lestad, ühest on saanud kaks, ja alati otsib igaüks oma vastaspoolt. Need mehed, kes osutuvad üheks osaks niisugusest endisest kahesoolisest olevusest, keda androgüünideks nimetati, on naistemaiad, ja enamik abielurikkujaid kuulub nende hulka; ka meestemaiad ja abielurikkujad naised on seda päritolu.

Need naised, kes on pool endisest naisest, ei tunne kuigi palju huvi meeste vastu, vaid rohkem tõmbab neid naiste poole, ning tribaadid pärinevadki sellest soost. Mehed aga, kes on pool endisest mehest, püüdlevad kõige meheliku poole, ja kuna nad on kröömike mehest, valmistab neile juba poisieas rõõmu lamada meeste juures ning emmata neid, ja nemad ongi poiste ja noorukite hulgas kõige tublimad, sest loomult on nad kõige mehelikumad.

Mõned ütlevad küll, et nad on häbitud, kuid see on eksitus. Nood noorukid ei tee seda häbitusest, vaid armastavad enda sarnast just julguse, vapruse, ja mehelikkuse tõttu. Veenvaks tõendiks on asjaolu, et täiskasvanuks saades pühendavad ainult niisugused mehed endid riigiteenistusele. Kui nad meheikka on jõudnud, armastavad nad poisse ning abieluks ja laste muretsemiseks pole neil loomupärast kalduvust, üksnes seadus sunnib neid selleks. Neid endid rahuldaks abielutus täiesti. Igatahes saab niisugusest mehest poiste ja sõprade armastaja, sest ta tunneb kiindumust vaid endasarnaste vastu.

Kui nüüd aga keegi, olgu ta noorukite armastaja või mõni teine, juhtub kohtama oma tõelist teist poolt, siis valdab mõlemaid imepärane sõprus, lähedustunne ja armastus, nõnda, et kumbki ei taha teisest lahkuda isegi mitte üürikeseks ajaks.

Ja inimesed, kes elavad kogu elu koos, ei oskaks üteldagi, mida nad teineteisest tahavad. Sest ei saa ometi arvata, et nad ainult armuühenduse pärast nii suure rõõmu ja innukusega püüavad koos olla.

Ilmselt tahab kumbki hing midagi muud, mida nad ei oska väljendada, ja ainult mõistukõnedes vihjavad nad oma soovidele.

Ja kui nad koos lamavad ning nende juurde astuks Hephaistos oma atribuutidega ja küsiks: " Mida te, inimesed, teineteisest tahate ?", aga ei oskaks vastata, siis küsiks Hephaistos edasi: " Kas te ihaldate võimalikult palju koos olla, nii et ei ööl ega päeval poleks vaja teineteisest lahkuda ?

Kui see on teie soov, tahan teid kokku sulatada ja kokku kasvatada, nii et teist kahest saab üks, ja kuni olete elus, elate ühist elu, ning kui surete, on Hadesses kahe asemel üks surnu, kuna surete koos.

Mõtelge, kas te nõuate seda taga ja kas olete rahul, kui selle saavutate ?" - oleme veendunud, et seda kuuldes keegi ei keelduks ega sooviks midagi muud, vaid otsekohe arvaks, et kuulis just seda, mida ta ammu on igatsenud: olla armastatuga ühendatud ning kokku sulatatud üheks olendiks.
Põhjus on siin selles, et algselt me olimegi niimoodi loodud ja moodustasime terviku.

Armastuseks nimetatakse täiuslikkuse igatsust ning püüdlemist selle poole."