Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Rosa von Praunheim (1942 - ...)
Läti - Saksamaa
Filmirezhissöör ja gayaktivist

"Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab!"
Rosa von Praunheim

Sündis Riias Lätimaal, kodanikunimega Holger Bernhard Bruno Mischwitsky, kuid kasvas üles Saksamaal Frakfurti eeslinnas Praunheimis. Rosa von Praunheim on tuntud filmi ja teatrilavastaja, kirjanik.

"Bad boy of the German gay scene" ("Saksa gei-ilma paha poiss") võttis endale 1967. aastal naisenime, alustades selliselt oma lavastaja karjääri silme ees eeskujuks paljud möödunud sajandite naiskirjanikud, kes kasutasid tihti kirjanduslike pseudonüümidena just meeste nimesid, kuna nii oli kergem oma raamatuid trükki saada. "Rosa" tähendab "Roosat" (värvus) ja Praunheim valis selle nime nende homode mälestuseks , kes kandsid natsisaksa koonduslaagrites "Roosat Kolmnurka" rinnal.

Vast kõige põrutavam gayfilm ajaloos on tulnud Euroopast, Saksamaalt ja mõistagi Praunheimilt. Rosa von Praunheimi (alias Holger Mischnitzky) "Nicht der Homosexuelle ist perverse sondern die Gesellschaft, in der er lebt", (1971, "Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab") on juba oma pealkirjaga provokatiivne. Film on väljakutse ja rünnak, objektiks heteroseksuaalse maailma norme kasutav homoseksuaalsete getode maailm. Von Praunheimi film nõuab homoseksualistidelt, et nad elaksid oma enese tingimuste järgi.

80ndail aastail oli homoseksualistide eneseteadlikkus kasvanud, suhe filmidesse muutunud asjalikumaks ja nõudlikumaks. On põhjust meeles pidada, et Lääne-Euroopa homoseksuaalse liikumise tegutsemissuunad on suurelt osalt USAst üle võetud ja sellel, mis juhtub Lääne-Euroopas, on omakorda mõju teisel pool piire, Ida-Euroopas. Uue homoseksuaalse liikumise kesksemaid probleeme oli kahe näiliselt vastuolulise pürgimuse ühendamine: ühelt poolt tugevdada homoseksualistide identiteeti iseennast aktsepteerivate homoseksualistidena, teiseltpoolt integreerida homoseksualiste muu ühiskonnaga ja vastupidi.

Seda 70ndail aastail kiiresti kasvanud eneseväärikustunnet tabas 1980ndate aastate algul kriis. Uus hirmuäratav haigus AIDS hakkas maailmas kiiresti levima, algul kõige silmatorkavamalt homoseksualistide hulgas. Konservatiivsed ringkonnad, kes olid näinud homoseksualistide ja lesbide vabastusliikumises ähvardust möödunud sajandil tekkinud kodanlikule perekonnale, kiirustasid haiguse esimesi ohvreid haiguse tekkepõhjustajaiks tembeldama. Valgustatud ja teaduslikuks peetava 20. sajandi teisel poolel ärkasid äkki ellu keskaegsed arusaamad haigustest. AIDSI suhtuti samamoodi, nagu keskaegne ühiskond oli suhtunud suurde katkuepideeiniasse 14. sajandil.

Uus tähelepanu keskpunkt mõjus algul homoseksuaalsele kodanikuõigusliikumisele halvavalt. Massikominunikatsioonivahendeis, eriti kõmuajakirjanduses samastati AIDS ja homoseksualism.


The Einstein of Sex, 1999

1980.-1990. AIDSi tragöödia USAs viiski Praunheimi New-Yorki, kus tal valmis selle haiguse teemadel triloogia "Schweigen = Tod" /"Vaikus on SURM"/ (1990), "Positiv"/ "Positiivne/ (1990) ja "Feuer unterm Arsch" /"Elu on kurk"/ (1990)

"The Einstein of Sex" 1999 on film saksa doktorist Magnus Hirschfeldist.


Rosa oma sõpradega

Jagades Hirschfeldti seisukohti, et ". . . homoseksualism on külgesündinud ja seda kalduwust ei omandata mitte elujooksul kas juhtumise, harjumuse wõi eksteele wiimise läbi. See avaldub juba üsna varakult noorest põlvest. Ja et homoseksuaalset käitumist mõista, . . . tuleb järgmist silmas pidada : ühed homoseksuaalsed meesterahvad tunnevad endid nagu naisterahvad olevat ja armastavad meesterahvast, olgu see homoseksuaalne või heteroseksuaalne. Teised homoseksuaalsed meesterahvad tunnevad endid jälle ainult plikalaadiliste homoseksuaalsete meesterahvaste poole tõmmatud olevat. Kolmandad jälle käivad niihästi meeste- kui naisterahvastega"

1897.aastal kui Magnus Hirschfeld, kes ise oli nii juut, homo kui sotsialist, moodustas Berliinis oma kaaslastega esimese poliitilise gayrühmituse ja hiljem 1920.aastal samas Seksuaalteaduste Instituudi. 1933.aastal hävitasid natsid ta elutöö. Film käsitlebki Hirschfeldi, kui peategelast oma elus, alates arglikust kiindumusest Barun von Teschenbergisse kuni õnnelike aastateni noore Karl Giese`ga; alates tema heitlustest juhtiva gayopponendi Adolf Brandiga, kuni tema suhteni transvestiidist Dorchen`iga, kaasaelamusliku ja tundeküllase kuraazhiga.

Mis on tegelikult sugu? Kes otsustab, mis soost me olema peame? Filmis "Ich bin meine eigene Frau" /" Ma olen oma enese naine"/(1992) lahkabki Rosa von Praunheim seda teemat. Charlotte von Mahlsdorf oli saksa transvestiit, kes elas Saksamaal üle nii natsionaalsotsialismi, kui kommunismi. Ta kasvas üles Berliinis II maailmasõja ajal ja pärastsõjajärgses Ida-Berllinis. Charlotte sündis bioloogiliselt mehena, kuid tundis igati, et tegelikult naine on. Hulljulgusega pidas ta välja oma õiguse olla ta ise, keskkonnas, kus see eriti raskeks osutus. Oma elu loojangul tundis Charlotte end ohustatud olevat uusnatsidest ja ta põgenes Rootsi. 1998. asus ta elama Laxå lähedale Porla Prunn`i, kus ta veetus oma elu viimased päevad. "Ma olen omaenese naine" on põnev ja ebameeldiv ekskurss nii inimhinge kaunitesse kui koledatesse soppidesse.

Hiljuti tsiteeris Eesti meedia The Guardian`i kirjutist, et Rosa von Praunheimi uue filmi pealkiri on “Sinu süda minu ajus” ning et võtted algasid eelmise aasta lõpus. Üks Saksamaa filmifond andis linateose väntamiseks 20 000 dollarilise toetuse. “Film on vastuoluline, aga me arvame, et iga von Praunheimi töö on toetust väärt,” ütles fondi pressiesindaja Erna Kiefer.


filmist "Ich bin meine eigene Frau", 1992

Meiwesi lugu lõi maailma meedias laineid jaanuaris. 42-aastane insener tappis interneti kaudu kohatud Jürgen Brandesi 2001. aasta märtsis ja sõi paari kuu jooksul osa laipa ära. Meiwes väitis kohtus, et ohver ise tahtis ära söödud saada. Kohus mõistis ta 8,5 aastaks vangi. Von Praunheim ütles, et film näitab Meiwesit vangikongis ohvri peaga rääkimas, mis palub tal end uuesti ära süüa. Meiwes on praegu vanglaseinte vahel ametis oma autobiograafia kirjutamisega.

Praunheim on teinud üle 50 filmi, pea kõik nad on üliaktuaalsed, ülikontroversiaaalsed ja üliskandaalsed, teda on hellitavalt nimetatud "vanakesest filmitegijaks Berliini koolkonna undergroundis"

Filmid:
"Nicht der Homosexuelle ist pervers, sondern die Situation, in der er lebt"/"Mitte homoseksualist ei ole perversne, vaid ühiskond, kus ta elab" / (1971)
"Armee der Liebenden oder Revolte der Perversen" /"Armastajate armee või pervertide mäss" (1979)
"Stadt der verlorenen Seelen" /"Kadunud hingede linn" (1983)
"Virus kennt keine Moral, Ein" /"Viirus ei tunne mingit moraali" (1986)
Filmitriloogia AIDSist: "Schweigen = Tod" /"Vaikus on SURM"/ (1990),"Positiv"/ "Positiivne"/ (1990), "Feuer unterm Arsch" /"Elu on kurk"/ (1990)
"Ich bin meine eigene Frau" /" Ma olen oma enese naine"/(1992)
"I'm in love with a tattooed cock" (1997)
"Schwuler Mut - 100 Jahre Schwulenbewegung" //Gay kuraazh: 100 aastat homoliikumist Saksamaal ja mujal" (1998)
Can I be your Bratwurst, please? (1999)
"Der Einstein des Sex" (" Leben und Werk des Dr. Hirschfeld" )/ "Einsteini seksuaalsus ehk Dr. Hirschfeld`i elu ja töö" (1999)

Teater
Live stage performance: 55 years of perversity

© Rein Mets 2002