Marcel Proust (1871 - 1922)
Prantsuse kirjanik

"Indiviidi seadus: Keegi ei hooli ega saa tegelikult aru sellest, mida kõik teised teevad."

"Sest see, mida me peame armastuseks ja armukadeduseks, ei ole mitte üks ja seesama jagamatu kirg"

"Tõeline avastusretk ei tähenda ainult uute maastike nägemist, vaid see annab sulle uued silmad."

"Maa soolaks on ühtaegu hiilgavad ja armetud tundeinimesed."

Marcel Proust

Novellist ja kirjanduskriitik, sündis 1871 aastal Pariisis Auteuil`is. Prousti isa oli majanduslikult hästi kindlustatud arst. Proust sai väga hea hariduse. Lapsepõlves põdes ta raskekujulist astmat ja ülitundlikkust, mis pärast ema surma 1905 a. järsult süvenes, mistõttu viibis Proust pikka aega Pariisis heliisolatsiooniga haiglapalatis, töötades oma loomingu kallal.

Prousti elutöö, 20. sajandi prantsuse kirjanduse suurim ja kriitikute poolt hinnatuim (ca 4000 lehekülge), oli "? la recherche du temps perdu" ("Kadunud aega otsimas" 1913-37), mis valmis lõplikult vahetult enne kirjaniku surma.

Selles seguneb perfektselt täpne psühholoogia, muusikaline liikumine ning märkimisväärne stiilitunnetus, mis põhiolemuslikult viib lugeja autori lapsepõlvemälestuste poeesiasse. Proust esindab iseennast, kui üht modernse romaanikirjanduse suurimat uuendajat, keda hiljem on järginud Beckett ja nn. uusromaani koolkond.

Juutlust ja homoseksualismi, eriti nende kokkulangemisel nagu Prousti ja Wittgensteini puhul, võib pidada lääne urbanistliku modernismi kaheks tähtsamaks allikaks.

Protestiks selle vastu, kuidas Marcel Proust käsitles homoseksualismi oma sarja "A la recherche du temps perdu" ("Kadunud aega otsimas") osas "Sodome et Gomorrhe" (1922), avaldas Andre Gide "Corydoni", mida ta ise pidas elu lõpuni oma kõige tähtsamaks raamatuks.

Prousti romaanisarjas esineb arvukalt homoseksualiste, nii mehi kui naisi, pea- ja kõrvaltegelasi erinevatest ühiskonnakihtidest. Osa raamatu heteroseksuaalsetest suhetest olid algselt homoseksuaalsed. Hirm ühiskondliku surve ees viis selleni, et raamatu lõplikus versioonis sai Albertist Albertine.

Homoseksualistid on Prousti maailmas tõrjuva ja mõistmatu ühiskonna ohvrid, kes on sunnitud teesklema ja omaks võtma valesid rolle, millega sageli liitub groteskseid toone. Prousti käsituse järgi olid homod naise ja mehe vahevormid, mingid vaimsed hermafrodiidid; tema arusaamade taustaks olid mõtted, mida Platoni "Peos" esitas Arhistophanes üheltpoolt homoseksuaalse, teiselt poolt heteroseksuaalse armastuse kohta.

Sellest, et "A la recherche du temps perdu" vaevalt parandaks homode seisu korda, näib Proust olevat täiesti teadlik.

Oma kirjas Gide'ile ta tõdeb: "Kahjuks on pürgimus olla objektiivne põhjuseks sellele, et mu raamat äratab erilist viha".

Kolmandas osas, kus monsieur de Charles etendab tähtsat osa, hakkavad homoseksualismi vihkajad kujutatud stseene jälestama. Ka teised lugejad ei ole sugugi õnnelikud nähes, et nende meheideaal kasvab välja naiselikust loomusest."

Prousti elus kaks suurt armastust. Esimene tema meessõber oli Reynaldo Hahn, helilooja, pianist ja laulja, juudi päritoluga ladinaameeriklane. Ta oli rafineeritud noor mees tõmmu, tumedasilme, intelligentne ja sarmikas.. Reynaldo kirjutas muusikasse Prousti poeemid tema esimesest luuleraamatust" Les plaisirs et les jours" .

Teiseks ja veelgi olulisemaks meheks Marcel Prousti elus oli Alfredo Agostinelli, noor itaallasest autojuht. Nad kohtusid esmakordselt Carbourgis samal suvel vahetult pärast Prousti ema surma. Agostinelli oli sel ajal 18. aastane vaimustav ja sarmikas, ihaldusväärne ning intelligentne noor mees. Paar aastat hiljem kohtusid nad taas, selleks ajaks oli Alfredo kasvanud ja muutunud küpsemaks.

Proust oli vaimustatud oma noore sõbra Alfredo sundimatusest ja intelligentsist. Neist said armukesed, kuid suure kirjanikule põhjustas armukadedust Agostinelli biseksuaalsus, sest Alfredole meeldisid ka naised.

Alfredo väsis peagi nii Proust'i kaunist ja kunstipärasest kodust, kui ka alalistest armukadeduse stseeenidest. Ta läks Lõuna-Prantsusmaale ja astus sealsesse lennukooli, seda tänu M.Prousti majanduslikule ja moraalsele abile. Õpingud kulgesid edukalt, kuid ühel järjekordsel katselennul 1914. aastal kukkus lennuk merre ja Alfredo hukkus.

( A.L.Rowse biograafiast, "Homosexuals History", Barnes & Noble, 1995)